Makromolekulaarsed ained ei läbi passiivselt hüdrofoobset plasmamembraani ning peavad seetõttu kasutama endotsütoosi. Fagotsütoos- esineb rakkudes, mis on spetsialiseerunud suuremate partiklite ja mikroorganismide fagotsüteerimisele ehk kahjutuks tegemisele. Imetajates on nendeks ühisest eellasest arenenud makrofaagid ehk suur-õgirakud ning neutrofiilid ehk vere valgelibled, mis suuri võõrkehi „alla neelates“ moodustavad fagosoomi. Fagosoomiga interakteerudes moodustab lüsosoom fagolüsosoomi. Paljudele ainuraksetele loomadele on fagotsütoos ainus toitumisviis. Pinotsütoos- lahustunud makromolekulide sissevõtmine väikeste vesiikulite abil. 13. Retseptorvalgud ja tunnusvalgud (antigeenid) membraanis, nende funktsioonid. 14. Liidused plasmamembraanis. Nende paiknemine, ehituslikud komponendid ja ülesanded. Näiteid liidustest? Näide: vere-ajurakkude barjäär 15. Organelli mõiste, tsütosooli mõiste
Stimuloni kuuluvad geenid, operonid, regulonid ja modulonid, mille tööd mõjutab üks ja sama keskkonnastiimul. Suur osa neist stiimulitest on tunnetatavad rakusiseselt. Samasse stimuloni kuuluvate regulatoorsete üksuste tööd kontrollivad erinevad regulaatorid. Stiimulite mõjul võidakse sünteesida väikeseid signaalmolekule nagu näiteks cAMP, ppGpp või homoseriin laktoon, mis mõjutavad transkriptsiooni kas otseselt või interakteerudes transkriptsioonifaktoritega. Globaalse regulatoorse võrgustiku uurimine eeldab erinevate meetodite kombineeritud rakendamist: 1. Genoomi järjestuse analüüs võimaldab identifitseerida potentsiaalseid promootoreid ja motiive, mis on konserveerunud sama regulaatori poolt kontrollitavate geenide ees. Regulaatori seondumisala suurem kokkulangevus konsensusjärjestusega esineb geenide puhul, mille
tugevust ja spetsiifilisust) 6 Rakkude adhesioon üksteisega (adherentsed liidused) ja ekstra- tsellulaarse maatriksiga läbi rakupinna valkude on võtmetähtsusega erinevate organite moodustumisel Erinev rakkude adhesiivsus (vahendatud nii erinevat tüüpi kui ka erineva kogusega adhesiooni molekulidega, nt. kadheriinid) aitab säilitada erinevate kudede vahelisi piire ja struktuure, interakteerudes meelsasti osade rakkudega ja vältides teisi 2) Rakkude kuju muutus- rakusisesed kontraktsioonid ja kokku pitsitumised (constriction), tsütoskeleti ümberkorraldused (nt rakukihi voltumine või rullumine on seotud osade rakkude kuju muutusega) 3) Rakkude migratsioon 20. Rebu sisalduse erinevused loomadel Loomadel, kelle embrüo areneb väljaspool emaorganismi, võib rebu moodustada rohkem kui 95% munaraku mahust
funktsioonid), karüoplasma, tuuma maatriks (kirjeldus, funktsioonid). Tuumaümbris koosneb kahest membraanist – sisemine, välimine tuumamembraan. Tuumalähedane ruum (perinuclear space) – see on ala, mis jääb kahe tuumamembraani vahele. Sisemises membraanis asuvad lamiinid, mis seovad endaga kromatiini ja tuuma valke. Tuuma laamina – valkude võrgustik, mis annab tuumaümbrisele toese. 1) Reguleerib genoomi organiseeritust ja kromatiini struktuuri a. interakteerudes otseselt kromatiiniga ja seostudes kaudselt kromatiini modifitseerivate ja reguleerivate valkudega 2) Reguleerib geeniekspressiooni a. Eraldab transkriptsioonifaktorid tuumaümbrisesse – piirab nende kättesaadavust nukleoplasmas 3) Vahendab tuuma ja tsütoskeletivahelisi struktuurseid sidemeid LINC kompleksi kaudu a. koosneb lamiinidest, sisemisest tuumamembraani proteiinist ja
