Imažism (1)

Imažism
Avangardistlike (modernistlike) voolude tormilise esiletõusuga peaaegu samaaegne uuenduslik liikumine ingliskeelses luules, imažism, sai oma nimetuse sellest, et suuna peaesindajad ja teoreetikud (nende seas kõige olulisemana USA luuletaja ja kriitik Ezra Pound) hakkasid pöörama rõhutatud tähelepanu luuletuse kujundi kvaliteedile. Omaette vooluna vaadeldakse imažismi tavaliselt aastata 1912-1917 piirides, ent imažismi mõju USA ja inglise luules on olnud pikaajaline ja tugev ka järgnenud aegadel .
Imažism taotles teemade ja luulevormide valiku täielikku vabadust ja pidas eriti tähtsaks eredat luulekujundit. Eelkäijateks olid nii Poe kui ka Mallarme. Olulisemateks autoriteks on T. S. Eliot , Ezra Pound, Amy Lowell, Hilda Doolittle . E. Poundi tähtsamateks teosteks on "Cantos" ja "Ripostes". T. S. Elioti teostest on märkimist väärt „Tühermaa”, „Tuhkapäev”, „Mõrv katedraalis”. Eliot juhtis ka Londonis filosoofia ja kirjanduse kvartajakirja „The Criterion”. T. S. Elioti luulet on eestikeelses tõlkes avaldatud seni peamiselt ajakirjas „Looming”. Tema mõtterõhulise, eri tõelustasandeid oskuslikult ühendava luule mõju maailmaluulele on olnud suur.
Imažistid taotlesid luule täpset ja ilustamata keelt ning täielikku teema- ja vormivabadust ( eelistati vabavärssi). Eriti tähtsaks pidasid nad eredat, lakoonilist ja sugestiivset kujundit, paljud luuletused koosnevadki üksnes kaemuspiltide reast. Eeskuju võeti prantsuse sümbolistlikust, jaapani, hiina ja antiikluulest. Imažism nõudis luulekeeles kasutamiseks täpseid sõnu, uusi rütme uute meeleolude avaldamiseks, piltide kasutamist üldiste, olgugi mõjuvate sõnade asemel ja sõnastuse keskendumist olulisema väljendamiseks. Rõhku asetati kirjandusteose vormi ja struktuuri eritusele. Just sel teel, kõrvale jättes kirjanike eluseigad, sotsiaal-ajaloolise konteksti ja kõikvõimalikud mõjutegurid, loodeti jälile saada kirjandusteose esteetilisele olemusele. Luuletustes on rohkem küsimusi kui vastuseid.