a.Läänistas maid Lembitu Sakala vanem, koondas vägesi Madisepäeva lahingu jaoks, suri lahingus Valdemar II Taani kuningas, kes maabus suure laevastikuga Rävalas. Kinnitas kanda Eestis. Lasi ehitada Tallinna kivilinnuse, ristiusustas rahvast. Maabus ka saaremaal, kus lasi ehitada kivilinnus, mille saarlased kuniga lahkumisel kohe hävitasid Aleksander Nevski Novgorodi vürst, juhtis vene vägesid 1240 aastatel. Rahvuskangelane venelastele, peatas lääne rüütlite ittatungi ja kindlustas ortodoksi kiriku positisiooni Loode- Venemaal-selle eest kuulutati pühakuks Valdemar IV - taani kuningas, kes tahtis eestimaa hertsogkonna ordule maha müüa 1) Kiriku positsioonide tugevdamine, kaupmeeste huvid(turvatunne kirikliku võimu all, avas teed läänemere kandis), soov lisada juurde maad, ristiusu levitamine paganlikes maades 2) Pingestuvad suhted idanaabrite, Novgorodi ja Pihkva vürstiga. Eestlased kurnatud. Katku puhkemine. Halb väljaõpe
rüütlit. Kuid Liivi ordus polnud kunagi ühekorraga nii palju rüütleid ja Liivimaa-poolse pildi andev "Liivimaa vanem riimkroonika" kirjeldab lahingut pigem väiksemamastaabilise sündmusena. Liivimaalaste väe põhiosa olevat moodustanud hoopis Tartu piiskopi väed, Liivi ordu rüütleid oli võib-olla paarkümmend. Vaieldamatu on aga see, et liivimaalased said lahingus lüüa ja olid seejärel sunnitud Novgorodiga rahu tegema. Kuid "ittatungi" see ometi peatanud, sest kuni 16. sajandi alguseni korraldasid liivimaalased mitmeid sõjakäike Venemaale. 3
Suurimaks ohuallikaks on peetud sõjaliselt aktiivset Venemaad, kes on kogu aeg soovinud oma impeeriumi piire laiendada, raiuda akent Euroopasse ning unistanud ülemaailmsest kommunistlikust revolutsioonist. Teiseks suuremaks ohuks Eestile peeti Saksamaad, kes võis ajaloolisele kogemusele tuginedes pretendeerida Baltikumi valitsemisele. Lisaks nõudis Saksamaa endale järjest suuremat eluruumi ning oht kasvas eriti suureks kui võimule tulid natsid, kes kavandasid ittatungi jätkata. Kuna ohuallikateks Eestile olid suurriigid, ei saanud eesti omariikluse kaitset ainult sõjaväe õlgadele panna, vaid pidi kasutama ka välispoliitika võimalusi. Eesti diplomaadid püüdsid riigi välisjulgeoleku kindlustamiseks rakendada kõiki abinõusid. Nad otsisid abi nii demokraatlikelt suurriikidelt kui ka Rahvasteliidult, kelle liikmeks astuti 1922. aastal. Ka Venemaaga sõlmiti 1932. aastal mittekallaletungileping ja 1934. aastal Vene-Eesti vastastikuse abistamise
· Samal ajal kui sakslased ja taanlased pidasid ristisõna Läänemere lõunakakaldal, vallutasid rootslased ristisõja lipu alla pagandlikud soomlased. · Idas liivimaalased kui ka rootslased jõudsid lõpuks karjalaste ja vadjalaste aladele, kus põrkuti paratamatult Novgorodi ja Pihkva vürstiriigiga. · Vene ajaloo pärismustes on 1240. aastatel vene vägesid juhtinud Novgorodi vürst Aleksander(Nevski) rahvuskangelane, kes peatas lääne rüütlite ittatungi ja kindlustas ortofoksi kiriku positsiooni Loode-Venemaal. · Hiljem kuulutati vürst Aleksander pühakuks. · 13.sajandi teisel poolel sõlmisid nii sakslased kui ka rootslased vene vürstidega rahu, mille alusel välja kujunenud ida ja-läänekiriku piir püsib tänaseni. · Liivimaaks hakati kutsuma Läänemere lõunakaldal ristisõdadega vallutatud regiooni, mis piirnes idas õigeusklike vürstiriikidega ja lõunas pagandlike leedu hõimudega.
