Peritoniidi põhjuse likvideerimine Infektsioosse materjali eemaldamine (sh lavaaz) Tüsistuste ärahoidmine (dreenid) Sekundaarse infektsiooni vältimine (säästev operatsioonitehnika) Sepsise kontroll Keskjoone lõige va varane piirdunud peritoniit Proovid bakterikülvide jaoks Kontamineerunud ja nekrootilise materjali eemaldamine, Põhihaiguse ravi Paremad ajutised stoomid Haave mitte sulgeda primaarselt Planeeritud relaparotoomia Peritoneaalne lavaaz > 3l sooja isotoonilist lahust Mitte lisada lahusesse AB Eemaldada kogu vedelik Peritoneaalne drenaaz Ebaefektiivne, oht eksogeenseks kontaminatsiooniks Ei hoia ära abtsesside teket Suletud süsteemid Postoperatiivne ravi Saavutada stabiilne hemodünaamika Vajadusel absitav hingamine, dialüüs Parenteraalne toitmine AB 10-14 päeva Varajane abavajalike kateetrite eemaldamine Dreenide varajane eemaldamine
osmootse kontsentratsiooniga, mida nimetatakse isotooniliseks kontsentratsiooniks ehk isotooniaks. Vähenenud osmootse kontsentratsiooni korral on tegemist hüpotoonilise, suurenenud osmolaarsuse korral hüpertoonilise hälbega. Nende klassifitseerimistunnuste järgi on võimalikud tasakaalus olevast bilansist kõrvalekaldumise 6 vormi. Dehüdratatsioon * Isotooniline dehüdratatsioon tekib alati siis, kui organism kaotab isotoonilist vedelikku. See võib toimuda ekstratsellulaarvedeliku kaotamise tagajärjel (nagu näiteks verekaotus) või transtsellulaarsevedeliku ülemäära suure kaotuse puhul (nagu näiteks kõhulahtisus, kauakestev oksendamine jt.). Kuna seejuures ekstara- ja intratsellulaarruumi osmootsed vahekorrad ei muutu, jääb rakusiseruum mõjustamata. Seepärast kujundab kliinilist pilti vereplasma mahu vajak (hüpovoleemia) koos vereringehäiretega (tahhükardia, vererõhu
Elektrolüüdid täidavad organismis olulisi funktsioone: tagavad kehavedelike osmolaalsuse moodustavad bioelektrilisi rakumembraani potentsiaale on ainevahetuse katalüsaatoriteks määravad kehavedelike pH stabiliseerivad teatud kudesid (nt luukude) moodustavad energia depoosid (fosfaadid-ATP) osalevad vere hüübimissüsteemis DEHÜDRATATSIOON ISOTONILINE HÜPOTOONILINE HÜPERTOONILINE Organism kaotab isotoonilist Raku välisruumi Raku välisruumi osmolaarsus vedelikku. (Soolad ja vesi on osmolaarsus vähenes, suurenes, põhjustab see vee taasakalus) See võib toimuda põhjustab see vee väljaandmist rakkust. ekstratsellulaarvedeliku sissevõtmise rakkudesse. kaotamise tagajärjel (näiteks Vee soolaga läheb rakkust ära verekaotus) või Organism kaotab et taasakalustada
-patsient peab istuma nii, et ta saab vabalt sisse hingata (diafragma liiguks) -õpetada patsiendi õigesti inhalaatorit kasutada Võimalikud vead: - ei arvestada hingamisteede seisundit, ravimi lenduvust, mõju südamele, ravimi kudesid ärritavat ja kahjustavat mõju. -preparaat ei sobi inhaleerimiseks -patsient ei oska õigesti inhaleerida Ravimvormid: gaasid, vedelikud aurudena ja pihustatult, pulbrid aerosoolidena. Aerosoolid: inhgaleerimiseks sisaldab vedeliku isotoonilist