Ingmar Bergmani „Det sjunde inseglet“ (0)

Tartu Ülikool
Filosoofia teaduskond
Germaani, romaani ja slaavi filoloogia instituut
Skandinavistika osakond
Skandinaaviamaade kultuur I
05.11.2011 Katrin Kampura
Ingmar Bergmani „Det sjunde inseglet“
Fimianalüüs

„Ingenting undgår mig. Ingen undgår mig.“ (Surm)
„Det sjunde inseglet“ või eesti keeles „Seitsmes pitser“ on Ingmar Bergmani, Rootsi ja terve maailma kinokunsti suurkuju , üks tuntuimatest teostest. Vägagi filosoofiline film linastus esimest korda aastal 1957 (www.ingmanbergman.se, 5.11.2011).
„Det sjunde insegleti“ tegevustik toimub keskaegses Rootsis. Äsja on puhkenud katk ning inimesed räägivad maailmahukust ja igavesest kannatusest.
Rüütel Antonius Block (Max von Sydow) naaseb ristiretkelt ning kohtab oma teel Surma ( Bengt Ekerot). Rüütel pakub välja mängida malet ja kui ta võidab Surma, saab ta edasi elada. Seejuures otsib Block vastuseid küsimustele ja kahtlustele jumala olemasolu ning elu kohta. Tema abiline Jöns (Gunnar Björnstrand) on aga vastupidiselt Blockile uskmatu ja irvitab nii jumala kui surma üle. Block teab, et tegelikult surmast pääsu ei ole, kuid tahab teha veel midagi head enne lahkumist. Mäng käib edasi ning samal ajal Block rändab koos kaaslasega mööda Rootsit ja näeb hirmul rahvast, kes ootab viimset päeva. Ta näeb lootuskiirt ühe ränduripere näol, kelle elu ta lõpuks päästab.
Üldiselt aga näeb Block ümberringi midagi muud, kui seda, millesse ta eluaeg on uskunud. Katkus virelev kodumaa tekitab tas kahtlusi ja hirmu. See sisemine konflikt tekitab aina uusi küsimusi, kuid vastuseid on vähe.
Film oli väga meeldejääv oma minimalistliku stiili ja muusika poolest. Film oli tugeva kontrastiga. Mis oli must, oli tõesti must, valge väga ere ning vaikus võis olla paljuütlevam ja kõhedust tekitavam kui miski muu. Kõik varjud , mis langesid tegelaste nägudele, tundusid läbimõeldud ning inimeste pilgud teravad .
Väga meeldejääv oli ka viis, kuidas Bergman Surma kujutas. Julgeksin pakkuda, et Milos Farmon, filmi „ Amadeus “ (1984) režissöör võis „Det sjunde insegletist“ kindlasti inspiratsiooni saada. Sarnasus kahe filmi vahel oli igal juhul olemas.
Samuti oli ärevust tekitavalt julged Jörni vastused Antoniusele ning tema lõbusus, naljatlemine ja laulmine ajal, kui ümberringi oli kõik kõle ja hirmus .
Võrreldes Bergmani mõne teise filmi nagu „Hetsiga“ (1944), mida just hiljuti nägin, oli selles linateoses niivõrd palju sümbolismi, et ilmselt peaks filmi vaatama mitu korda, sest kõike ühekorraga on raske ära tabada. „Hets“ aga oli natuke kergemini haaratav. Miks valis Berman filmile sellise pealkirja? Miks oli Antonius ainus, kes nägi Surma? Kas Surma näevad ainult need, kelle elu läheneb lõpule? Samas Jof nägi ja Mia ei näe Antonius Blocki ja Surma malet mängimas ja mõlemad nii Jof kui Mia jätkavad filmi lõpus oma teekonda. Kas Jof on samuti määratud peagi surema?
Mõtiskleda võib ka filmi lõpu üle. Mida Bergman siiski sellise lõpuga võis mõelda. Filmi viimane lause on ilmselt väga hästi läbi mõeldud, kuid kahjuks nagu ka filmi peategelane, ei saanud vaatajana ma just palju vastuseid. See on film, mille üle jääb vaataja veel hiljemgi mõtlema.
Kuna usun, et filmi ja üldse kunsti eesmärk on eelkõige panna inimest mõtlema, siis Ingmar Bergman on sellega väga hästi hakkama saanud. Film on ärgitab filosofeerima elu ja usu üle kasvõi näiteks siis, kui Antonius lausub, et usk on suur kannatus. Kas tema religioossus peab sellele kannatusele vastu? Kas vaataja on sellega nõus ja miks?
Kõigele lisaks annab „Det sjunde inseglet“ võrdlemisi hea pildi hiliskeskaegsest Rootsist. Tegelased kehastavad inimesi, kes osadest olis pimedas usud, teised kahtlesid ning kolmandad naersid selle üle. Hiliskeskaegne madalseisak tähendas, nagu film näitas, viletsust, vaesust ning katku. Oma laastavat tööd tegi Euroopas ka saja-aastane sõda ja ristisõjad. Jõukamad said võimu juurde ning ka nende huvi vähenes jumala vastu.
Kokkuvõtteks julgen soovitada seda Ingmar Bergmani filmi, kellele pakuvad huvi filosoofilised ja minimalisliku stiiliga filmid. „Det sjunde inseglet“ on raske sisuga ning sünge linateos , kuid annab üsna tõese pildi hiliskeskaegsest Rootsist ning tollaegsete inimeste mõtetest ja hirmudest.