aga langevad ja rahaühiku väärtus kasvab on tegemist deflatsiooniga. 1918. aastal kehtis Eestis Saksa mark, kuna Eesti Vabariigil puudus oma raha. Vabariigi algusaastatel rahamärke nappis, seega võtsid mitmed ettevõtted oma tarbeks käibele kohalikud maksevahendid, mida kasutati vabrikupoes ja palga maksmisel töötajatele. 1919. aastal selline tegevus aga lõpetati riigikassa peavalitsuse poolt. Esimesed iseseisvusaegsed omad ametlikud maksevahendid olid Tallinna Arvekoja maksutähed. Rahapuuduse leevendamiseks kuulutas Eesti Ajutine Valitsus need 4. jaanuaril 1919 riiklikeks maksuabinõudeks, andes ühtlasi Arvekojale õiguse väljastada maksutähti. 30. novembril 1918 võeti Ajutise Valitsuse istungil vastu otsus kehtestada riigi vääringuks Eesti mark, mida võrdsustati Saksa idamargaga. Markvääringus kassatähed kõrvaldati käibelt etapiti 1924. ja 1927. aastal, osaliselt aga alles 1930. aastatel.
Nõukogude võim proovis valikuliselt hävitada ka eelmiste põlvkondade kultuuripärandit. Nõukoguliku kultuuripoliitika eesmärgiks oli '' sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik''. Kõik toimus pideva ideoloogilise surve all, mis oli kõige hullem Stalini viimastel aastatel. Uuesti tugevnes see 70ndatel. Selle tagamiseks aitasid kõvasti kaasa ka julgeolekuorganid. Raamatukogud puhastati sõjajärgsetel aastatel '' kodanliku ühiskonna pärandist'' . Nii hävitati iseseisvusaegsed perioodilised väljaanded ja ilukirjandus. Ebasobivad raamatud, trükid jms. pandi erifondi, mille kasutamiseks tuli taotleda eriluba. Samuti lisandus kõigele sellele ka punapropaganda, mis pidi kaasa aitama kogu vaimusfääri valitseva reziimi kontrollile. Eesti kultuur muutus kaheks : välis- ja kodueesti kultuuriks. 1994 aastal siirdus pagulasse palju loovinimesi, kes jätkasid uutes kohtades oma loomingut, mis jäi kahjuks suuremale osale kodueestlastele kättesaamatuks
Vene rublade kurss Eestis aegamööda langes, kuid lõplikult kadusid nad ringlusest alles 1921. aastal. Kuna vabariigi algusaastatel rahamärke nappis, võtsid mitmed ettevõtted oma tarbeks käibele kohalikud maksevahendid, mida kasutati vabrikupoes ja palga maksmisel töötajatele. Sellega tegid 1918. aastal algust Port-Kunda tsemendivabrik ja Narva kalevivabrik. Tallinna Arvekoja maksutähed - Esimesed iseseisvusaegsed omad ametlikud maksevahendid olid Tallinna Arvekoja maksutähed, mis lasti rahana käibele paar nädalat enne Eesti Vabariigi lühiajalisi viieprotsendilisi võlakohustusi. Eesti mark – esimene eesti raha. Omariikluse rajamisele suunatud avalik tegevus sai võimalikuks pärast Saksamaa alistumist Esimese maailmasõja võitjariikidele 11. novembril 1918. Samal päeval tuli taas kokku Eesti Ajutine Valitsus, kes muude eluliselt tähtsate
EESTI NSV KULTUURI ELU 1944. aastal taaskehtestati Eesti Kommunistlik süsteem. Kultuuei vallas tähendas see kogu loome-, teadus- ja hariduselu taasallutamist rangele parteilisele kontrollile. ,,Kodanliku" Eesti Vabariigi kultuur oli oma olemuselt kodanlik (või kapitalistlik) ja seetõttu töörahvale vaenulik või paremal juhul väärtusetu. See kultuur tuli nii sõna otseses kui kaudses mõttes hävitadaja asendada proletaarse kultuuriga. Niisiis kuulusid ahjuajamisele isegi iseseisvusaegsed lasteraamatud mida tõepoolest tehtigi. Imperialismi sepitsusi või avastada täiesti ootamatutest kohtadest, mis külvas loovharitlastesse esialgu halvavat hirmu iaal ei võnud teada, milline su seisukoht või teos osutub. Kui ´´vaenulikuks´´ võis arvestada Siberi ja vangilaagriga. Kõigi asjaolude koosmõjul ei saagi Stalini-aegses Eestis mingist tõelisest, s.t. normaalsest kultuurielust rääkida. Loodi võimsaidmaale (nt. Treumani-Karruse ,,Traktoristide
Kaugemaks sihiks sai kodumaa vabastamine ja iseseisvuse taastamine. Kõikjal tekkis metsavendade salku. Juhtideks olid ohvitserid, kaitseliitlased, politseinikud või aktiivsed kohalikud mehed. Juhtimiskeskus puudus, salgad tegutsesid omaette või tegid koostööd lähemate naabritega. Relvastus piirdus kergete käsirelvadega ja neidki oli vähe. Juuli alguspäevil ründasid metsavennad kogu Eesti nõukogude asutusi. Võeti üle mitukümmend vallamaja, ametisse seati iseseisvusaegsed omavalitsused. Metsavendadel ei olnud aga piisavalt jõudu võimu säilitamiseks. Saksa vägede saabumine viibis, vastased kogusid jõudu. Mitmel pool vallandusid lahingud, mis lõppesid metsavendade taandumisega. Suurimat edu saavutasid metsavennad Tartus, 10. juulil puhkes rahvuslik ülestõus. Linna lõunaosa läks metsavendade kätte, sest Punaarmee oli taandunud põhjaossa. Kuni Saksa vägede saabumiseni hoiti võimu enda käes.