lahust, mis on gaasilise aine rõhu all. Vedeliku asemel võib aerosool pakendis olla ka suspensioon, mida tuleb enne manustamist loksutada hoolega. Manustamiseks kasutatakse inhalaatorit. Üks annus raviainet- üks vajutus. Aerosoolbalooni huulikut hoitakse suus. Samala ajal kui vajutatakse aerosoolbaloonile, tuleb sisse hingata. Laste ja vanuritel on raske neid asju kokku viia, selle pärast nad kasutavad vahemahutit. Vahemahutisse pihustatakse üks annus ravimit ja
Toodavad ATP-d eelkõige anaeroobse glükolüüsi kaudu N: silmaliigutajalihas. Kontraktsioonivormid. Lähtuvalt lihastele antavate stiimulite sagedusest eristatakse üksikkontraktsiooni, tavaliselt pole see veel lõppenud kui hakkab juba uus kontraktsioon. Lihas läheb tetaanilisse kontraktsiooni. Tetaniseerimiseks on vaja 10- 200 impulssi sekundis. Peaaegu kõik meie liigutused teetanus-tüüpi. Lähtuvalt lihase pikkuse ja arendatava jõu vahekorrast eristatakse isomeetrilist ja isotoonilist kontrakstiooni. Isotoonilise kontraktsiooni ajal muutub lihase pikkus, kuigi koormus püsib liigutuse ajal enam-vähem samasugusena. Kui lihas ei lühene kontrakstiooni ajal, nimetatakse kokkutõmmet isomeetriliseks. Näiteks asendi säilitamiseks vajatakse mitme lihase pidevat isomeetrilist kontraktsiooni, et liigese asend ei muutuks. Hormoonid Hormoonid on bioaktiivsed endogeensed ained, mis on kesknärvisüsteemi kontrolli all
Toodavad ATP-d eelkõige anaeroobse glükolüüsi kaudu N: silmaliigutajalihas. Kontraktsioonivormid. Lähtuvalt lihastele antavate stiimulite sagedusest eristatakse üksikkontraktsiooni, tavaliselt pole see veel lõppenud kui hakkab juba uus kontraktsioon. Lihas läheb tetaanilisse kontraktsiooni. Tetaniseerimiseks on vaja 10- 200 impulssi sekundis. Peaaegu kõik meie liigutused teetanus-tüüpi. Lähtuvalt lihase pikkuse ja arendatava jõu vahekorrast eristatakse isomeetrilist ja isotoonilist kontrakstiooni. Isotoonilise kontraktsiooni ajal muutub lihase pikkus, kuigi koormus püsib liigutuse ajal enam-vähem samasugusena. Kui lihas ei lühene kontrakstiooni ajal, nimetatakse kokkutõmmet isomeetriliseks. Näiteks asendi säilitamiseks vajatakse mitme lihase pidevat isomeetrilist kontraktsiooni, et liigese asend ei muutuks. Hormoonid Hormoonid on bioaktiivsed endogeensed ained, mis on kesknärvisüsteemi kontrolli all
8.5. Peensoolenõre koostis ja toime. Valendikusisene ja kontaktseedimine Peensool produtseerib pidevalt bikarbonaadi ja mustiinirikast sekreeti. Karikrakud (duodenumis Brunneri näärmed) produtseerivad mutsiini, mis katab geelitaoliselt epiteeli. Mutsiin kaitseb peensoole epiteeli proteaaside toime eest, duodeenumis maomahla toime eest ja lihtsustavad toidukördi läbiminekut peensoolest. Peensoolekrüptide pearakud sekreteerivad plasmaga isotoonilist NaCl lahust. Duodenumi Brunneri näärmed produtseerivad mutsiini ja bikarbonaadirikast aluselist sekreeti, kusjuures ka siin toimub HCO3- sekretsioon luumenisse tänu HCO3- vahetusele Cl- vastu. Soolesekreedis ensüüme ei esine, 17 küll aga on enterotsüüdi pinnal lokaliseeritud ensüümid, mis valendikus oma toime kaotaksid. Luumenisse võib sekundaarselt ensüüme sattuda mukoosarakkude uuenemise käigus, kui irdunud mukoosarakud koos mikrohatu
