28.01.2015 NIETZSCHE- käsitlus jumala surmast. Jumal on inimese poolt tapetud. Teos“rõõmu teadus“. Küsimus on selles, et mis tuleb jumala asemele. Jumala asemele on tulnud mõistuse jõud. Valgustusajastu loogika pidas seda ebausuks. Valgustuse loogika on see, et jumalat on vaja seal kus mõistus seda ei seleta. Valgustus ajastu iseloomulik joon oli see, et ta vaatles maailma vaatuste kaupa, inimteadmine järjest areneb, sellega muutub maailm paremaks. Peame usaldama mõistuse jõudu. Inimteadmine võis kasvada lõputult. Nietzsche uskus võimu tahtesse. Jumala surmas nägi ta inimese võimalust, areneda hea ja kurja suunas. Võimutahe oli enesekehtestamise tahe. Deleuze mõistab võimutahet, kui püüd ületada teisi tahteid. Jõu hulka on võimalik määrata kvaliteedi ja kvantiteedi järgi. Jõu hulk on erinev jõu hulk ei jagune võrdselt
Hüve on antiikse eetika üks kesksetest mõistetest ja Sokrates on antiikeetika küsimuseasetuse väljakujundaid. Kuid enne kui selle juurde jõuda, vaatame tema õpetuse epistemoloogilist komponenti lähemalt. Millist rolli mängib see tunnetus – “ma tean, et ei tea” – inimteadmises? Mõistmaks ühte filosoofilist väidet tuleb mõista seda küsimust, millele too väide on vastuseks. Sokratese osutatud seisukohta võiks vaadelda vastusena küsimusele: millistel eeldustel inimteadmine areneb? Võib ütelda, et Sokrates on antud väitega sõnastanud ühe vajaliku tingimuse, mis peab olema täidetud selleks, et teadmine areneks. Ta väidab: selleks, et teadmine areneks, peab teadmisi kujundav inimene omama kriitilist suhet oma teadmisesse. Teoreetiline mõtlemine on immanentselt kriitiline mõtlemine. Seda on demonstreerinud juba varasemadki teemad, näiteks Parmenidese ja Zenoni kriitika tavaarusaamade aadressil. Kuid nende kriitika seisnes selles, et nad tõrjusid
Inimene eraldus loodusest. GALILEI ütles, et tema elu põhimõte on mõõta kõike, mida saab mõõta; muuta mõõdetavaks kõik, mida veel ei saa mõõta. Looduse suur raamat on kirjutatud matemaatika keeles. Mida rohkem meil on teadmisi, seda rohkem kerkime uuele tasandile. Valgustusega kaasnes progressi idee. Progress teaddmiste vallas = progress ühiskonnas. Miks on juhtunud kuriteod minevikus? Sest inimesed ei teadnud? Inimesed asendasid ühe jumala teisega. Inimteadmine võib areneda lõputult. KANT ütles Valgustuse kohta „inimese lahkumine omasüülisest alaealisusest“ sapere aude – söanda teada! (teadmine on inimeses olemasas, aga nüüd julgeme selle välja tuua) 1700-1800 NEWTON – mõjutada keha, keha käitub vastavalt. Kas inimene saab teeha midagi, mis pole talle loodusseaduste poolt ette kirjutatud? Inimene hakkas loodust valaitsema, jõudis paratamatu probleemini, et „äkki me allume loodusseadustele, võtab meid jäägitult enda alla