Kui viia D. simulans'i per geen D. melanogaster' genoomi, asendub 60-sekundiline tsükkel 35-sekundilise tsükliga. Geeni per produktiks on valk (PER), mis on oma funktsioonilt transkriptsioonifaktor. See valk on kontsentreerunud rakutuuma ning nii vastava mRNA kui ka valgu enda tase rakus kõiguvad rütmiliselt. PER valku on leitud eeskätt aju rakkudes, kuid ka teistes rakkudes. Kuna PER valgul pole DNA-ga seondumise domeeni, mõjutab ta transkriptsiooni kaudselt, interakteerudes teiste transkriptsioonifaktoritega. PER valgu puhul esineb autoregulatsioon. PER represseerib teda kodeeriva geeni transkriptsiooni. Selle tulemusena väheneb rakkudes vastava mRNA hulk ning seejärel ka valgu hulk. Kui PER valgu hulk väheneb, toimub geeni derepressioon ning mRNA süntees algab uuesti (tavaliselt toimub see koiduajal). PER valk toimib repressorina, komplekseerudes valguga TIM (timeless), mille tase on samuti kõrge öö saabudes ja langeb hommikuks
(kooditabelis asuvad need koodonid kõrvuti vertikaalselt). RF-2 tunneb ära stop- koodoneid UAA ja UGA (kooditabelis horisontaalsed naabrid). Seega tunnevad mõlemad terminatsioonifaktorid ära stop-koodoni UAA ja ülejäänud stop-koodonite jaoks on kummalegi oma faktor. Seepärast pole üllatav, et UAA on kõige tugevam ja kõige sagedamini esinev stop-koodon bakterites. RF-1 ja RF-2 käituvad ribosoomis nagu tRNA molekulid seondudes ribosoomil samasse piirkonda (A saiti) interakteerudes nii 30S kui 50S subühikutega. Seega on ka siin tegemist molekulaarse mimikri nähtusega. Terminatsioonifaktorid RF-1 ja RF-2 vajavad seondumiseks ribosoomi A saidis eksopneeritud vastavat stop-koodonit ja P saidis polüpeptidüül- tRNA'd. Kui ribosoomis on lühike peptidüül-tRNA, siis ei ole terminatsioonifaktorite seondumine ribosoomidega stabiilne ja järelikult on terminatsiooni toimumine vähese efektiivsusega. RF-3 seondub ribosoomiga siis kui ribosoomis on juba RF-1 või RF-2.
Näiteks ammooniumi olemasolu tunnetatakse glutamiini ja -ketoglutaraadi rakusisese kontsentratsiooni kaudu. Enamuse kataboolsete radade puhul kontrollib substraadi või selle laguprodukti olemasolu rakus seda, kas vastava raja geenid avalduvad või mitte. Stiimulite mõjul võidakse sünteesida väikeseid signaalmolekule nagu näiteks cAMP, ppGpp või homoseriin laktoon, mis mõjutavad transkriptsiooni kas otseselt või interakteerudes transkriptsioonifaktoritega. Signaalne transduktsioon Lisaks rakusiseselt tunnetatavatele stiimulitele on neid, mida tunnetatakse rakupinnal. Sel juhul on tegemist väliskeskkonna otsese tunnetamisega spetsiifiliste transmembraansete retseptorite abil, mis kannavad signaali rakku. Vastavat protsessi nimetatakse signaalseks transduktsiooniks. Tavaliselt toimub signaali ülekandumine kahekomponendilise süsteemi abil. Stiimuliteks, mida tunnetatakse kahekomponendiliste
subühikuga. Aktivaatori seondumise kaugus promootorist, mille abil toimub transkriptsiooni aktiveerimine, on erinev. Sellest tulenevalt on mehhanism, mille abil transkriptsiooni aktiveeritakse, pisut erinev. Crp (tuntud ka kui CAP inglise keeles catabolite activator protein) võib aktiveerida transkriptsiooni seondudes geeni algusest -63 või -45 piirkonda. Klass I promootori korral seondub Crp kohe -35 elemendist eemale ning transkriptsioon toimub RNAP -subühiku C- terminusega interakteerudes. Sellisel juhul toimub RNAP promootorile seondumise soodustamine. Teisel juhul, klass II promootori korral, seondub aktivaatorina käituv Crp -35 elemendile väga lähedale ning aktivaator seondub - subühiku N-terminusega ning paindliku hingeregiooni abil seondub -subühiku C- terminus ülesvoolu asuva DNA regulaatoralaga. Klass II promootorite puhul soodustatakse avatud kompleksi teket. DNA piirkonnad, kuhu seonduvad regulaatorid, võivad asuda hoopiski väga kummalises kohas
annaabi.ee 
