Lydia Koidula isamaaluule Lydia Koidula oli üks ärkamisaja silmapaistvamaid luuletajaid. Koidula põhiliseks luulezanriks on isamaaluule. Tema isamaaarmastus lasi tal luua erakordseid isamaalisi luuleteoseid, mida tunneme ka tänapäeval. Lydia Koidula isamaaluules on väga loomuomane romantilisus ja erinevate abstraktsete sõnade kasutamine. Tema tuntuim luulekogu ,,Emajõe ööbik" koosned suurel määral just isamaalistest luuletustest. Koidula luuletuses ,,Mu isamaa on minu arm" väljendab kirjanik kokkukuuluvust oma isamaaga. Koidula räägib sellest, milliseid tundeid tekitavad temas kodumaa
muutused inimese elus mõjutavad kardinaalselt ka selle isiku mõttemaailma. Lydia Koidula ja Juhan Liivi luulet võrreldes võime näha, et rahvuslikul ärkamisajal kirjutatud luule on hoopis rõõmsameelsem, kui venestamise ajal kirjutatud. Selle erinevuse üheks põhjuseks võivad olla ka Juhani terviseprobleemid. Kui Lydia näitab oma luules, et alati on kusagil mingi lootusekiir, siis Juhan on pessimistlik. Isiklikult mulle meeldivad rohkem Koidula kirjutised, sest tema isamaaarmastus on siiras ning suurejooneline. Et neid kahte kirjanikku täpselt mõista, on kindlasti vaja teada nende elulugu. Minu nägemuse järgi oli Lydia elu eesmärk võimalikult palju kodumaal aega veeta ning nautida kõike seda, mis Eesti loodus pakub. Juhani elu eesmärgiks oli leida endale armastus. Viimast otsis ta nii neiult kui ka isamaalt, kuid vastust ei saanud kummaltki. Kuna kumbki eluteel oma sihte ei saavutanud, siis mõlema kirjaniku
ja kujundivaldamine ning sotsiaalne erksus. Autobio- graafilise taustaga lapsepõlvelood. Karl Ristikivi Romaanikirjanik, proosakirjanik. Paistab silma optimistlik elutunnetus, huumor, ergas 1912-1977 Kaastööd: "Lasteleht", "Laste loodusetaju ja hea keelekasutus. Teemad: vabadus, Rõõm", "Mäng ja Töö". kodu- ja isamaaarmastus, ühtehoidmisvajadus, headus, omakasupüüdmatus ja suuremeelsus. August Mälk Proosa- ja näitekirjanik. Ergas loodusetunnetus, Inimeste ja looduse suhted. 1900-1987 PERIOOD: "Sula" 1956-1991 Iseloomustus: Lastekirjandus hakkas järk-järgult vabanema sotsiaalpedagoogilise õppevahendi rollist. Majandusli esimesed elukutselised lastekirjanikud. Lasteluule osakaal kasvas
koju lendan, väsind lind! Hinge pisaratest sulle pärga püüdsin kududa: hõlmad lahti hoia mulle, hinge ilu Eestimaa! See luuletus on justkui testament Eestimaale. Selle kirjutas ta oma surivoodil tal ei olnud surmatunnil muud mõtetes, kui kodumaa ja isamaaarmastus. Selles poeemis põimuvad üleskutse rahvale, kõrgromantilised kujundid ja nendele vaatamata säilinud sügavalt isiklik sisu ja tundepuhang. Juhan Liivi päritolu vaesest paljulapselisest perest on ilmselgelt suuresti mõjutanud ka tema luulet. Sarnaselt Koidulale, oli ka tema esimeseks tööks ajakirjanikuks olemine, ning seda tööd jätkas ta mitmetes väljaannetes. Töötades ajalehtede juures, ilmnesid esimesed haigusnähud, pärast mida ta oli 1894 aastal Tartu närvikliinikus
siseheitlusi (heaks näiteks oratoorium "Hiiob"). Teosed: oratoorium "Hiiob", kantaadid: "Päikesele", "Hümn Kreutzwaldile", "Ärka, rahvas". 5 sümfooniat, avamäng `Don Carlos'. Instrumentaalkontserdid, orelimuusika, kammermuusika, koorilaulud(`Mu süda'), soololaule (`Metsateel'). Mihkel Lüdig mitmekülgne. Koorijuht, orelimängija, muusikaelu organisaator. Tema loomingu üks olulisemaid jooni on rahvuslikkus. Põhilisteks teemadeks on loodus ja isamaaarmastus. Tähtsus: osales Tallinna Kõrgema Muusikakooli asutamises(1919) ning juhtis seda neli esimest aastat. Temalt on sageli üldlaulupidude avalooks olnud koorilaul `Koit'. Teosed: süit `Lembitu'. Koorimuusika, soololaulud, instrumentaalkammermuusika, lavamuusika. Peeter Süda polüfoonilisus. Kasutas rahvamuusikast pärit motiive. Teosed: Põhiliselt oreliteosed(`Ave Maria', `Pastoraal'). Klaveriteoseid, segakoorilaul `Linakatkuja', soololaul `Muremõtted' , rahvaviisiseaded.
