õhtuti mis olid ka kosjaskäimise õhtud. Komme on tuntud üle maa ning ka naaberrahvastel v.a. õigeusklikud, setud ja venelased. Ehalkäimine ei tähendanud tingimata sugulist läbikäimist, selle varjundi sai ehalkäimine alles XX sajandil. Tüdruk, kellel ehaline üldse ei käinud, võis jääda kosilasteta. Kohati eelnes kosjadele kuulamine. Kosja mindi pimedas, noore kuuga. Vanemal ajal mindi kosja ratsa, hiljem saani või vankriga. Kosja läksid peigmees isamehega, kosjajutu eest hoolitses isamees, peiu tavaliselt vaikis. Kosjalistel olid kaasas käsiraha, kosjakingid, kosjakakk ja kosjaviin, mis pidi kindlasti olema punane. Kui kõik olid kosjaviina rüübanud ja kosjakakku maitsnud, olid kosjad vastu võetud. Peale seda vahetati kingitusi, peiu maksis käsiraha. Kosilastele pakuti süüa, toidulaual pidi kindlasti olema palju keedetud mune. Kosilased lahkusid alles hommikul.
Surnuaiale minekul peatuti korraks , et teha mälestuseks "karsikko" . "Karsikko" puusse tehti surnu nime tähed , sünni- ja surmaaasta ning rist , ortodoksi usuliste matustel oli nutulauljad, kes ülistasid surnut. Pärast matuseid toimusid peied. Kirstu kaasa pandi villaseid paelu, mõnikord ka nuga. Toimus kindlasti jutlus. Abiellumiseks sobivaks vanuseks loeti meestel 25-30 aastat ja naistel 20-25 aastat. Vanematelt pidi saama loa. Kosja pruudi majja mindi koos isamehega, kes harilikult oli kosija isa, vader või mõni sugulane. Saades jaatava vastuse kosilased ja mõrsja vahetasid kingitusi: raha, sõrmus ja rätik.Samas mõrsja sugulased vaatasid peigmehe üle. Joodi teed. Laulatuse eelõhtul mõrsja ja peigmees läbisid rituaalse pesu, mis toimus saunas. Laialdaselt oli levinud pulmanutt, mis toimus mõrsja isatalus koos mõrsja sõbrannadega. Peale laulatust mõrsja sõitis oma kodu ja peigmees oma kodu, kus mõlemad pidutsesid oma sugulastega eraldi
Pulmakoti sisuks oli leib, hiljem spetsiaalne pulmaleib ja ka nisuleib. Lisaks neile leidus seal ka suitsutatud liha, kala, kohupiima, kartuleid, piima ja mune. Pulmategelased Pruut ja peigmees olid ainult ametlikud peategelased. Peakohustused olid isamehel ja kaasanaisel oma abistajatega. Abiellujate vanematel oli kõrvaline roll. Isamees oli kogu pulma jooksul nii juhi kui ka liidri rollis. Pruudi suguvõsa esindas kaasanaine, kes oli võimekuselt isamehega enamvähem võrdne Pulmatseremoonia Kõige kärarikkam ja väliselt silmapaistvaim osa oli juba vara hommikul ettevõetav saajasõit ehk sõit pruudi järele. Pruut oli aga tavaliselt ära peidetud ning teised pidid ta siid laulusaatel üles otsima. Külapoisid seadsid teele igasuguseid tõkkeid, mis sümboliseerisid elus ette tulevaid raskusi. Pulmade kõrghetkeks oli tanutamine ehk linutamine. Pruut vabastati nägu ja pead katnud linikust ning see asendati tanuga, ette seoti põll
Ühised ettevõtmised.. alates lapse mähkimisest kuni siis puu lõhkumiseni. jne.. Neid asju mida tehakse on palju ja eks kõik oleneb ka fantaasiast. Näiteks tean juhust kus.. Peig oli rekka juht ja limusiini asemel oli pulma autoks rekka. Aga võib ju ka jalgrattaga teha seda sõitu. Kava: 9.00-12.00 Meik + Soeng sinna hulka jääb ka kleidi selga panek. Samal ajal tulevane kaasa käib ka juuksuris, tsipa puuderdab nina ning koos isamehega käivad autokaunistuse ja pruudikimbu järgi. 12.00-14.30 ilupildid arvestatud koos sõitudega (algselt oli plaanis 3h) 15.00Registreerimine 15.30hakkame liikuma kesklinnas kirikusse. 16.00 Kiriklik laulatus (1h) 17.00 Õnnitlemine ning sõit peokoha suunas, puude istutamised jne. jäävad tee peale. 19.00 püüame jõuda peokohta, hiljemalt 19.30 21.00 Meie tants.(Sõltub, mis kell me kohale jõuame, või näiteks 20.30) 23.00 Tort. 24
