väärtusega, mis ta oli vanadel aegadel, kus seda ei saanud paljud omandada. Kui suured massid on haritud, siis kaob hariduse kiht ning massiinimestel on vähe aega ja nende elueesmärk pole teha uurimistööd. Viies ning kuues osa keskenduvad rohkem tänapäevale ja sellele, et tänapäeva inimesed on ebakindlad ja kõige olulisem on, et inimene peab suutma olla tema ise. Et ise olla, peab inimene ajas pidevalt muutuma ühe uue saatuse suunas. Kõige eelduseks on inimolu viis. Aparaate võib seadistada kuitahes hästi, kui puuduvad inimesed, kes on nemad ise, ei tule kõigest ometi midagi välja.
sümbolism. I MS: dadaism (kasvas välja sürrealism); irratsionalism; ekspressionism; biheiviorism (inspiratsiooni sai E.Hemingway); konservatiivsed liikumised. Sõdadevaheline aeg: 1920ndad olid meelelahutuse ja massitarbimise aeg; jazz; kino; totalitaarsed liikumised- valitses ühiskonnas deemonlikud jõud, inimesel ja inimlikkusel on raske ellu jääda(,,m&m"). II MS: EL sünd; kirjandus ja kunst sotsialistlikule liistule; eksistentsialism- inimolu küsimus maailmas; absurd- maailm arusaamatu, elu mõttetu ja sihitu; inimene peab ise oma otsuste ja tegevusega elule mõtte andma; rock'n'roll. 1960...: otsiti alternatiivseid eluviise; kirjanduses mängiti vihjetega varasematele tekstidele, kuid ka teistele elu-ja kirjandusvaldkondadele; keskenduti rohkem iseenda ja üldise tekstikogemuse peegeldamisele ja lahtimõtestamisele; mis teeb kirjandusest kirjanduse.
Suri Zürichis (II maailmasõda). ,,ULYSSES" muinaskreeka eepose ,,Odüsseia" faabulale. Peategelane, ajalehe väikekodanlasest kuulutuseotsija, juudi päritolu Leopold Bloom on sümboolselt Odysseus, tema naine Marion on meest koju ootav Penelope, kolmas peategelane, noor ajalooõpetaja, omaena isa poolt maha jäetud Stephen Dedalus on isa otsiva Telemachose paralleelkuju. Rahvuslik-konkreetne Iiri tegelikkus kasvab suuri üldistusi sisaldavaks inimese-müüdiks, inimolu üleüldiseks mõtestuseks. Sündmustik ei ületa ööpäeva piire toonitab müüdi kohalolu imelühikeses inimaja hetkes. Keskendus teadvuse ja alateadvuse üksikasjalisele jäädvustusele. Hüppab ühe tegelase vaatepunktilt teisele. Eksperimenteeriv mäng keele ja stiiliga. Kuulsaim uuendus sisemonoloog. VIRGINIA WOOLF (1882-1941) isa oli biograaf Leslie Stephen. Abiellus Leonard Woolfiga, kellega koos asutasid Hogarth Press kirjastuse. Alustas loomingut realistlikus stiilis
ilukirjanduses ja ajalooteostes seoses ajalooperioodiga, mis paigutub üldlevinud tõlgenduse järgi ajavahemikku umbes XIV sajandi keskpaigast kuni XVI sajandi lõpuni ning seoses suundumustega, mis said alguse Itaalia linnriikidest, kust nad levisid üle kogu Euroopa" (Garin 2010: 7). Seda ajajärku iseloomustab suurepäraselt Jacob Burckhardti kuulus lause, mille ta küll laenas Michelet'lt "renessansi tsivilisatsioon avastas esimesena inimolu rikkuse ja valgustas seda". Filosoofiline tähelepanu inimese vastu inimeste lugudes ja eeskätt enesejäädvustamisel, oma maise elu jäädvustamises siin ja praegu konkretiseerub just "renessansi inimeses". Mõningates linna arhiivides on küllaltki palju meenutusi (ricordanze), kuskil saja ringis trükituna, kuid veelgi enam on säilinud neid, mis on kirjutatud käsitsi. Tuludeklaratsioon muutub millekski, mida võib võib ka vaadata kui autobiograafiat või portreed
