4. a) dissident – teisitimõtleja b) küüditamine – inimeste sunniviisline ümberasustamine c) uusmaasaaja – riik andis kelletki ära võetud maa talle d) kulak – rahvavaenlane 5. EK(b)P Pleemum toimus 21.-26. märts 1950. Omavahel rivaalitsesid põrandaalused kommunistid ja Eesti korpuses võidelnud mehed (kellel oli omavahelgi probleeme) ning venemaa-eestlased ja venelased. Esimesi süüdistati ''kodanlike natsionalistide'' aitamises, iseseisvusaegsete teadlaste, kunstnike, kirnjanike jm. soosimises. Selle tulemusel vahetati välja kogu ENSV ja EKP juhtkond, mis ei toonud eestlastele mitte midagi head kaasa, sest uueks esimeseks sekretäriks sai Venemaa eestlane Ivan Käbin, kes oli mõõdukas satlinist ja tema võimuletulek tähendas teispoole (venemaa-eestlaste jne) võitu võimuvõitluses. 6. ''40 kiri'' See kiri valgustas venestamise negatiivseid külgi, rahvuslikke konflikte, eestlaste ebakindlust tuleviku osas jne
ja ENSV juhtkonnas Küüditamise järel teravnes võitlus EK(b)P ja ENSV võimuladvikus, kus rivaalitsesid ühelt poolt Eesti Vabariigi aegsed põrandaalused kommunistid, 1940. aastal võimule tulnud juunikommunistid ja Nõukogude vägede Eesti laskurkorpuses võidelnud mehed -- kõik enamuses Eestist pärit eestlased -- ning teiselt poolt Venemaa eestlased ja venelased. Viimased süüdistasid esimesi "kodanlike natsionalistide" mahitamises, iseseisvusaegsete teadlaste, kunstnike, kirjanike jt. loomingu soosimises jne. Nende kildkondade vahelisi vastuolusid kasutasid Moskva võimud poliitilise puhastuse korraldamiseks Eesti võimuladvikus, tuues ettekäändeks küüditamise väikese ulatuse. 1950. aasta märtsis toimunud EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumil ja vahetult selle järel vahetati välja kogu ENSV ja EK(b)P juhtkond ning represseeriti enamik veel elusolevaid vanu eesti kommuniste.
· ökoloogilised probleemid · enesetappude ja alkoholismi suurenemine · migrandid säilitasid oma keele ja ei sulandunud eestlaste hulka Kas tegu oli sihiliku poliitikaga? Jah, Moskva soovis Eestit liita Venemaa kultuuriruumiga ning välja juurida kõik Eestimaise 15. Nõukogude kultuuripoliitika iseloomulikud jooned. Eesti kultuuri lõhestatus. Kultuuri areng Stalini ajal. TV lk. 55 ül. 1-2. Missuguseid survevahendeid ja võtteid kasutas riik iseseisvusaegsete haritlaste ja nende loomingu hävitamiseks? Ideoloogiline surve, tsensuur, sundorienteeritus vene kultuurile, kultuuripärandi hävitamine, rõhutati kultuuriklassi iseloomu, infosulg, loomeinimesi väljamaale ei lastud Mida mõistetakse haritlaste sisemise (hingelise) kahestumise all? Näiliselt pidid nad pooldama kommunismi kuid tegelikult kirusid ning mõnitasid kõik punavõimu Milleni võis see mõnikord inimese viia?
poliitiline ja majanduslik eraldatus maailmast, millega kaasnes ulatuslik infosulg Lääne vaimsetest arengutest ja suundumustest. Sõjajärgsel aastakümnel käsitas reziim piiriüleseid teadus- ja kultuurikontakte negatiivsena -,,lääne ees lömitamisena". See aga tähendas otsest sundi orienteeruda vene kultuurile, eriti tugev oli see sund 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate esimesel poolel. Suleti Eesti Teaduste Akadeemia, lõpetati iseseisvusaegsete ajakirjandusväljaannete ilmumine. Koostati nimekiri keelatud väljaannetest ja trükistest, mille eksemplarid korjati raamatukogudest ära ja hävitati. Moskvast saabunud ettekirjutustega sunniti Eesti loovintelligentsi kaasa minema nõukogude korra ülistamisega kunstis. Loomeinimesed said valida kahe võimaluse vahel kas minna etteantud suundadega kaasa või loobuda tegutsemast. Kõikidele piirangutele vaatamata oli Eesti kultuuril valitsenud oludes siiski saavutusi.
