Kirjanduskriitika – konkreetsete teoste uurimine ja ajalüüs Kirjandusteooria – kirjanduse põhialuste, kategooriate ja kriteeriumite uurimine Kompetentsid Teadmised o Kirjanduskaanonist o Kirjandusloost ja kultuurist o Žanritest ja praktikatest o Analüüsimeetoditest o Kirjanduskeele iseloomust, joontest Keelteoskus Võime tajuda o Intertekstuaalseid seoseid o Kirjandustekstide semantilisi ja süntaksilisi eripärasid Mis on žanr? Kuidas on žanripõhine kirjanduskäsitlus ajalooliselt muutunud? Millised on kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned? Milline on žanri roll tänapäeva kirjandusuurimises? Milline on žanri roll nn populaarkirjanduse sfääris (nt kriminullid, põnevikud, armastusromaanid, fantaasiakirjandus). Žanr – kirjanduse (või muu) kategooria, mis põhineb teatud stilistiliste tunnuste
3. Kirjanduse uurimise otstarve Eesmärk täielikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest, kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Vajaliku teadmised ja kompetentsid: teadmised – kirjanduskaanonist; kirjandusloost ja kultuuritraditsioonist; žanritest ja kirjanduspraktikatest; kirjanduse analüüsimeetoditest (narratiivianalüüs, värsiõpetus, erinevad kirjandusteooriad); kirjanduskeele iseloomustavatest joontest (kujundiline keel). Keeleteoskus ja võime tajuda intertekstuaalseid seoseid ja kirjandustekstide semantilisi ja süntaktilisi eripärasid. 4. Mis on žanr? Näitab, milline tekst on, teksti liiki. Ajalooliselt on olnud oluline žanripuhtus, tänapäeval žanridünaamika.Areng lihtsamatelt vormidelt keerukamatele. Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned: Lüürika (luule) žanrid: sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka. Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes
Kirjanduskriitika – tegeleb kaasajas ilmuvate teoste tõlgendamisega, kasutatakse hiljem kirjandusajalugude koostamisel. Eesmärk on täielikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Kirjanduse uurimiseks on vajalikud: Teadmised kirjanduskaanonist; kirjandusloost ja kultuuritraditsioonist; Žanritest ja kirjanduspraktikatest; Kirjanduse analüüsimeetoditest; Kirjanduskeele iseloomulikest joontest. Keelteoskus Võime tajuda intertekstuaalseid seoseid; Kirjandustekstide semantilisi ja süntaktilisi eripärasid. Mis on žanr? Kirjanduse või mõne teise kunstiliigi kategooria, mis põhineb teatud stilistiliste tunnuste esinemisviisil ja/või ainese käsitlemise viisil. Tähtsus: 1. Esteetiliste võtete summa 2. Arusaam struktuurist ja ainesest Kuidas on žanripõhine kirjanduskäsitlus ajalooliselt muutunud? Ajalooliselt: žanripuhtus Tänapäeval: žanridünaamika Žanr areneb kergematelt vormidelt keerukamatele.
jne. Veel aitavad kirjandust avada erinevad analüüsimeetodid, teooriad, kirjanduskeele iseloomulikud jooned. Palju aitab kirjandust avada ka keelteoskus, seda nii selleks et lugeda erinevaid teoseid originaalkeeles, et näha ka keele taha (originaalkeel annab edasi keele traditsiooni, kultuurieripärasid jne).Oskus mõista kujundeid ja võime tajuda ja mõtestada teksti, leida intertekstuaalseid seoseid jne. Kirjanduse uurimise otstarve on jõuda nende oskuste ja teadmisteni, teha need teadmised kättesaadavaks, luua seoseid ja teooriaid, mõtestada ja rikastada vaateid, luua kaanoneid. Mis on žanr? Kuidas on žanripõhine kirjanduskäsitlus ajalooliselt muutunud? Millised on kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned? Milline on žanri roll tänapäeva kirjandusuurimises? Milline on žanri roll nn populaarkirjanduse sfääris
Hasso Krull (s. 1964). Tänaseni Eesti luule muutumise eesotsas. Pöördeliseks saab ,,Luuletused 19871991" (1993) selle perioodi üks olulisemaid luulekogusid. Midagi uut ja imelikku, pole arugi saada, kes kõneleb ja mida. Erinevad tektid ja diskursused saavad kokku ja hakkavad põimuma: leksikon, luule, midagi toimub ka autorilähedases minas, pole kindel, mida autorilähedane mina kõneleb. ,,Trepp" (1996) esimesi Eestis tehtud intertekstuaalseid luulekogumeid, esimene raamat, mis pole raamatukujule taandatav, tekivad hargnevusvõimalused. ,,Meeter ja Demeeter" (2004) eepos. Krulli hakkas tuleviku asemel minevikku vaatama. Põhjalikult läbikomponeeritud, toetub võõrastele tekstidele ja pärimuslikule materjalile. Mõjuv ka ,,Veel ju vist" (2012) peegeldused keskkonnast. Mängitakse sõnadega: veel, ju, vist, mille tähendus tuleb konteksti kaudu, iseseisvalt ei tähenda need midagi
mõisteteraamistuses. Terry Eagleton ,,The Function of Criticism: From the Spectator to Poststructuralism": Oluline on kriitika sotsiaalne funktsioon ja seos avaliku sfääriga. Kirjandusteadlase/kriitiku kompetentsid: Teadmised: kirjanduskaanonist, kirjandusloost ja kirjandustraditsioonist, zanritest ja kirjanduspraktikatest, kirjanduse analüüsimismeetoditest (narratiivanalüüs, värsiõpetus, erinevad kirjandusteooriad); keelteoskus; võime tajuda intertekstuaalseid seosed, kirjandustekstide semantilisi ja süntaktilisi eripärasid. Kirjanduse uurimise põhipraktikad ja -suunad 4.Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Analüüsikese võib olla nii autor, tekst kui ka lugeja (kontekst nende ümber). Ilma ühe komponendita ei ole teist. Autor kui kirjandussituatsiooni tuum: Otsene seos autori elu ja tema loomingu vahel. Nähakse kirjandusteoses autori maailmavaate ja elukogemuse kajastust, otsitakse teosest
olemasolu tekstis. Tänapäeval räägitakse intertekstuaalsetest suhetest ka muusikapalade, lavastuste, filmide jt kunstiteoste vahel. (Lastekirjanduse sõnastik 2006: 65). Antud definitsiooni teisele poolele tulekski edaspidistes uuringutes suuremat tähelepanu pöörata, sest üha valdavamaks muutub visuaalsete tekstide pealetung. Lapsed kasutavad kindla teksti mõtestamise protsessis ohtralt intertekstuaalseid nähtusi, tuginedes eelnevalt tuttavale ilukirjandusele; visuaalsetele tekstidele film, illustratsioon, TV programmid, video, animafilm; popkultuuri tekstidele koomiks, reklaamid ja muusika, tehes seda paljudel tekstilise tegevuse tasanditel nagu süzeekäigud, tegelase motiivid, keel, teemad ja illustratsioonid. (Wilkie-Stibbs 2005: 170) Oluliseks jutuvestjaks on tänapäeval saanud joonisfilm, mis vahendab lapsele müüte,