Puurist pääseb valla Huhuu ning hakkab tegema kõike seda, millest teda eelnev elu eemale on hodnud. Ta laamendab ja märatseb ning hirmunud Popi saab tema haledaks märklauaks, keda ta kiusab ja hirmuvalitsuse all hoiab. Päevi kulub, kuid Isandat pole. Sündmused on sealmaal, et Popi vaid öösel põrandalt toiduriismeid korjamas käib, kui Huhuu päeval köögiviljadega mängib ja metslikult päevi mööda saadab. Kuid ükski koer ei suuda elada ilma isandata, ilma peremeheta. Vaevaliselt hakkavad kahe looma suhted paranema, kuni Popi ahvi vastu austust tundma hakkab ahv on ta ära dresseerinud. Koos veedavad nad alkoholist joobununa päevi, mõlemad mandunud. Lootust ega väljapääsu sellest pole, Popi ei mäletagi enam Isandat. Lootus aga tuleb, sest lugu lõppeb puändiga. Käib suur plahvatus ja maja lendab õhku, üheskoos kahe tegelase maailmaga. Võib arvata, et teispoolsuses on kindlasti uued peremeeste ja alluvate suhted.
toas leiduvate esemete kirjeldustele. Tegemist on suletud novelliga, sest see lõpeb puändi ehk ootamatu lõpplahendusega. Novelli ootamatuks lõpplahenduseks on see, kui Huhuu leitud kast plahvatab ning maja vajub pooleks. Pole võimalik määrata, kui pika aja jooksul sündmused toimuvad. Öö ja päeva vaheldumisest saab aimu tänu päikesevalgusele, mis aknast sisse paistab. Täpselt ei selgu, kui kaua loomad ilma Isandata pidid hakkama saama ning kui pika aja jooksul novelli sündmusi kirjeldatakse. Novelli puhul on huvitav see, et otseselt ei mainita, kes on Isand, Popi ja Huhuu. Järeldusteni jõuab lugeja ise. Teoses on ilmselge, et Isand on inimene, Popi on koer ja Huhuu on ahv. Popi mainib ka teisi koeri ja nende Isandaid, aga Huhuu puhul ei kasutata kordagi sõna ,,ahv", kes ta kirjelduse järgi on. Tekstis tuleb sageli ette küsimus kus on Isand? See väljendub Popi korduvate küsimuste kaudu.
Mis tahes rahvuse, rühma või indiviidi alandamine on ohtlik, sest mingil hetkel, tunneb alandatu loomuomast vajadust olla ise kellestki üle või maksta kätte või hakata vastu rõhujatele. Seda käitumisviisi saabki lugeja näha Huhuu peal. Hiljem aga mõistab Huhuu, et toidu hankimine on keerulisem, kui varemalt. On võimalik, et ka tema tunneb end üksikuna. Saadud tagasilöögid väljaspool kodu muudavad tedagi leplikumaks. Ahvipärdikul pole reaalseid kogemusi hakkama saamiseks ilma Isandata ja tõenäoliselt on ta segaduses. Hiljem paljastab pärdikukese joomiskirg ka depressiooni ja soovi ütelda lahtivõi eemalduda maailmast, mis on pigem masendav ega paku lohutust. Seda joovastust jagab ta ka Popiga ning joomine võimaldab neil kahel koos aega veeta ilma, et Popi saaks sealjuures taas kuritarvitatud. Minu arvates mõjutab teose narratiivne struktuur lugeja suhtumist teksti ootuspäraseks. Lugeja ei tea ega suuda isegi aimata loo kummastavat lõpplahendust. Sündmused
toiminguid vaatab kriitiliselt filosoofilise rahuga, kuid oma koeralike harjumuste tõttu täidab ka uue peremehe käske, kuni see laseb maja ühes kõigega õhku. Tuglas on suutnud selles novellis hästi ja usutavalt käsitleda koera ja ahvi hingeelu, nii et nende tegutsemised ja toimingud on saanud täiesti reaalseteks, kuigi novell on ainuüksi autori kujutluse vili. Abitus Popis ja kergatslikus ning õelas Huhuus on nähtud kahe vastandliku inimtüübi sümboolset kujutust, kes Isandata ei oska elada ning värisevad oma tundmatu saatuse ees, oskamata seda juhtida. Autor on sellesse sümboolsesse novelli rohkesti suutnud paigutada ka oma hirmu, mis peamiselt väljendub Popi elamustes ja kujutlustes. Novell oma ebatavalise ainestiku ja miljööga ning sümboolse sisuga on tähelepanemisväärne. Kompositsioon on selge ja sirgjooneline, stiil lihtne ja täpne ning puhtakõlaline, laused ja lõiked on kui mõõdetult ühepikkused. Vorm on sisuga saavutanud täieliku kooskõla.
