ensüümi. PCR tsükli alguseks loetakse primaarset süsiniku ja ribuloos-1,5-bisfosfaadi (RuBP) sidumise reaktsiooni, mida katalüüsib RuBP karboksülaas-oksügenaas (Rubisco): RuBP + CO2 → 2 3-PGA Tavaolekus on Rubisco inaktiivne ning aktiivtsentrisse on tugevalt seondunud RuBP molekul, mis takistab aktivatsiooniks vajalikku CO2 seondumist. Reaktsiooni käivitamiseks on vaja Rubisco aktivaasi, mis eemaldab dekarbamüleeritud (inaktiivsest) aktiivtsentrist RuBP ning võimaldab karbamüleerimist ning Mg2+ liitumist aktiivtsentrisse. Seeläbi formeerub katalüütiliselt aktiivne tsenter, kuhu liitub uuesti RuBP. Reaktsiooni käigus reageerib CO 2 otseselt ning elektrofiilselt RuBP tautomeerse kompleksi C2-ga, moodustades 6-süsinikulise vaheühendi 2-karboksü-3-ketoarabinitool-1,5-bisfosfaadi. Seejärel toimub vee mõjul
teistele anda. Reesusfaktor – kui erütrotsüüdid sisaldavad valgulist D antigeeni, siis RH+ (reesus positiivne), kui ei sisalda, siis RH- 6. Hemoglobiin, koostis, ülesanded, normväärtus 7. Veregrupid, määramise põhimõte, reesusfaktor 8. Trombotsüüdid, hulk, vere hüübimine 1 mm3 veres on 200 000 – 400 000 trombotsüüti e vereliistakut. Ülesandeks on verehüübimise tagamine. Inaktiivsest PROTROMBIINIST tekib tänu tromboplastiinile aktiivne TROMBIIN. Trombiin lõhustab suure FIBRINOGEENI molekuli FIBRIINI monomeerideks. 9. Leukotsüüdid,hulk, jaotus, nende ülesanded 1 mm3 veres on 6000-8000 leukotsüüti. Jagunevad *granulotsüüdid (nt neutrofiilide fagotsüteerivad) *monotsüüdid – peamised valgulise päritoluga võõrvalkude töötlejad ja hävitajad *lümfotsüüdid – teostavad immunoloogilist kaitset. Toodavad antikehi võõrvalkude vastu ning
nukleosoomne struktuur. Kahe nukleosoomi vahele jäävat DNA lõiku nim. linker-DNA-ks, sinna seondub histoon H1, mis vastutab DNA pakkimise eest järgmisse kõrgema järgu struktuuri (30 nm kiud). Suur osa kromatiini rakutuumas ongi kokku pakitud kõrgema järgu struktuuridesse. Kromatiin raku tuumas on kahes eri seisundis: 10 % aktiivne (sisaldab DNA-d, mida antud rakus transkibeeritakse); 90 % inaktiivne. Osa inaktiivsest kromatiinist on rakutuumas tugevasti kokku pakitud ja moodustab nn. heterokromatiini. Heterokromatiinis on kromatiin pakitud kõrgema järgu struktuuridesse, lokaliseerub tuuma ümbrise läheduses. Heterokromatiin on üks osa inaktiivsest kromatiinist. X-kromosoomi heterokromatiniseerumine e. X-inaktivatsioon. Kõikide emaste imetajate teine X-kromosoom kondenseerub ning seal olevad geenid inaktiveeruvad. X-kromosoomi
Koagulatsioonifaasis tekib fibrinogeneesi trombiini toimel fibriin, mis oma pikkade molekulide tõttu moodustab võrgustiku, kuhu takerduvad verekehakesed. Tekib verehüüve ehk punane tromb, mis suleb verevoolu haavast. Trombiin aktiveerib ka fibriini stabiliseeriva XIII faktori, mis muudab lahustuva fibriini monomeeri lahustumatuks fibriini polümeeriks. Fibrinolüüsifaasis lõhustab plasmiin veresoonde jääva ja verevoolu takistava fibriini. Plasmiin on proteaas, mis tekib vereplasma inaktiivsest plasminogeenist. Plasminogeeni aktiveerib plasma kallikreiin ning aktiveeritud XII faktor. Seega vallandatakse seesmise tee poolt käivitatud protrombiini aktiveerimisega samaaegselt ka fibriini lõhustavad reaktsioonid. Mõne hüübimisfaktori puudumisel veres tekib veritsustõbi ehk hemofiilia. Vere hüübimist takistavad ained on antikoagulandid (soolad, hepariin, hirudiin, dikumariin). 10. Südame ja vereringe füsioloogia. Südame ehitus, südamelihase omadused. Südame
histoonid, mida on igat molekuli 2 eksemplari, seega on nukleosoomi südamikus kokku 8 histooni molekuli. Übmer nukleosoomi südamiku on keerdunud 166bp pikkune DNA lõik. Kahe nukleosoomi vahele jäävat DNA lõiku nim. linker-DNA-ks, sinna seondub histoon H1, mis vastutab DNA pakkimise eest järgmisse kõrgema järgu struktuuri (30 nm kiud). Suur osa kromatiini rakutuumas ongi kokku pakitud kõrgema järgu struktuuridesse. Heterokromatiin. Aktiivne ja inaktiivne kromatiin. Osa inaktiivsest kromatiinist on rakutuumas tugevasti kokku pakitud ja moodustab nn. heterokromatiini. Heterokromatiinis on kromatiin pakitud kõrgema järgu struktuuridesse. Heterokromatiin lokaliseerub tuuma ümbrise läheduses ja paistab elektronmikroskoobis hästi tumedana. Molekulaarbioloogilised uuringud on näidanud, et enamik heterokromatiini koostises olevat DNA-d on kõrgkordus DNA, mida praktiliselt üldse ei transkribeerita. Aktiivne kromatiin erineb ülejäänust
