Novelli tüpoloogia Suletud novell. · NOVELL tuleb itaalia keelest novella uudis, uudsus · Tekkis keskaja lõpus · Üllatas uudsusega · Suletud novelli tõi kirjandusse Giovanni Boccaccio · Suletud novell keskendub ühele sündmusele · Sündmused esitatakse kronoloogiliselt · Tegevus areneb tõusvas pinges · Inimesekujutus on staatiline · Lõpeb puändiga Avatud novell. · Tsehhovlik novell, modernnovell · Sündmustik pole oluline · Esiplaanil inimsuhted, tegelaste sisepinged · Lahendusi ei anta · Lõpp jääb avatuks · Kalduvus fragmentaarsusele Süzee arengu etapid 1. Ekspositsioon Tutvustatakse tegevuspaika ja tegelasi 2. Sõlmitus Sõlmsündmus, millest algab tegevuse
Ajalooliselt hilisem, tekkis valgustusajal 18. saj seoses kolmanda seisuse esilekerkimisega Draama kajastab keskklassi argielu ja moraali (D. Diderot, G. E. Lessing) 19. saj lõpust tõusis draama juhtivaks zanriks Ainestiku , tegelaskonna jm tunnuste järgi on eristatud erinevaid draamazanreid: karakterdraama, ideedraama, konversatsiooninäidend, olustikudraama, ajalooline draama, dokumentaaldraama jne Tegelaste arvu järgi mono-, duodraamat Inimesekujutus draamas Dramaatika kui inimesekesksem kirjandusliik. Teatris valitseb näitleja: elav inimene laval, kellele tekst peab andma materjali. Näitleja lavalolemine on seejuures täiesti reaalne, otseselt meeltega tajutav. Eepikaga võrreldes toimib draamas tugevamalt kontsentratsiooni (keskendatuse) põhimõte. Samas on inimesekujutus draamas fragmentaarsem kui eepikas. Siseelu kujutamise vahendid 1. Dialoog ja monoloogid. 2
Ajalooliselt hilisem, tekkis valgustusajal 18. saj seoses kolmanda seisuse esilekerkimisega Draama kajastab keskklassi argielu ja moraali (D. Diderot, G. E. Lessing) 19. saj lõpust tõusis draama juhtivaks zanriks. Ainestiku , tegelaskonna jm tunnuste järgi on eristatud erinevaid draamazanreid: karakterdraama, ideedraama, konversatsiooninäidend, olustikudraama, ajalooline draama, dokumentaaldraama jne Tegelaste arvu järgi mono-, duodraamat. Inimesekujutus draamas. Dramaatika kui inimesekesksem kirjandusliik. Teatris valitseb näitleja: elav inimene laval, kellele tekst peab andma materjali. Näitleja lavalolemine on seejuures täiesti reaalne, otseselt meeltega tajutav. Eepikaga võrreldes toimib draamas tugevamalt kontsentratsiooni (keskendatuse) põhimõte. Samas on inimesekujutus draamas fragmentaarsem kui eepikas. DRAAMA EPISEERUMINE Dramaatiline teater kehastab sündmusi tõmbab vaataja endaga kaasa, tarbides ta aktiivsust paneb tundma
Pühapiltide valmistamine ja austamine taastati, kuid palju varasemat kunsti oli hävinud Teosed Mitmed olulised Bütsantsi kujutava kunsti teosed on säilinud väljaspool selle tuumikala, näiteks Itaalias ja Venemaal Varase bütsantsi kuulsad näited on Ravenna kirikute mosaiigid Mosaiikide sõnum on ühtaegu usuline ja poliitiline Peamiseks kultuseobjektiks on keiser, kes juhib nii riiki kui ka kirikut Keiser Justinianust kujutav mosaiik Inimesekujutus Teistsugune kui antiigi ja varakristuse ajal Figuurid on saledad ja ebaloomulikult pikaks venitatud Näod on väikesed, aga suured silmad vaatavad karmilt ja võimukalt Figuurid on asetatud tihedasse ritta ja näib, nagu nad ei seisaks maapinnal Figuurid on tasapinnalised ja ümbritsevat ruumi pole püütud kujutada Figuuride kuldne taust on täiesti tinglik Mosaiigid tahavad rõhutada, et nad pole mingi konkreetse sündmuse kujutis, vaid väljendavad keisri ja tema kaaskonna igavest
Ikonduulid usulise sisuga piltide [ikoonide] pooldajad, pidasid selliseid pilte pühadeks objektideks Ikonklastid pildieitajad, nende arvates olid Jumal ja kõik pühad nähtused nähtamatud. Pühade asjade kujutamine oleks pühaduse teotamine. Ikonklastid said lüüa 9. sajandil Varase bütsantsi kunsti kuulsad näited on Ravenna kirikute mosaiigid. Nende sõnum on nii usuline kui ka poliitiline. Inimesekujutus o Saledad o Ebaloomulikult pikaks venitatud o Toretsevad riided ei luba aimata keha vorme o Väikesed näod aga suured silmad o Figuurid on tihedates ridades - Näib nagu hõljuksid nad tühjuses, mitte ei seisaks maapinnal. Kalliskividena säravad värvilised kivikesed on selgemini üksteisest eraldi ega taotle looduslike värvivarjundite jäljendamist. Figuuride kuldne taust on tinglik ja figuurid on