kõrgharidusele, kuid mõjus lõppkokkuvõttes pärssivalt ka teadusele. Märkimisväärne osa Eesti nimekamatest teadlastest oli nõukogude võimu ja repres sioonide eest Läände pagenud. Selle asjaolu korvamiseks ja marksistliku ideoloogia juurutamiseks teaduses toodi Eestisse Venemaal kasvanud ning hariduse saanud teadlasi. Tööd võisid jätkata ka mitmed iseseisvusaegsed teadlased, kui nende uurimisvaldkonnad ei Tartu Ülikooli raamatukogu jäänud jalgu ideoloogilistele nõuetele. Sel legipoolest tuli kõigil neil esineda korduvate truudusvannetega parteilise teaduse kont raafiateaduse taaselustas Harri Moora, folk septsioonile ja marksistlikule metoodikale. loristidest tuleb nimetada August Annistit ja
Kunst: Kunst oli kuulutatud ideoloogilise võitluse eesliiniks. Kunst pidi olema proletaarne või kodanlik. Sõjajärgsel perioodil Maalis kunstnikud jagunesid kahte leeri. Osa neist püsis "Pallase" maalise ja rõõmsameelse laadi juures, teised püüdsid vastu tulla partei ja valitsuse ootustele. Graafika jäi sõja järel illustratiivseks, domineeris joonistus. Temaatikasse ilmusid Nõukogude armee kangelaslikkus ja sõjajärgne ülesehitustöö. Skulptuuris jätkasid oma tööd iseseisvusaegsed meistrid. Riigi tellimusel valmis hulgaliselt standardseid Stalini ja Lenini monumente, mille tõttu mitmed skulptorid katkestasid oma töö. 1960. aastatel hakkasid kerkima monumendid A. H. Tammsaarele, Kristjan Jaak Petersonile ja Jaak Soansile. 1970. aastail hakkas maalikunstis valitsenud karm stiil taanduma. Arhitektuur: Arthitektuuris möödusid 1940. aastad ja 1950. aastate esimene pool esindisarhitektuuri tähe all. Ehitati maju, mida kaunistavad tornikesed ja
kutsealasse puutuva lahendas tegelikult ametiühing. Põhikirja muudeti, nii et liitu sai astuda, olenemata ajakirjanduslikust staazist. Staazikad liikmed aga hakkasid tasahilju eemale jääma. Uue liidu põhiülesandeks loeti ajakirjanike poliitiline kasvatamine ja uue ajakirjanike kaadri kasvatamine. EAL sai uue juhtkonna, kus esialgu olid esindatud veel ka vabariigi ajal liitu astunud ajakirjanikud, nt Mihkel Aitsam, Karl Kesa jt. EAL pääses sulgemisest (paljud teised iseseisvusaegsed organisatsioonid näiteks likvideeriti), ta kujundati ümber nõukogulikuks organisatsiooniks, mille tegevus soikus tänu järgnenud sõjasündmustele. Alles 1957 liit taastati. ENSV Ajakirjanike Liidus oli 1966 a nt 606 liiget, kellest 46 % olid kõrgema haridusega. Nõukogude ajakirjanik Ajakirjanik nõukogude ühiskonnas Nõukogude ajakirjanik pidi ideaalis olema eelkõige partei käepikendus. Toimetuse liikmeks ei saadud, ilma et partei oleks oma heakskiitu andnud
annaabi.ee 
