2) Divergentne liigiteke liigiteke lähtuvalt lahknemisest. 3) Hübriidne liigiteke uus liik tekib hübridiseerumisel (eriti taimedel) 4) Sümbiontne liigiteke samblikud (seeneriigis) I Divergentne liigiteke põhineb ruumilisel eraldatusel: · See on kõige levinum liigitekke vorm. · Seda tunnistavad nii botaanikud, zooloogid, kui ka mükoloogid. · See vorm on looduses selgelt jälgitav. Eristatakse järgmised etapid: 1) Isolaadi kujunemine ruumilise eraldatuse baasil: · levila liigendus · isendite väljaränne · tahtlik isendite introdutseerimine (sisse toomine) Peab kujunema piisava arvukusega isolaat! 2) Päriliku muutlikkuse kujunemine isolaadis. Selle aluseks on: · mutatsioonid · kombinatiivne muutlikkus · geenitriiv 3) Muutuste fikseerumine muutused peavad jääma püsima. Sellele aitavad kaasa: · isolaadi isendite vähene hulk ja sugulusristumine
Liigid ei saa ristuda, sest nende areaalid ei kattu. a. Näiteks: India ja Aafrika elevant 2. Bioloogiline isolatsioon – ehk ristumisbarjäär. Liigid ei ristu bioloogiliste iseärasuste tõttu. a. Näiteks: Erinev paljunemisaeg ja koht (kalad), erinev käitumine seoses paaritumisega. Liigi tekke etapid/järjestus* 1. Organismirühma eraldumine lähteliigist – toimub geograafiline isolatsioon. 2. Isolaadi kujunemine ja säilitamine. 3. Lähteliigist erinevad keskkonnatingimused – erinev loodusliku valiku suund. 4. Muutused isolaadi geneetilises struktuuris (geenitriiv, mutantsioonid) 5. Tekivad uued kohastumused vastavalt keskkonnale ja looduslikule valikule. 6. Kujuneb ristumisbarjäär lähteliigiga. Evolutsioon Makroevolutsioon* Makroevolutsiooniks nimetatakse liigist kõrgemate taksonite teket ja arengut. On kaks suunda: 1. Evolutsiooniline progress 2
2) Divergentne liigiteke liigiteke lähtuvalt lahknemisest. 3) Hübriidne liigiteke uus liik tekib hübridiseerumisel (eriti taimedel) 4) Sümbiontne liigiteke samblikud (seeneriigis) I Divergentne liigiteke põhineb ruumilisel eraldatusel: · See on kõige levinum liigitekke vorm. · Seda tunnistavad nii botaanikud, zooloogid, kui ka mükoloogid. · See vorm on looduses selgelt jälgitav. Eristatakse järgmised etapid: 1) Isolaadi kujunemine ruumilise eraldatuse baasil: · levila liigendus · isendite väljaränne · tahtlik isendite introdutseerimine (sisse toomine) Peab kujunema piisava arvukusega isolaat! 2) Päriliku muutlikkuse kujunemine isolaadis. Selle aluseks on: · mutatsioonid · kombinatiivne muutlikkus · geenitriiv 3) Muutuste fikseerumine muutused peavad jääma püsima. Sellele aitavad kaasa: · isolaadi isendite vähene hulk ja sugulusristumine
2) Divergentne liigiteke liigiteke lähtuvalt lahknemisest. 3) Hübriidne liigiteke uus liik tekib hübridiseerumisel (eriti taimedel) 4) Sümbiontne liigiteke samblikud (seeneriigis) I Divergentne liigiteke põhineb ruumilisel eraldatusel: · See on kõige levinum liigitekke vorm. · Seda tunnistavad nii botaanikud, zooloogid, kui ka mükoloogid. · See vorm on looduses selgelt jälgitav. Eristatakse järgmised etapid: 1) Isolaadi kujunemine ruumilise eraldatuse baasil: · levila liigendus · isendite väljaränne · tahtlik isendite introdutseerimine (sisse toomine) Peab kujunema piisava arvukusega isolaat! 2) Päriliku muutlikkuse kujunemine isolaadis. Selle aluseks on: · mutatsioonid · kombinatiivne muutlikkus · geenitriiv 3) Muutuste fikseerumine muutused peavad jääma püsima. Sellele aitavad kaasa: · isolaadi isendite vähene hulk ja sugulusristumine
allopatriline e geograafiline liigiteke . Populatsiooni sees ei saa tekkida uut liiki. Liigiteke saab alata populatsioonide sattumisest geograafilisse isolatsiooni . Geoloogilised või ökoloogilised muutused. Liigi arvukuse tõusu korral rändavad osad välja ning heidikud moodustavad isolaadi . Võivad ka juhuslikult sattuda eraldatud elupaika. Uues elupaigas võivad ökoloogilised (biol. ja abioloogilised) erineda endistest. Kui eraldunud pop. väike, on tema geneetiline struktuur kohe alguses teistsugune ja vaesem juba ainuüksi geneetilise triivi tõttu . Enamasti heidikud surevad ☺. Et heidikud ei sureks, peab olemasolev genofond ja lisanduvad mutatsioonid andma
