Hingedepäeva piirid pole väga kindlad, mõne uskumuse järgi lõpeb see aeg alles enne jõule toomapäeval. Hingedeajal on Eestimaa ilm läbi aegade olnud uduvihmane ja tihti ka tormine. Selle kohta arvati vanasti, et hingedeajal on õhk siia ilma tulnud hingedest paks. Seetõttu ei saanud inimesed ja loomad (eriti hobused) vabalt hingata lõõtsutasid ning olid üleväsinud. Maa kohal hõljus udu. Puud olid raagus. Jõed hakkasid jäätuma. Tuulevaikust häirisid aeg-ajalt ägedad iilid, mis märkisid hingede parve möödumist. Hinged liikusid tavaliselt hulgakesi koos. Nende tõstetud tuult nimetati hingetuuleks. Tormiilm tuleb aga hingede rändamisest, elav liikumine sünnitab tuult ja tormi. Oma suguvõsa kunagisi liikmeid austati väga. Kodusid külastavaid hingesid võeti vastu nii, et neile valmistati paremaid toite (eriti lihatoite) ja pruuliti õlut ning viidi kausiga tarepealsele või mujale (rehe alla, sauna, aita). Eriti oluliseks roaks oli puder,
02 2008/10221 ,,Suured koerad, väiksed koerad" (Metsatöll ja Kukerpillid, mini- CD) 10.10 2009/10222 ,,Kõva Kont" (2DVD/CD) 24.02 2010/10223 ,,Vaid vaprust" (singel/video) 15.01 2010/10223 ,,Äio" (CD/2LP) 03.03 6 Pildid 7 ,,Vaid vaprust" Metsatöll , album ,, Äio" Jah, merevahust murdu sööb purjelaeva rind Täis terashalli väge on iga mehe hing Kui vahuvalgeid laineid löövad iilid üle pea ei pelgu tunne mehed, ei hirmu nime tea Kui veripunast koitu neelab meremehe silm siis vaba on me vaim ja vaba on me hing Kui vajub raskelt randa see merelaeva voor siis võõra ranna lehka veab iga sõõmupaar Ei toeta käsi mõõka, ei oda hoia klann ent kui tarvis, haarab tera iga rusik', raevus ramm Kui veripunast koitu neelab meremehe silm siis vaba on me vaim ja vaba on me hing Ei pelgu tunne süda, ei rajalt eksi samm vaid vaprust seitse sülda ja vabatmehe ramm
on traditsioonipärane, kuigi häälduses ei ole see nõutav. Nt habras, hagijas, haigutama, hajameelne, halastama, haljas, hangeldama, hani, hanguma, harras, harrastama, herilane, hernes, hirnuma, hubane, hulkuma, hunnik, hurtsik, huugama, hõre, hõõguma, hõõruma, hämar, härdalt, hütt. On sõnapaare, kus h eristab kirjas samasuguse hääldusega sõnu (homo foone): haar aar hei ei haare aare heit eit hagu agu helama elama hai ai higi igi- hais ais hiilid iilid hala ala hind ind hale ale hirv irv halg alg- hoiatus oiatus hall (halla) all hoid oid hallikas allikas hoie oie haru aru hoos (hoog) oos `vallseljak' harutama arutama hurm urm `veri' harv arv hõng õng hea ea (iga) hädal ädal Lühikesed sulghäälikud Lühikesed sulghäälikud kirjutatakse b, d, g, pikad p, t, k, ülipikad pp, tt, kk: Üks nõrk täht üks tugev täht kaks tugevat tähte hobuse kabi ostis uue kapi hiir
Kui päikesetuul on tihe ja kiire, ei tarvitse rekonnektsioon kesta kaua, selleks et magnetosfääri jõuaks küllalt osakesi, teisisõnu toimuks magnetosfääri laadumine osakestega. Kui planeetidevaheline magnetväli on pikka aega lõunasse suunatud, kestab ka rekonnektsioon kaua. Siis laadub magnetosfäär kestvalt ja sellesse koguneb nii palju osakesi, et virmalised saavad hoogu, kuigi Päikesel polegi toimunud tugevat purset. Aktiivaladelt lähtunud päikesetuule-iilid koguvad eriti jõudu mitu päeva kestvate magnetväljahäirete ehk magnettormide ajal. Siis pääseb maakera magnetosfääri ohtrasti osakesi, mis tugevadavad sealseid elektrivoole. Need omakorda vähendavad magnetvälja tugevust, mida mõõdetakse maapinnal. Magnettormide ajal täheldatakse kõige laiemale levivaid ja kõige heledamaid virmalisi, mis võivad kesta ühtejärge mitu päeva. Kuid päikesetuule osakesed ei saa otseselt ajendada võimsaid virmalisi, sest selleks ei