(ATP) lagunemine adenosiindifosforhappeks (ADP) ja fosforhappeks: ATP ADP + H3PO4 + 10 000 cal. 67. Lihaskontraktsiooni rezhiimid. Lihase mehaaniline reaktsioon, tema kontraktsioon väljendub kahel kujul pinge arenemisena ja lihase lühenemisena. Loomulikes tingimustes organismis tekivad lihasel mõlemad reaktsioonivormid korraga. Erinev on vaid nende omavaheline suhe. See sõltub konkreetsetest tingimustest, lihase tööreziimist. Lihase tegevuses eristatakse isotoonilist, isomeetrilist ja auksotoonilist tööreziimi. · Lihase isotooniline tööreziim: lihasel on võimalik erutuse puhul vabalt lüheneda. Termin ,,isotooniline" kriipsutab alla pinge (toonuse) muutumise puudumist lihases, muutub ainult lihase pikkus. Loomulikes tingimustes kontraheeruvad selles reziimis keele lihased ja veel mõned teised, mis on kinnitatud ainult ühe otsaga. · Lihase isomeetriline tööreziim: antud reziimis
anaeroobse glükolüüsi kaudu N: silmaliigutajalihased Kontraktsioonivormid ·Lähtuvalt lihasele antavate stiimulite sagedusest eristatakse üksikkontraktsiooni (kestvus ms), tavaliselt pole see veel lõppenud kui juba algab järgmine kontraktsioon. Lihas läheb tetaanilisse kontraktsiooni. Tetaniseerimiseks on vaja 10-200 impulssi sekundis. Peaaegu kõik meie liigutused on teetanus-tüüpi. ·Lähtuvalt lihase pikkuse ja arendatava jõu vahekorrast eristatakse isomeetrilist ja isotoonilist kontraktsiooni. Silelihas ·Käävjad rakud ·Puudub ristivöödilisus ·Spontaanne aktiivsus on võimalik ·Funktsionaalne süntsüütium Hormoonide üldiseloomustus Klassikaline definitsioon ·hormoonid on bioaktiivsed endogeensed ained, mida KNS kontrolli all sünteesitakse spetsialiseerunud näärmetes (endokriinnäärmed; viimajuhadetanäärmed), sekreteeritakse otse verre või lümfi ja transporditakse märklaudrakuni, millele toimides avaldubki nende
Anamneesi kogumine abikaasalt on viimase psüühilise seisundi tõttu hetkel võimatu. Teisene ülevaatus annab tulemuseks teise kuni kolmanda astme põletuse u 80% kehapinnal, pea piirkonna põrutushaavad ja ajupõrutuse ning lahtise sääreluumurru vasakul jalal. Otsekohe 618 alustatakse põletatud nahaalade jahutamisega steriilsete mähiste abil, mida on immutatud infusioonilahusega. Brigaadijuht paigaldab kaks suure läbivooluga perifeerset veenikanüüli ja manustab isotoonilist lahust surveinfusioonina. Erakorralise meditsiini tehnikud paigaldavad EKG ja pulssoksümeetri. EKG näitab tahhükardiat sagedusega 110 korda/min. Pulssoksümeeter ei anna mõõtmistulemusi, süstoolne vererõhk on 60 mmHg. Appi kutsutud arstibrigaad annab narkoosi ja intubeerib viivitamatult. Tüsistusena tekib vasakpoolne pingeline õhkrind, mis lahendatakse pleuradreeniga. Patsient viiakse juhitavale hingamisele mahuga 13 liitrit ja sagedusega 15 korda minutis
annaabi.ee 