Kosjaskäimiseks oli vanasti kindel aeg, kuigi see paikkonntiti erines. Audrus peeti sobivaks talve. Tori rahvas leidis, et paras aeg on just hilissügisel. Viljandlased nimetasid kosjakuudeks novembrit ja märtsi. Kõige paremini sobis aga noore kuu neljapäev , siis oli kindel, et noorik ruttu vanaks ei jää. Samuti pidi noor kuu tagama palju terveid lapsi. Pärnu kandis öeldi, et noore kuu neljapäeval käi kosjas, vana kuu reedel puhasta kerist ! Kosja sõitis peigmees koos isamehega. Nimetusi on isamehel olnud mitmeid: raudkäsi, käpamees, kosjaisa, käemees, kõrvatsimees, saajavana, ninamees jm. Isameheks saamisel oli kaks kindlat tingimust: pidi olema naisemees ja hea jutumees. Kosjasõiduks valmistuti hoolikalt. Kosja sõideti vanasti ratsa, hiljem kasutati selleks rohkem suvel vankreid ja talvel saane. Sageli kasvatati talu, kus oli peigmeheikka jõudvaid poegi nn kosjatäkk. Kosjatäkk pidi olema valge, kuid seda ei olnud muidugi alati võtta
ning kellelgi selle vastu midagi polnud. Sellisel juhul olid pulmad kiired tulema ja kõik olid rahul. Mehed pidid naise perekonnale tema eest ka maksma summa polnud kindel. Mida rikkam kosilane, seda suurem summa. Määrati ka kindlaks, mis mõrsjale kaasavaraks antakse jõukama talu pruudi kaasavara oli kindlasti lehm. Kosima mindi üldiselt hilissügisel või talvel, õhtul hilja või täitsa öösel. Kosja sõitis peigmees koos isamehega hilisemal ajal oli kaasas ka isamehe naine või peigmehe vend. Isameheks sai naisemees ja hea jutumees. Kosjasõit oli tähtis mindi ratsa ja mindi ratsa täkuga, harvem ruunaga, kuid mitte kunagi märaga. Parim variant oli valge hobune prints valgel hobusel ja must hobune tähendas õnnetust. Sõideti ratsa isegi naabertallu. Hobuse lakk oli kammitud ja jalad rautatud hobuseraua kaotamine kosjateel oli suur õnnetus.
Kava Tavaliselt märgitakse tähtsamad kavapunktid kutsetele. Ja sellest piisab täiesti. Oluline on kava teha enda jaoks, et midagi meelest ära ei läheks. Koostasime üldise kava, millest pruutpaar kinni hoida võiks. Oletame, et registreerimise koht on peokohast 50 km kauguses, siis saab ka pulmarongi sisse jätta. 12.00-14.00 Meik, soeng. Sinna hulka jääb ka kleidi selga panek. Samal ajal tulevane kaasa käib ära ka juuksuris, vajadusel puuderdab ka oma nina ning koos isamehega käivad autokaunistuse ja pruudikimbu järgi. 14:00 Registreerimine Registreerimine kestab tavaliselt 20-45 minutit millele järgneb siis õnnitlemine. Peale seda rändamine pildistamispaika(kui see on eraldi valitud, meie kavas see nii on) 16:45 Pildistamine Grupi- ja ilupildid pruutpaarist. 17:30 Istutakse autodesse ja sõidetakse naise nime ära saatma Teepeal on kindlasti vanemate või sugulaste planeeritud takistused, mida pruutpaar täitma peab. 18:30 Rändamine ja jõudmine peapaika
kaasanaine oma abistajatega. Tähtis koht oli ka pruudivennal ehk veljel. Abiellujate vanematel oli kõrvaline roll. Isamees oli noormehe pulmaliste esindaja, tema partneriks aga mõni mõrsja sugulane, vanem abielus olev naine. Abilisteks olid vallalised noormehed. Isamees oli kogu pulma jooksul nii juhi kui ka liidri rollis tavaliselt oli selleks kõige võimekam ja lugupeetum mees peigmehe suguvõsast. Pruudi suguvõsa esindas kaasanaine, kes oli võimekuselt isamehega enamvähem võrdne. Nende ülesandeks ei olnud külalisi lõbustada, pigem olid nad rohkem seotud rituaalse tegevusega. Pruudivend viis läbi mänge ja tegi pulmanalju, tema ülesanne oli ka varastada pruut. Peiupoisid olid tegevad pulmarongis, söögilauas ja pruudi valvamisel. Pruuttüdrukud abistasid kaasanaist. Pulmamuusikat tehti enamasti torupillidega, hiljem 19. sajandil lisandus ka viiul. Pillidega saadeti erinevaid tantse. Väga oluline koht tolle aja pulmades oli laulmisel.