kohtumisrõõmu pisaraist /meri on soolane". Lisaks vaimustavalt ehedaile "linnusitastele" luuletustele on kogus ka abstraktsemaid, keelemängust ja manamaagiast ennast kanda lasknuid, mis mulle nii korda ei lähe. Aga kokkuvõttes peab tunnistama, et tegu on ligi sada luuletust mahutava ja hästi laia sisulise haardega luulekoguga, kus sõna saavad ihulik, ajalik ja igavik. Võib pidulikult öelda, et inimolu põhitahkude sügav pildistus, võib öelda argisemalt, et igaühele midagi. Poetessi sõnad on väiksemaks jäänud ja teravamaks ihutud ning tema (kuri)kuulus metafüüsika on pildilisema kuju võtnud. Mul on tõesti hea meel selle raamatu pärast. Luuletaja kui muusik ja teadlane KÄRT HELLERMA Doris Kareva. «HingRing». Kirjastus Huma, 1997 95 lk. Arvustustamistöö juures olen täheldanud ühte seaduspärasust: iga kord, kui tuleb kirjutada mõnest
elevusega ega programmilise sümbolismiga, milles tavaliselt on nähtud maailma luulelise hõlmamise võimalust. Rummo tekstid on lüürilised, algupäraselt kujundlikud, aga samas küllalt lihtsad ja igati maised. Ime neis tekstides sünnib luuletava mina ülimast siirusest, mis ulatub kaitsetu avatuseni, peaaegu et murdumiseni, nagu viitab Liivi-luuletus. Ehk teisisõnu: kogemuse võimsus ja ehtsus kontrasteerub kogeja inimliku haprusega. Siin on näha katset tunnetada keelevahenditega inimolu mingit sügavaimat olemust. Sellel katsel maailma endast läbi lastes muutub aga klaasist mees üha õhemaks.(Haug) Paul-Eerik Rummo looming ja poliitilise elu otsingud on ilmselt üsnagi sarnased. Lugegem hinnanguid tema loomingu motiivide kohta ja võrrelge praeguste poliitilise elu probleemidega. Näiteks: sotsiaalne ummikolu, üha enam komplitseeruv ühiskond, institutsioonide eemaldumine inimesest süvendavad indiviidi üksindustunnet, aga ka meeleheitlikku vastupanu. (Parve) 2
Hans Christian Anderseni muinasjutud Kui Grimmide muinasjutud on n-ö raamatulikud, siis Anderseni kunstmuinasjuttudes avaldub lüüriline ja filosoofilis-psühholoogiline kallak. Sarnaselt Hoffmannile annab ta elu ja hinge asjadele, varustab loomad inimomadustega, paneb nii asjad kui loomad inimeste kombel kannatama, rõõmustama ja armastama. Erinevalt traditsioonilistest muinasjuttudest lõpevad Anderseni lood mõnikord ka kurvalt – nendes on viiteid inimolu ja armastuse haprusele ja kaduvusele. 1. Lumekuninganna- Kui jäine ilu külmutab armastuse, tuleb selle ülessulatamiseks ränka vaeva näha. Väike Gerda võtab ette pika raske teekonna, et tuua Lumekuninganna kõledast jäälossist koju sõber Kaj, kellele läks silma terav peeglikild, mis külmutas ta südame. Gerda seikleb kuningalossis, röövlite juures ja lõpuks juhatavad Lapi eit ja Saami eit ta Lumekuninganna lossini. Ning jah, külm peab lõpuks soojusele alla
kodus. Olla kodus = olla alati ja korrga tervikus. Lõplikkuses läheb täide inimese üksildus. Maailm, lõplikkus, üksildus on Heideggeri jaoks metafüüsika põhimõisted ainult siis, kui ise oleme eelnevalt haaratud selle poolt, mida haaravad need mõisted. Haaratus osutab sellele, mida meil tuleb nõuelda, mille järele pärida alles haaratus teeb seesuguse pärimise võimalikuks. Filosoofiline haaratus ja haaramine rajaneb inimolu häälestusel, mis inimest pidevalt ja olemuslikult häälestab, ilma et inimene ise seda seesugusena üldse pruugikski tunda. Probleemid, mis sünnivad meie keelevormide esitõlgendustest, on oma loomult sügavad. Need on sügavad rahutused; nad juurduvad nii sügavalt meis nagu meie keele tähtsus. sest selgus, mille poole me püüdleme, on igal juhul täielik. See aga tähendab, et filosoofilised probleemid peavad täielikult kaduma. Tõeliseks avastuseks on avastus, mis annab võime
annaabi.ee 