1)Rooma paavst ja katoliku kirik-Toetas vallutussõda usulistel ja võimulistel eesmärkidel. 2)Saksa kaupmehed-Toetasid ristisõda, et saaks rajada kindla tugiala Väina jõeäärde. 3)Taani ja Rootsi kuningad-Üritasid sõjaolukorda ära kasutada ning Eestisse kanda kinnitada. 4)Saksa rüütlid-Olid meelsasti valmis ristisõda alustama, sooviti seisusekohaseid valdusi hankida. 5)Vene vürstid-Novgorodi vürst Aleksander peatas läänerüütlite ittatungi. 6)Liivlased ja latgalid-Olid esimesed, kes ristiusu vastu võtsid. Olid ristisõdijate poolel. 7)Eestlased-Kaitsta oma ala ja rahvast. Sõjavarustuse võrdlemine EESTLASED RISTISÕDIJAD Mõnel sjamehel puudus kiiver. Tervet keha kattev rõngasrüü. Jalad kaitsmata. Kilbid parema ehitusega. Kiivrid olid algelised. Kiivrid katsid kogu näo. Käed polnud kaitstud
Kuid Liivi ordus polnud kunagi ühekorraga nii palju rüütleid ja Liivimaa-poolse pildi andev "Liivimaa vanem riimkroonika" kirjeldab lahingut pigem väiksemamastaabilise sündmusena. Liivimaalaste väe põhiosa olevat moodustanud hoopis Tartu piiskopi väed, Liivi ordu rüütleid oli võib-olla paarkümmend. Vaieldamatu on aga see, et liivimaalased said lahingus lüüa ja olid seejärel sunnitud Novgorodiga rahu tegema. Kuid "ittatungi" see ometi peatanud, sest kuni 16. sajandi alguseni korraldasid liivimaalased mitmeid sõjakäike Venemaale. 7 8
6)sakslased täiendasid sõjaväge pidevalt uute meestega 7)sõdida tuli rootslaste, taanlaste, ja sakslastega+ karoliku kirik 8)nõrk koostöö baltlaste maakondade vahel sakslaste ittatungimise peatamine venelaste poolt (Aleksander Nevski ja jäälahing 1242. a). 1242 toimunud jäälahing venelaste ja ordurüütlite vahel lõppes viimaste kaotusega, kuid Eesti jäi tänu sellele kuuluma Lääne- Euroopasse. Aleksander Nevski (Novgorodi vürst) peatas lääne rüütlite ittatungi ja kindlustas ortodoksi kiriku positsiooni. Ta kuulutati pühakuks. Nii sakslased kui ka rootslased sõlmisid vene vürstidega rahu, mille alusel välja kujunenud ida- ja läänekiriku piir püsib tänaseni. Üleminek muinasajast keskaega – keskaegsed riigid Liivimaal (ja uued maaisandad), taanlaste ja sakslaste omavahelised suhted Stensby lepingu näitel. Uued maaisandad: 1) Taani kuningas, kellele kuulus Harju- Viru valdus e Eestimaa hertsogond
piire ning raiuda aken Euroopasse lisandus kommunistliku juhtkonna unistus maailmarevolutsioonist. Mõlemale püüdele olid vastiseseisvunud riigid takistuseks. Mõningast ohtu nähti ka Saksamaas, mis võis ajaloolisele kogemusele tuginedes samuti pretendeerida Baltikumi valitsemisele. Ilmasõja lõppedes oli aga Saksamaa sedavõrd nõrgestatud, et otsene kallaletung teistele riikidele polnud mõeldav. Oht kasvas pärast natside võimuletulekut, kes kavandasid sajandite eest katkenud ittatungi jätkamist. Kuna Eesti võimalikud vaenlased olid suurriigid, siis ei saanud panna omariikluse kaitset ainult sõjaväe õlule, vaid selleks tuli kasutada ka välispoliitika võimalusi. Eesti diplomaadid püüdsid riigi välise julgeoleku kindlustamiseks rakendada kõiki käepäraseid abinõusid. Loomulikult otsis Eesti diplomaatia toetust ja abi ka Euroopa demokraatlikelt suurriikidelt ning Rahvasteliidult. Ja ehkki lääneriigid tunnustasid Eesti iseseisvust juba 1921. aastal, ei
annaabi.ee 