Kas tegu oli sihiliku poliitikaga? Põhjenda oma arvamust. Jah oli, sest nii saadi eestlased kergemini oma võimu alla. Kogu Eestist tulev toodang oli niikuinii NSVL oma ja nüüd, kui suurenesid sotsiaalsed probleemid oli seda kergem teha varjamata. Võõrtööliste sissetoomine oli ettekavatsetud, et suurendada probleeme ja eestlust välja puksida. Kultuurielu põhijooned 1. Missuguseid survevahendeid ja võtteid kasutas riik iseseisvusaegsete haritlaste ja nende loomingu tasalülitamiseks? - nende aktiivset loometegevust piirati või sunniti aastakümneteks loobuma - neilt nõuti oma varasema loomingu ümberhindamist, kriitikat ja enesekriitikat ning edasises loometegevuses järjekindlat kinnipidamist üksnes sotsialistlikust realismist. 2. Allikas lk.127-128. Seleta oma sõnadega, mida mõistetakse haritlaste sisemise ( hingelise) kahestumise all.
+ Kes kolhoosi ei astunud, sellelt võeti maa ära + Märtsiküüditamise eel olid kolhoosides 9% taludest, pärast aga 80% Märts 1950 EK(b)P VII pleenum + Korraldati poliitline puhastus Eesti võimaladvikus ( juunikommunistid ja Nõukogude vägede Eesti laskurkorpuses võidelnud mehed olid tülis Venemaa eestlaste ja eestlastega, kuna esimesed soosisid iseseisvusaegsete teadlaste, kunstnike, kirjanike loomigut) + Karotamme asemel vene-eestlane Ivan Johannes Käbin + ,,Ausalt & Avameelselt" + Olukorra parandamiseks, natsionalismi vähendamiseks + Osalesid Klara Hallik, Aare Laanemäe, Harry Roots, Enn Vetemaa, Kalju Komissarov ja Enn Leisson + Veel vähemtähtsaid võimuvahetusi: ÜN, Ministrite Nõukogu. Juunikommunistide arreteerimised
Võimuvahetus EKP juhtkonnas. Sula. Küüditamise järel teravnes võitlus EK(b)P ja ENSV võimuladvikus, kus rivaalitsesid ühelt poolt Eesti Vabariigi aegsed põrandaalused kommunistid, 1940. aastal võimule tulnud juunikommunistid ja Nõukogude vägede Eesti laskurkorpuses võidelnud mehed -- kõik enamuses Eestist pärit eestlased -- ning teiselt poolt Venemaa eestlased ja venelased. Viimased süüdistasid esimesi "kodanlike natsionalistide" mahitamises, iseseisvusaegsete teadlaste, kunstnike, kirjanike jt. loomingu soosimises jne. Nende kildkondade vahelisi vastuolusid kasutasid Moskva võimud poliitilise puhastuse korraldamiseks Eesti võimuladvikus, tuues ettekäändeks küüditamise väikese ulatuse. 1950. aasta märtsis toimunud EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumil ja vahetult selle järel vahetati välja kogu ENSV ja EK(b)P juhtkond ning represseeriti enamik veel elusolevaid vanu eesti kommuniste.
1940. a sügisel tuli käibele NSV Liidu rubla. Sovetiseerimise käigus kadus võimude lahususe põhimõte. Tähtsaimaks võimuasutuseks sai kohaliku kompartei keskkomitee (juhiks Karl Säre), kes liiduvabariigi valitsuse abil (juhiks Johannes Lauristin) korraldas Moskvast saabunud juhiste järgi maa sovetiseerimist. Nukuparlamendile (Ülemnõukogu) jäi vastuvõetud otsuste vormilise kinnitamise roll. Likvideeriti iseseisev kohtuvõim. Sama toimus eranditeta ka Lätis ja Leedus. Koos iseseisvusaegsete riiklike struktuuride lammutamise ja ümberkorraldamisega käivitus massiivne kommunistlik propaganda (asutustesse loodi poliittöötajate ja armeesse politruki ametikohad, rajati punanurgad jne.). Eesti sõjavägi reorganiseeriti Punaarmee 22. territoriaalseks laskurkorpuseks ja puhastati „nõukogudevaenulikust elemendist”. Sama toimus kogu ühiskonnas – kuni 1941. aasta suveni vahistati ja saadeti Nõukogude vangilaagritesse või/ja hukati suurem osa eliidist, ca 9400 inimest. 1941
annaabi.ee 