Pärast Jumala surma ei ütle keegi enam inimesele, mis on õige ja vale. Nietzsche otsib alternatiivi uuele teele. Jumala asemele on tulnud mõistuse jõud. Valgustusajastul oli kõik usk ebausk ning sellest mõtteviisist tuli lahti saada. Jumalat on vaja seal, kus mõistusest on puudus. Maailmas kus inimese mõistusega saab maailmast jäägitult aru, ei ole jumalat vaja. Valgustusajastu - käsitleda maailma teistmoodi kui hea ja kurja vahelise võitlusena; vaadati maailma faaside kaupa, inimteadmine kasvab ja vastavalt sellele areneb ka maailm paremaks. Võitlus on teadmise ja mitteteadmise vahel. Progress teaduses pidi kaasa tooma ka progressi ühiskondlikus elus. (eetiliselt, poliitiliselt) Ajaloos toimunud kuritööd peeti inimeste teadmatuse põhjuseks. Inimteadmine võis kasvada lõputult. Nietzsche ei uskunud, et mõistusejõud hakkab nüüd maailma päästma. Võimutahe. Teadmine ja teadus ei ole Nietzsche jaoks piisav vaid tegu on illusiooniga
meie meeleorganeid ja tekitab aistinguid, mille tule,usel tekib "asi meje japks". Nähtusi saab tunnetada nagu nad meie läbi meeleorganite on antud, asjad iseeneses on põhimõtteliselt tunnetamatud. Me mõistame kõike läbi oma viie meele, aju ja kesknärvisüsteemi. ... kogemus kuidas tegelikkus mõjutab meie tunnetust? Kõik, mida me teame on määratud meie meele ja tunnetusparaadi omadustega Kui inimteadmine algab kogemusega, nõuab see inimmõistuse korrastamist Mõistuse abil n võimalik määrata, illise struktuuri see kogemus peab omandama ja nii avastada universaalseid tõdesid maailma kohta Aeg ja ruum on meelekogemuse aprioorsed tingimused ning moodustavad meie poolt kogemustele seatud vajaliku struktuuri Meil ei saa maailma kohta olla muud teadmiste peale näiva Eetika Vaba tahte allikaks peab olema meie noumenlik mina ja see võimaldab tegutseda moraalselt
iseenesest on, st. absoluutne, konkreetsetest perspektiividest sõltumatu ja lõplikult ammendav teadmine asja kohta on saavutamatu. Võimalikke perspektiive, millest 3 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. asju käsitleda, on aga potentsiaalselt lõputult palju, mistõttu perspektivismi implikatsiooniks on (2) pluralism – sama asja kohta esitatavate erinevate väidete paljusus. Seisukohaga, mille kohaselt inimteadmine on perspektiivne ja kätkeb endas vaadete paljususe võimalust, on valdav osa inimestest arvatavasti nõus. Meie igapäevane kogemus kinnitab meile seda. Protagoras paistab aga oma argumenti üles ehitavat selliselt, et ta laseb paista, nagu tuleneks neist mitteproblemaatilistest seisukohtadest kas (3) subjektivismiks nimetatav positsioon või (4) relativismiks nimetatav positsioon. Subjektivism on epistemoloogiline positsiooni, mis peab tõeseks seda, kuidas asi paistab
kuidas ikkagi saab graduaalse evolutsioonina (mikrosammukesed) kujuneda keerulised adaptatiivsed muudatused. Tihti ongi seletused spekulatiivsed. Ongi nii, et seletajad ise on oma aja lapsed - midagi me ju teame, paljutki ei tea. Kuid kui vaadata neid seletusi kasvõi 100 aasta lõikes, võib teha ühe positiivse üldistuse - 100 aasta möödudes on selle astmelisuse seletuse osas olnud vägagi oluline progress paljude-paljude näidete puhul. Ja ikkagi - inimteadmine on protsess. Mida aga võib öelda, on see, et ei ole teada adaptatsioone, mis kohe kindlasti ei ole tekkinud LV alusel. Adaptatsioone võib määratleda kas ajalooliselt, ehk siis praeguse funktsiooni alusel Loomuliku teoloogia jaoks on määratlused alati konkreetse olemasoleva funktsiooni alusel hetkeseisust lähtuvalt. AD evolutsiooniteooria seisukohalt sisaldab ipse facto ajaloolist vaadet. AD evolutsiooni konkreetsete näidete juures võime näha mimesuguseid, üsna erinevaid
annaabi.ee 