eksemplari, seega on nukleosoomi südamikus kokku 8 histooni molekuli. Übmer nukleosoomi südamiku on keerdunud 166bp pikkune DNA lõik. Kahe nukleosoomi vahele jäävat DNA lõiku nim. linker-DNA-ks, sinna seondub histoon H1, mis vastutab DNA pakkimise eest järgmisse kõrgema järgu struktuuri (30 nm kiud). Suur osa kromatiini rakutuumas ongi kokku pakitud kõrgema järgu struktuuridesse. Heterokromatiin. Aktiivne ja inaktiivne kromatiin. Osa inaktiivsest kromatiinist on rakutuumas tugevasti kokku pakitud ja moodustab nn. heterokromatiini. Heterokromatiinis on kromatiin pakitud kõrgema järgu struktuuridesse. Heterokromatiin lokaliseerub tuuma ümbrise läheduses ja paistab elektronmikroskoobis hästi tumedana. Molekulaarbioloogilised uuringud on näidanud, et enamik heterokromatiini koostises olevat DNA-d on kõrgkordus DNA, mida praktiliselt üldse ei transkribeerita.
41. Mis on testikulaarne fermentatsioon, barri kehakesed ja frimartism? Testikulaarne feminisatsioon - ilmub mutantne tfm geen isastel. Puudub testosteroni retseptor e. naissootunnused isassootunnuste asemel. Barry kehakesed - X-kromosoomi kondenseerumine toimub praktiliselt kõikides emaslooma somaatilistes rakkudes ning see on nähtav rakutuumas tumeda, tuuma membraani läheduses paikneva struktuurina, mida nim. Barr'i kehakeseks; moodustuvad inaktiivsest X kromosoomist. Frimartism - testikulaarne feminisatsioon loomadel. 42. Mis on karüotüüp ja karüogramm ning C-, R- ja G- bändid. Karüotüüp - indiviidi kromosoomistiku tunnuste kogum, mida iseloomustab kromosoomide arv, suurus, kuju ja värvumismuster. Iseloomustatakse tavaliselt mitoosi metafaasi kromosoomistikul karüogrammi koostamise abil. Karüogramm - indiviidi karüotüübi uurimiseks kasutatav kromosoomistiku süstematiseeritud
trombiiniks. Koagulatsioonifaasis tekib fibrinogeenist trombiini toimel fibriin, mis moodustab võrgustiku, kuhu takerduvad verekehakesed. Tekib punane tromb, mis suleb verevoolu. Trombiin aktiveerib fibriini stabiliseeriva XIII faktori, mis muudab lahustuva fibriini monomeeri lahustumatuks fibriini polümeeriks. Fibrinofüüsifaasis-plasmiin lõhustab veresoonde jääva ja verevoolu takistava fibriini. Plasmiin on proteaas,mis tekib vereplasma inaktiivsest plasminogeenist.Plasminogeeni aktiveerib plasma kallikreiin ning aktiveeritud XII faktor. Plasminogeeni võib aktiivseks muuta ka neerudest uriini üleminev urokinaas, väljaspoolt organismi Beeta-hemolüütiline stretokokk. Mõne hüübimisfaktori puudumisel tekib hemofiilia. Vere hüübimist takistavad ained on antikoagulandid. Soolad( naatriumtsistraat), hepariin, hirudiin, dikumariin. 10. Südame ja vereringe füsioloogia. Südame ehitus, südamelihase omadused. Südame
koos fosfolipiidide, Ca++ ja aktiveeritud V faktori ehk aktseleraatorglobuliiniga põhjustavad protrombiini muutumise trombiiniks. Koagulatsioonifaas – fibrinogeenist tekib trombiini toimel fibriin, mis oma pikkade molekulide tõttu moodustab võrgustiku, kuhu takerduvad verekehakesed. Tekib verehüüve ehk punane tromb. Fibrinolüüsifaas – plasmiin lõhustab veresoonde jääva ja verevoolu takistava fibriini. Plasmiin on proteaas, mis tekib vereplasma inaktiivsest plasminogeenist. Plasminogeeni aktiveerib plasma kallikreiin ning aktiveeritud XII faktor. Lisaks organismist (urokinaas) kui organismist väljaspoolt pärit aktivaatorid (streptokinaas) Hüübimise normaalseks kulgemiseks vajalikud faktorid (prototrombiin → trombiin; fibrinogeen → fribriin; püsiv fibriin). Neist üheainsa faktori puudumine võib takistada trombiini moodustumist ning põhjustada vere hüübimise häireid.
annaabi.ee 