Ta annab venelastele lootust, et päästa kodumaa. Samas kujutab ta mõlema poole juhte ja sõdureid inimlikena. Sõja kujutamise kõrval näidatakse aadlike elu sel perioodil. Vm aadel jagunes: 1)pealinna e Peterburi aadel Kuraginite perekond, raha ahned, silmakirjalikud; 2)Moskva e. provintsi aadel Rostovite perekond, perekesksed, ühtehoidvad, siirad, ausad, ei ajanud ainult raha taga, oluliseks olid pere, ideaalid, sisemised väärtused, isamaaarmastus; käitusid lihtsalt, hoolisid rahvakultuurist (valmis lihtrahvaga lõbutsema, rahvakalendri tähtpäevi tähistasid, armastus); 3)Lõssõje Gorõ e maa-aadel Bolkovskite perekond, kinnised, väga lihtsad, pere hoiab kokku, töö tähtis, haridus oluline. Pigem mõtte- kui tundeinimesed. Lapsed pigem austasid kui armastasid isa. Tolstoi ise hindab seda tüüpi inimesi kõige kõrgemalt, ta on ka ise seda tüüpi. Ta leiab, et Vm arenguks on seda tüüpi in rohkem vaja.
ja sündsus käsib; kogu aeg järgitakse tavasid, mitte kunagi omaenese vaimulaadi. Enam pole ei siirast sõprust ega tõelist lugupidamist ega õiget usaldust. Kahtlused, umbusk, hirmud, vihkamine ja reetmine peidavad vahetpidamata selles ühetaolise ja salakavala viisakusloori all, selle nii kõrgelt kiidetud peenekombelisuse taga, mille me võlgneme oma sajandi valgustatusele. Ei sõimata toorelt oma vaenlast, vaid laimatakse teda osavalt. Rahvuslik vihkamine hääbub, aga koos sellega ka isamaaarmastus: põlatud harimatus asendatakse ohtliku skeptitsismi ja küünilisusega. Niisugune ongi puhtus, mille meie kombed on saavutanud; sel viisil me olemegi saanud vooruslikeks inimesteks. Ja tuleb tunnustavalt esile tõsta Kirjanduse, Teaduse ja Kunstide suurt panust selles hingekosutavas saavutuses. Lisan siia veel ainult ühe mõtiskluse: nimelt, kui mõne kauge paiga elanik üritaks saada ettekujutust euroopalikest kommetest selle põhjal, missuguses olukorras on meil teadused, meie kunstide
Kõik lapsest peale omandatud sidemed on inimese jaoks väga olulisel kohal ja aluseks sõprussuhetele. Vooruslik inimene, kes on ka mõistusik, saab aru, et kõige olulisem liit on see, mis meil on riigiga, sest riik on see, mis meil kõigil aitab head elu elada. Isiklik ja poliitiline sõprus konflikt: hea sõber hakkab riiki kukutama, kuidas lahendada? Cicero: Sellist konflikti ei saa tekkida, sest tõeline sõber armastab oma sõbras isamaad, st suurim voorus on isamaaarmastus ja sõber armastab sõbra voorusi. 3. Montaigne sõprusest, era- ja avalikust sfäärist Tõeline sõprus on tunne, nagu oleks üks ja sama hing jagatud kahes kehas. See on väga haruldane ja selles saab osaleda ainult kaks inimest(st selliseid sõpru ei saa olla rohkem kui üks). Kui Aristoteles nimetab sõpruseks kõiki inimestevahelisi suhteid, siis Montaigne'I jaoks ei ole sõprus nii lai mõiste. Armastus on võrreldav jahimehega, kes ajab jänest taga kui kätte
annaabi.ee 