valminud "Aednik", mida on kõrvutatud ka "Kunstnikuga" kui kunstniku kahte tähelepanuväärsemat autoportreed. Need kaks olid ka Karin Lutsule endale väga olulised. 1928. aastal veedetud aeg Prantsusmaal avas kunstniku muutustele ning hiljem asendus tema kooliaegne tasapinnaline ja dekoratiivne maalilaad perspektiivi ja valguse/varjude tunnetusega ning maalilisusega. 1930- ja 40ndatel valminud teosed on kunstniku loomingust mulle enim meeldivad. Sellel ajal oli kunstniku inimesekujutus muutunud realistlikumaks. Tema töödes on teemad võetud elu erinevatest situatsioonidest ning maaliprotsessis kujutab ta tol hetkel läbi elatud muljeid, meeleolu ning maalib neid läbi oma erilise talle omase fantaasiamaailma. Neid töid vaadates tekib tahes tahtmata soov pilte tõlkida, sealt peegelduvat lugu lahti põimida ning karaktereid tundma õppida. Sellest ajajärgust on pärit ka minu valitud maal "Kunstnik". Maali on kunstnik
nimetatud kriitiliseks realismiks. Realistlik kirjandusvool jäi domineerima umbkaudu 1905. aastani, taandudes siis uue romantismihoovuse ees. Eestis tõusis romantismiajajärgul juhtivaks kirjandusliigiks lüürika asemel proosaeepika. Arenes jutustuse, romaani- ja novellizanr. Realistlik kujutusviis võttis eesti jutukirjanduses maad järk-järgult, ilma järskude hüpeteta. Aegamööda laienes kirjanduse ainevaldkond, tihenes realistlik olustiku-, seejärel ka inimesekujutus. Eesti küla kõrval olid sageli tegevuspaigaks lähemad ja kaugemad linnad. Lisaks talu- ja mõisarahvale ilmusid tegelaskonda ka käsitöölised ja haritlased. Varasemat sentimentaalset tundlemist või otsejoonelist didaktikat hakkas välja tõrjuma asjalikum ja humoorikam vaateviis. Ilmus ka pikemaid jutustusi, mis haardelt ja põhjalikkuselt kohati lähenes romaanile. Selline oli näiteks Maximillian Põdderi ,,Bob Ellerhein." Esimeseks algupäraseks eesti
Eesti kirjanduses kujunes realism valitsevaks kirjandusvooluks u kuni 1905. aastani, taandudes siis uue romantismihoovuse ees. Maailmas on ka tuntumad realistid olnud romaanikirjanikud, nii ka Eestis. Eestis tõusis realismiajajärgul juhtivaks kirjandusliigiks proosaeepika. Arenes jutustuse, romaani- ja novellizanr. Realism sai populaarseks järk-järgult, ilma järskude hüpeteta. Aegamööda laienes kirjanduse ainevaldkond, tihenes realistlik olustiku-, seejärel ka inimesekujutus. Eesti küla kõrval olid sagedased tegevuspaigad lähemad ja kaugemad linnad. Ilmus ka pikemaid jutustusi, mis haardelt ja põhjalikkuselt kohati lähenesid romaanile. Eesti kirjanduskriitika algelisuse tõtteu ei olnud küsimus kirjandusvooludest, sellest, kuidas üks või teine kirjanik elu kujutab, kuidas oma teose maailma loob, varem õieti arutluse alla tõusnud. Kiitva arvustuse
piltlikkust. Kangelasrunod "Ahti ja Küllikki runo" - säilinud vaid fragmentidena. Mees ihkab sõtta ja merele. Erootiline problemaatika. "Kaukrunoomiele " miljöö samuti mereline. Seiklusretked, joomingud ja kahevõitlused. Kangelas- ja sõjaretkeainestikku käsitlevad runod erinevad muudest seiklusrunodest selle poolest, et neis kujutatakse ainult inimesi ja nendevahelisi suhteid. Nende runode maailm ei ole müütiline algaeg, samuti mitte muinasjutupärane fantaasiamaailm. Inimesekujutus realistlikum. Runod sisaldavad kirjeldusi koguni keskajal esinenud sõidu- ja püügivahenditest, metallehetest, saunakommetest, riietusest, koduloomadest, orjade ja piigade askeldustest jne. Palju kahekõne situatsioone. Kangelased ja kangelannad valetavad, tülitsevad, peksavad keelt. Kordamine. Samaanieepika "Väinämöise Toonela-retk" - käik sealpoolsesse, jõetagusesse maailma ja tagasitulek ussina läbi võrkude ujudes
annaabi.ee 