Kosja mindi ainult kindla peale, sest kardeti külarahva pilkeid, naeru ja pahatahtlikku juttu. Kosjad on vormilise abielunõusoleku hankimine mõrsja vanematelt ja mõrsjalt endilt, laialdaselt tuntud komme. Eesti pärimuslikele kosjadele eelnes tavaliselt kuulamine, kuulamas käis vanem naine – sobitaja, kohati peiu ema, viies kaasa pudel viina. Nõusoleku märgiks seoti tühja pudeli külge vöö või kindad. Kuulmisele järgnesid kosjad nn teised viinad, kosja läks peigmees koos isamehega tavaliselt noore kuu teisipäeva, neljapäeva või laupäeva õhtul. Kosilastel oli kaasas kihlad ja kosjaviin, varasemal ajal õlu. Kosjas olles peigmees ei kõnelenud, seda tegi põhiliselt isamees. Kui kosjad õnnestusid pakuti kosilastele süüa, muuhulgas pidi kindlasti olema keedetud mune. Kosjad kaotasid oma tähtsuse 20. Saj alguses.(EE 5 1990: 76) 3.2 Kihlus Kosjadele järgnes kihlus. Kihlus on maailmas laialdaselt tuntud abielueelleping. Varasemail
Kosja mindi ainult kindla peale, sest kardeti külarahva pilkeid, naeru ja pahatahtlikku juttu. Kosjad on vormilise abielunõusoleku hankimine mõrsja vanematelt ja mõrsjalt endilt, laialdaselt tuntud komme. Eesti pärimuslikele kosjadele eelnes tavaliselt kuulamine, kuulamas käis vanem naine sobitaja, kohati peiu ema, viies kaasa pudel viina. Nõusoleku märgiks seoti tühja pudeli külge vöö või kindad. Kuulmisele järgnesid kosjad nn teised viinad, kosja läks peigmees koos isamehega tavaliselt noore kuu teisipäeva, neljapäeva või laupäeva õhtul. Kosilastel oli kaasas kihlad ja kosjaviin, varasemal ajal õlu. Kosjas olles peigmees ei kõnelenud, seda tegi põhiliselt isamees. Kui kosjad õnnestusid pakuti kosilastele süüa, muuhulgas pidi kindlasti olema keedetud mune. Kosjad kaotasid oma tähtsuse 20. Saj alguses.(EE 5 1990: 76) Kosjadele järgnes kihlus. Kihlus on maailmas laialdaselt tuntud abielueelleping. Varasemail aegadel on mitmel pool vanemad kihlanud lapsi
Et kosjad korda läheks, selleks tuli kindlasti eeltööd teha. Teadupärast eelnesid tõelistele kosjadele veel eelkosjad, kus kosjade sobivust kontrolliti. Veel eelmise sajandi esimesel poolel on levinud nn. „kuulamine“. Kuulueideks või -naiseks oli tavaliselt keegi sugulane või isamehe naine. Kindlasti pidi tal viinapudel ehk kuulupudel kaasas olema. Kui kosjaviinad vastu võeti, siis oli see kinnituseks, et ka kosjad vastu võetakse. (Meri 2003: 14) Kosja sõitis peigmees koos isamehega. Nimetusi on isamehel mitmeid: raudkäsi, käpamees, kosjaisa, käemees, kõrvitsamees, saajavana, ninamees. Kosjasõit oli väga tähtis. Sõidu hobune 7 pidi olema täkk, halvemal juhul ka ruun, aga mitte mingil juhul ei tohtinud olla selleks mära. Must hobune ei tohtinud olla, sest see tähendas halba õnne. Nädalapäevadest oli kindlalt esikohal neljapäev. Seda päeva peeti uue alustamiseks kõige sobivamaks, sest siis olid head
vastu midagi, sel juhul teati kosilast juba oodata. Kosjade puhul oli vanasti väga oluline õige aeg. Aastaringi sees puudus üle Eesti ühine kosjaaeg, aga enamasti valiti selleks hilissügis või talv. Väga oluline oli kuu seis. Sobis noore kuu neljapäev, siis oli kindel et noorik rutu vanaks ei jää ja see pidi ka tagama palju terveid lapsi. Nädalapäevadest peeti parimaks neljapäeva, kuna siis olid head vaimud väljas liikumas. Kosja sõitis peigmees koos isamehega, kes pidi olema naisemees ja hea jutumees. Ennavanasti sõideti ratsa, hilisemal ajal juba vankri või saaniga. Kosjasõidu hobune pidi olema täkk, halvemal juhul ka ruun, parimaks peeti valget hobust, kuid must ei tohtinud kindlasti olla. Kosilastel pidi kaasas olema viinapudel, ilma selleta ei olnud kosjaskäik üldse 5 mõeldav. Varasemal ajal võeti kaasa tavaline viin, 19. sajandil lisandus sellele aga ka peenem
annaabi.ee 