neile , mis on toimumas lossis ja krahviga. See peale talurahvas rahunes ja taheti minna hoopis lossile pealetungile. Johannes aga sai ühe noormehega , kes olevat olnud salakütt, Klausenburgi, kus ta pihtis peapiiskopile krahvist ja tema tegemistest. Hiljem põletati krahv tuleriidal ja krahvinna pääses ahelaist. Samuti asus Johannes tagasiteele Viini. XIV Algas vangi kolmas jutustamise päev. Johannes oli otsustanud, et tunneb end üksinda kõige paremini. Ilma sõpradeta ja ilma isandata. Ta otsustas pühenduda iseseisva arsti kutsele ning rändas ringi 2 aastat, seejärel tüdis. Ta igatses oma laboratooriume. Ta asus elama Augsburgi, sest see oli Saksa linnadest kõige suuremas kasvamishoos. Ta tundis nälga ja vaesust. Ta polnud enam Johannes Faber, vaid lihtsalt noor ,üle kolmekümne aastane, arst Hans Schmidt. Mõniaeg hiljem läks doktori nimi linna peal liiklema ja Hans kogus tuntust, kuni lõpuks sai jalad alla ja ostis endale maja koos aia ja laboratooriumiga
või täielik lollpea. Satanist ei kutsu argpükslikult madalaid paharette välja, vaid pöördub julgelt otse nende poole, kes valitsevad Põrgut. Teoloogid on katalogiseerinud mõned satanistide rituaalides enim kasutatud kuradite nimed. Siinkohal loetlen need nimed ja nende päritolu. NELI PÕRGU KROONPRINTSI SAATAN (Heebrea) vastane, opositsioon, süüdistaja, Tule Lord, inferno, LÕUNA; LUCIFER (Rooma) valguse tooja, valgustus, õhk, hommikutäht, IDA; BELIAL (Heebrea) ilma isandata, Maa nurjatus, sõltumatus, PÕHI; LEVIATHAN (Heebrea) madu sügavikest, meri, LÄÄS; PÕRGULIKUD NIMED Abbaddon (Heebrea) hävitaja Adramelech Samaara kurat Ahpuch Maiade kurat Ahriman Mazdea kurat Amon Egiptuse oinapäine elu ja sigivuse jumal Apollyon Kreeka sünonüüm Saatanale, Põrguline Asmodeus Heebrea tundelisuse ja luksuse deemon, algselt kohtumõistmise olend
Orjaks võidi ka sündida, kui tema ema on ori. ( partus sequitar ventrem). Orja seisundi määramisel isa ei lugenud. Polnud tähtis kas ori sündis abielust või mitte, kuid kui rasestumise hetkel oli ema vaba olnud , siis oli võimalik,et ta võib vaba olla. Laps sünd orjana aga see kuulus siiski ius gentiumi alla. Servie poenad olid karistusorjad, kes enamasti määrati kohtute poolt suure kriminaalkuritöö või deserteerimise eest, jäid ilma isandata sunnitööle. Kuulusid keisrile, kes olid oma sots seisuselt orjad siiski. Võlaorjad, keda nim nexuseks, kuid mida isandad ei saanud müüa nagu tavalisi orje. Oli ka avalikke orje, kes ka ei kuulunud eraõiguse alla, kes võisid olla karistusena või sõjakäiguna kaasa tulnud. Neile anti ette kindlad tööd, mida nad tegema pidid, samas võisid elada üpris iseseisvalt. Kui on uuritud avalikke orje ning on leitud , et nad nii mõnigi kord olid paremas seisuses kui eraorjad
annaabi.ee 
