ovariaalfolliikulid (folliculi ovarici primarii) koosnevad munarakust, mida ümbritseb üks/mitu follikulaarrakkude kihti. Folliikuli küpsemisel areneb seal vedelikuga täitunud õõs, mille järel nende nimetus on põisjad munasarjafolliikulid e. vesikuloossed ovariaalfolliikulid (folliculi ovarici vesiculosi). Küpsevad folliikulid eritavad emassuguhormoone. 2) Ovulatsioon(ovulatio) (võib olla spontaanne või provotseeritud) Innaga seotud protsess, mille käigus lõpliku suuruse saavutanud põisfolliikul lõhkeb ning viljastumiseks küps munarakk vabaneb. 3) Kollakeha teke ja taandareng Ovuleerunud munaraku asemele tekib munasarjas rakuosistest ja veresoontest moodustis – kollakeha (corpus luteum), mille värvus on tingitud kollakatest luteotsüütidest. Kollakeha toodab progesterooni, mis reguleerib tiinuse normaalset kulgu. Looma tiinestudes püsib ta poegimiseni (v.a. eq). Kui loom ei
Sigade suur viljakus: poegimise kohta 1012 põrsast. Primaarne viljakus, mis avaldub looma võimes produtseerida teatud hulk valminud sugurakke Sekundaarne viljakus, mida näitab looma võime sünnitada teatud hulk järglasi. 2. Sigade viljakust mõjutavad mitmed tegurid: · Sigimise alguse vanus. Noorte emiste kasutamine suguloomadena peaks algama 8-kuuselt (kehamass 120 kg ümber). Seega peaks ta aastasena juba esmakordselt poegima. Et vabanevate munarakkude arv ovulatsioonil iga järgmise innaga kasvab, siis soovitatakse paar esimest innaaega mööda lasta ja emist esmakordselt paaritada või seemendada alles 3. innaajal. · Poegimiste aastasagedus. Normaalselt poegib emis 2 korda aastas, maksimaalselt (põrsaste võõrutamisel 5 nädalaselt) 2,3 korda. · Sigimisea kestus või sigimisvõime kasutamisaeg, s.o. poegimiste arv emise eluea kestel. Emiste aastaproduktsiooni füsioloogiliseks ja ökonoomiliseks optimumiks
peekoni tõugu sigade viljakus on keskmiselt 10–12 põrsast. Sigade viljakust mõjutavad mitmed tegurid. Sigimise alguse vanus. Noorte emiste kasutamine suguloomadena peaks algama 8kuuselt ning korraliku söötmise ja pidamise puhul (ööpäevased massiiibed võõrutamisest kuni paaritamiseni 500–600 g ja enamgi) on nende kehamass 110–120 kg ümber. Et vabanevate munarakkude arv ovulatsioonil iga järgmise innaga kasvab, siis soovitatakse paar esimest innaaega mööda lasta ja emist esmakordselt paaritada või seemendada alles 3. innaajal. Arvatakse, et sellega on võimalik esimest pesakonda suurendada kuni 3 põrsa võrra. Pesakonna suurus võrdub munasarjadest vabanenud ovotsüütide arvuga, millest on maha arvatud hävinud munarakud, idulased ja looted.
isegi siis, kui seemendamiseks kasutatakse tipptasemel pullide spermat. · Seda saab leevendada embrüosiirdamise abil. · Embrüosiirdamise põhimõte seisab kõrge piimajõudlusega lehmade viljastatud munarakkude siirdamises geneetiliselt väheväärtuslike mullikate või lehmade emakasse. · Ajavahemikul, mil kõrgetoodangulist lehma ennast ei viljastata, on selle munarakke võimalik saada iga järjestikuse innaga kaasneval ovulatsioonil. · Korraga suurema arvu embrüote saamiseks kutsutakse esile kunstlik munasarja stimulatsioon ehk superovulatsioon näiteks folliikuleid stimuleeriva hormooni abil. · Munarakkude viljastamiseks on seejuures võimalik kasutada kahte erinevat meetodit · Enamlevinud meetodi kohaselt seemendatakse indlevat doonorlehma tipp-pulli spermaga, embrüod loputatakse seitsme päeva pärast emakast välja ning siiratakse
vaid dieediga. Erinevad uurimistulemused annavad tunnistust, et ennetav foolhappe annus on 800 g, mida on raske saavutada vaid dieeti reguleerides. Praktika on endiselt vastuoluline, sest puudub piisav informatsioon foolhappe kasutegurite tasakaalu ja lisariskide kohta kogu populatsioonis. Tervishoiutöötajatel on võimalus informeerida fertiilses eas naisi lisa foolhappe kaitsvast toimest profülaktiliste visiitide ajal. Vitamiin D Päevane soovitatav kogus rasedatel ja innaga toitvatel emadel on 10 mikrogrammi. Vitamiin D allikateks toidus on lõhe, heeringas, tuunikala, krevetid, makrell, piim, munakollane, kalarasv. Vitamiin D moodustub nahas ka päikesevalguse toimel. Kui inimene sööb piisavas koguses kalatooteid, siis lisa vitamiin D ta enam ei vaja. 100 grammis toidus leidub mikrogramm vitamiini D - lõhe 23 - grillitud lõhe 9,6 - suitsulõhe 13 - toores räim 17
transportida, siis eelnevalt nad sügavkülmutatakse (-196o). Nõuetele vastavad embrüod siiratakse retsipiendile (loomad, kellele embrüo siiratakse). Retsipiendiks valitakse üldjuhul seemendusealised (15...16 kuu vanused) terved mullikad või nooremad madalama aretusväärtusega lehmad, kusjuures retsipient võib olla teisest tõust. Enne siirdamist toimub ka retsipientide ette valmistamine. Selleks sünkroniseeritakse ehk ajastatakse retsipiendi ind doonorlehma innaga prostaglandiin-F2 süstimise teel. See on vajalik selleks, et siirdamismomendil oleks retsipiendi emakas samas füsioloogilises seisundis nagu doonoril ning võimeline vastu võtma ja kasvatama siiratavat embrüot. Ühe doonorlehma kohta valmistatakse ette keskmiselt 5 retsipienti. Siirdamine võib toimuda kirurgilisel või mittekirurgilisel meetodil. Enamlevinud on mittekirurgiline meetod, kus siiratav embrüo viiakse kõrresüstla abil rektaalse kontrolli all läbi emakakaela emakasarve tippu
Seal on sekundaarne viljakus 60-70% primaarsest. Meil kasvatavate suurt valget ja eesti peekonitõugu sigade viljakus on keskmiselt 10-12 põrsast. Sigade viljakust mõjutavad tegurid: a. sigimise alguse vanus noorte emiste kasutamine suguloomana peaks algama 8-kuuselt ning korraliku söötmise ja pidamise puhul on nende kehamass 110-120 kg ümber. Et vabanevate munarakkuda arv ovulatsiooni iga järgmise innaga kasvab, siis soovitatakse esmakorselt poegida 3nda inna ajal b. puhkeaja pikkus poegimise ja taastiinestumise vahel optimaalne 5 nädalat. Kui on liiga lühike puhkeaeg, siis see põhjustab järgmisel tiinusel suurt embrüonaalset suremust. c. Poegimiste järgnevus ehk nende aastasagedus põrsaid 2- kuuselt võõrutades peogib emis 2 korda aastas, põrsaste võõrutamisel 5-nädalaselt saab emiselt 2,3 peaskonda aastas, ehk
annaabi.ee 
