Islami kunst (3)

Islami teke ja levik ühendas Araabia poolsaare nomaadide hõimud ning muutis võimalikuks võimsa islamiriigi tekke. Seoses sellega tekkisid soodsad võimalused ka kultuuri arendamiseks . Islami kunst hõlmab kunsti, mis on loodud alates 7. sajandist inimeste poolt, kes elasid islamiusuliste poolt asustatud aladel. Kunsti tähtsamateks esindajateks on keraamika , arhitektuur , kalligraafia ehk ilukiri ja vaibakunst . Kunsti aga suhtus Islam valdavalt neutraalselt, kuid sellele kehtisid siiski mõned piirangud. Näiteks oli keelatud kujutada elusolendeid (mis soodustas keerukate ornamentide teket) ja kasutada religioosses kunstis väärismetalle (mis lõi eeldused keraamika senisest laialdasemaks kasutuselevõtuks).
Keraamika
Keraamika arendamist mõjutas ka Siiditee kaudu islamimaailma jõudev kõrge kvaliteediga Hiina keraamika. Hiina keraamika kõrge hind ja rohked sakraalehitised, mis vajasid keraamilisi plaate sise- ja väliskujunduse tarbeks, soodustasid keraamika kohapealset arengut.
9. sajandil leiutati valge kattev tinaglasuur, mis võimaldas värvilisest madalkuumussavist valmistatud esemeid valge pealispinnaga katta . Valgele pealispinnale maaliti glasuuripealsete värvidega. Selles tehnikas valmistatud keraamikat nimetatakse minai-keraamikaks ja see tehnika saavutas kõrgtaseme 11.–12. sajandil Pärsias Seldžukkide valitsusajal.
9. sajandil arendati Samarras ja Bagdadis välja lüsterkeraamika, milles maaliti hõbeda- ja vaseühendeid sisaldavate lüstervärvidega valgele tinaglasuurile peale dekoor ja seejärel teostati reduktsioonpõletus. Lüstertehnika võimaldas saavutada kallihinnaliselt mõjuvat ja mitmevärviliselt säravalt pealispinda, mida kasutati rohkelt nõude ja keraamiliste seina ning põrandaplaatide tootmisel.
Frittkeraamika väljaarendamine. Savisse kvartsliiva ja fritipulbri sissesegamisel saadud tihe valgeks põlev keraamiline mass oli küll madalamal temperatuuril põletatud kui Hiina portselan, kuid tänu klaasipuru sisaldusele küllaltki tihe ja portselani jäljendav. Läbikumavus saavutati nõudesse tehtavate aukudega, mis hiljem läbipaistva glasuuriga kattusid.
12. sajandil muutus populaarseks lakabi-keraamika, mille dekoor oli reljeefne kontuurjoonis, mis hoidis ära erivärviliste glasuuride kokkuvalgumise eseme pinnal. Lakabi-keraamika põhiliselt kasutatud motiivideks said kalligraafilise kirja ja linnu (põhiliselt paabulinnu) kujutised.
Arhidektuur
Kahtlemata on islami kunsti kõige eredamaks esindajaks arhidektuur . Selle kõige olulisemad ehitised on mošeed. Linnade ja asulate tähtsamaid mošeesid kutsuti džamideks ehk koguduse mošeedeks. Koguduste mošeedel säilis müüriga ümbritsetud avatud siseõu (sahn) ja palvetamiseks mõeldud pühakoda, mida eraldas muust ehitistest sammastik. Siseõues asus tavaliselt veebassein, kus sai end enne palvust nõutavalt pesta.
Kuna usklikud põlvitasid palveks Meka Kaaba poole, on mošee tagasein ehk qibla just selles suunas. Qibla siseküljel paikneb võlvitud palvenišš ehk mihrah, mis on valdavalt väga peenelt kaunistatud. Mihrabi tähtsust suurendas sageli selle kohale rajatud kuppel . Mihrabist paremal asub minbar, kantslisarnane puust või kivist trepiga ehitis, millelt peetakse jutlust reedesel kogukondlikul palvusel. Džami mošee väliselt kõige silmapaistvamaks osaks on minarett . See on kõrge torn, mis on tavaliselt mošeega ühendatud ja kust kutsutakse usklikke palvusele. Kõige varasemad mošeed olid siiski ilma minarettita, seda võib tänaseni näha Indoneesias ja Hiinas ning vahel ka Inda Mogulite-eelsetes ehitistes . Türgi mošeedel on seevastu rohkem kui üks minarett. Minareti mõõtmed ja kuju võivad olla võivad olla väga erinevad - täisnurkne, spiraalne , silindriline või nende kombinatsioon.
Mošeede ja üldse muhameedliku ehituskunsti oluliseks võluks on rikkalik ornamentaalne dekoratsioon . Tüüpiline on abstraktsuseni üldistatud keeruline väänlev taimemotiiv ehk abaresk, mis katab pinda ühise vaibana. Materjalidena kasutatakse marmorit , kipsi (stuki) või värvilise glasuuriga kaetud keraamilisi plaate.
Kalligraafia ehk ilukiri
Väga suur osa islami kultuuris on kalligraafial ehk ilukirjal. On kaks põhilist kirjasüsteemi: kufic ja naskh, mida võib leida kaunistamas ehitiste seinu, kupleid, mošee kantselite külgi jne. Ilukirjas on illustreeritud ka käsikirjad, uudissõnad ja teised vähemtähtsad kunstiesemed nagu näiteks veekannud ja viirukihoidjad.
Vaibakunst
Ükski islami kunstipärane mõiste pole kogunud mujal maailmas rohkem tähelepanu, kui vaibakunst. See on igapäevases elus esindatud vägagi mitmetes eluvaldkondades. Näiteks valmistatakse põrandakatteid, sohvapatju, polsterdusi kottidele (iga erineva suuruse ja kujuga) ning palvevaipu.
Vaibakudumine on islami ühiskonnas väga rikkas ja sügav traditsioon. Selle praktiseerimist võib näha isegi kommuunides ja telklaagrites.