hübriidid on eluvõimetud või viljatud. Tuleneb genoomide sobimatusest nt kromosoomide arvu erinevus. --- Suguliselt sigivate organismide puhul peamine liigitekke tüüp erimaine e allopatriline e geograafiline liigiteke. Populatsiooni sees ei saa tekkida uut liiki. Liigiteke saab alata populatsioonide sattumisest geograafilisse isolatsiooni. Geoloogilised või ökoloogilised muutused. --- Liigi arvukuse tõusu korral rändavad osad välja ning heidikud moodustavad isolaadi. Võivad ka juhuslikult sattuda eraldatud elupaika. Uues elupaigas võivad ökoloogilised (biol. ja abioloogilised) erineda endistest. Kui eraldunud pop. väike, on tema geneetiline struktuur kohe alguses teistsugune ja vaesem juba ainuüksi geneetilise triivi tõttu. Enamasti heidikud surevad . --- Et heidikud ei sureks, peab olemasolev genofond ja lisanduvad mutatsioonid andma looduslikule valikule piisavalt materjali uute kohastumuste loomiseks. Võidakse klassifitseerida uueks teisendiks
järjestuste alusel leiti, et I grupi intronite osas on toimunud HGT (Holst-Jensen et al., 1999). Samale järeldusel jõuti parasiitse kottseene Isaria japonica 18S rDNA I grupi intronite uurimisel (Ito et al., 1999). Jaapanis uuriti üherakuliste seente Candida albicans ja C. dubliniensis kliinilisi tüvesid ja leiti, et HGT võib olla toimunud ühe perekonna liikide vahel. Kahel C. albicans isolaadil 301 isolaadi seas tehti kindlaks genotüüp, millises 25S rRNA geeni I grupi intronisse oli transponeerunud C. dubliniensis introni sarnane insertsioon (Tamura et al., 2001). Transposoonid on geneetilised elemendid, mida on leitud nii pro- kui eukarüootides. Erinevalt teistest geenidest on nad võimelised liikuma peremeesgenoomi sees uude asupaika. Transposoonide transpositsioon kodeerivatesse DNA järjestustesse ja nende poolt algatatud kromosoomide ümberkorraldustel on suur mõju
Sisaldab kõiki bioloogilisi protsesse, mida põhjustab mikroob organismi sisenedes, seal paljunedes ja seda kahjustades. 6. Pesa ehk koloonia – ühe raku paljunemisel tekkinud silmaga nähtav mikroobide kogum 7. Mikroobi kultuur – ehk puhaskultuur. See on kindlast allikast võetud materjalist kunstlikul söötmel üleskasvatatud ühest mikroobipesast ehk kolooniast isoleeritud mikroobide kogum 8. Mikroobi isolaat – kui puhaskultuur on identifitseeritud, siis moodustavad mikroobid isolaadi 9. Mikroobi tüvi – inglise keeles strain ; moodustavad identseks tunnistatud isolaadid – geneetiliselt >98% sarnased 10. Mikroobi tüüp ehk variant (serotüpiseerimine, fagotüpiseerimine) SEROLOOGILINE MEETOD ehk serotüpiseerimine – samastab mikroobe nende antigeense ehituse alusel, kasutades diagnostilisi seerumeid, mis sisaldavad antikehi FAGOTÜPISEERIMINE – määratakse mikroobi fagotüüp, st mikroobi
Test S. aureus S. epidermidis S. saprophyticus Rakuseina Positiivne, Negatiivne, teralisust ei Negatiivne, teralisust ei hüübimisfaktor tekib teralisus ilmne ilmne STAFÜLOKOKKIDE METITSILLIINRESISTENTSUSE (MRSA) MÄÄRAMINE. Külv selektiivsele MRSA agarile, S. aureus’e identifitseerimine lateksaglutinatsiooni meetodil. MRSA kindlakstegemisel testitakse esmalt isolaadi tsefoksitiinresistentsust diskdifusioonimeetodil, järgneb PBP 2` test ja oksatsilliini MIK’i määramine. Resistentsuse olemasolul järgneb mec-A (metitsilliinresistentsuse geen) ja nuc-geeni (S.aureus spetsiifiline geen ) määramine. Streptokokknakkuste diagnostika Üldiseloomustus Streptokokid on grampositiivsed kokid diameetriga 0.5-1,0 µm, mis on mikroskoobis nähtavad paaridena või erineva pikkusega ahelatena. Streptokokid grupeeritakse
annaabi.ee 