Rob McKenna oli oma väikesesse märkmikku üles tähendanud kakssada kolmkümmend üks vihmatüüpi ja ta ei sallinud ühtki neist. Pärast Taanimaalt lahkumist, eile pärastlõunal, oli ta läbinud tüübid 33 (kerge torkiv uduvihm), mis tegi tee libedaks; 39 (rasked piisad); 47 kuni 51 (vertikaalsest kergest uduvihmast üle teravalt viltu peksva kerge kuni mõõduka värskendava uduvihmani); 87 ja 88 (kaks peenelt eristatavat vertikaalse valingu varianti); 100 (valingujärgsed iilid, külm, kõik tormise mere tüübid), 192 ja 213 (vahel ühekorraga); 123, 124, 126, 127 (mahe ja keskmine külm hoovihm, tavaline ja sünkopeeritud sabin katusel); 11 (tuules lenduvad tilgakesed); ja nüüd siis kõige vihatum 17. Vihm number 17 oli räpane padu, mis peksis nii kõvasti vastu tuuleklaasi, et ilmselt polnud ka kojameestest suuremat abi. McKenna katsetas seda teooriat, lastes neil hetkeks mitte töötada, aga nagu selgus, läks nähtavus kõvasti hullemaks
d) l, m, n, r-i järel oleva ülipika s-i märkimiseks (nt valss, marss, pulss, kirss) * veaohtlikud!!! (kärbsed kärbes, jalgsi jalg, peatselt, jõudsin jõudma, kuldsed kuld, heitsid heitma, õudne õudse) k, p, t, g, b, d, f, h, s, s, z, z + KI (ülejäänud häälikutega -gi) Liide on alati sõna lõpus (nt poistegagi). H sõna algul. Nt aar haar, aare haare, ai hai, all hall, allikas hallikas, aru haru, arv harv, arutama harutama, iilid hiilid, irv hirv, õng hõng; almanahh, kasahh, tsehh, tsehh, epohh, aitäh. Õ lk 103. i ja j õigekiri. Nt materjal materiaalne, müüma müüja, maias maja, saiu, vaiu, ojja, majja. Õ lk 105. Hääliku pikkus. Nt kabi kapi kappi. Selle dusi, seda dussi. Võõrsõnad ! Kokku käivad dz ja ts (dzemm ja tsempion). Poolitamine: liitsõnad sõnapiirilt (pann-kook, plekk-pott); üksik kaashäälik alustab uut silpi (ru-ma-la-te-le-
konsonandid) või PÕIMUNA. ! Sinise taeva silm Üle kodumäe kumera kupli Me liigume loogeldes loojangu poole. LÕPPRIIM Sõna algusi siduvale ja värsi ees paiknevale algriimile vastandub LÕPPRIIM, mis ühendab samakõlaga sõnade ja värsside lõppe. ! Lõppriim ehk lihtsalt riim hakkas Euroopa luules levima keskajal. See tähistab salmide piire, ning aitab kujundada teksti rütm. ! Riimi võib kohata ka värsside või salmide keskel SISERIIMINA: !! ! ! Mälestuste iilid on nagu siilid, millest keegi mööda ei hiili. Valdavalt kasutatakse täisriime, kus kehtib kooskõla alates pearõhulisest täishäälikust kuni riimsõna lõpuni (käes, väes; tuikab, huikab), mõnikord ka SAMARIIME (takka, takka; tule, tule). Täisriimi liigkasutust väldib IRDRIIM, kus sarnaste kõrval esineb ka erinevaid häälikuid (laulda, hauda; koormaga, rõõmuga; Kopli, kupli) Eristuvad PEARÕHURIIMID ja KAASRÕHURIIMID, esinev ka VÄLTE- (tule: tuule) ja
eksirännakutest: Kõigepealt sattusid O ja tema mehed tormi käest lootosesööjate maale ning need mehed, kes lilletoitu sõid, unustasid kõik, nii et O pidi väevõimuga mehed laevale viima. Järgmine seiklus oli neil kükloop Polyphemusega (6.pilet). Polyphemuse pimedaks tegemise tagajärjel sai Poseidon, kükloobi isa O peale väga vihaseks ja seepärast oligi O nii kaua ekselnud. Pärast kükloopi jõudsid nad Tuultemaale, kus O'le kingiti nahkkott, kus sees tormi iilid. O mehed avasid pauna ning laev jäi tormisele merele. Torm kandis laevad inimsööjate maale, kus hävitati kõik laevad peale O oma. Vähesed mehed randusid Kirke saarel. Kirke oli kaunis nõid, kes muutis kõik mehed seaks. Kirke meelitas O maakuulajad peale ühe oma majja ning muutis nad seaks. Pääsenud maakuulaja rääkis O'le kõik ära ning O läks üksi saarele jäänud meestele appi. Talle tuli vastu Hermes, kes andis talle võlurohtu, mida manustades Kirke võlujõud ei toimi
eksirännakutest: Kõigepealt sattusid O ja tema mehed tormi käest lootosesööjate maale ning need mehed, kes lilletoitu sõid, unustasid kõik, nii et O pidi väevõimuga mehed laevale viima. Järgmine seiklus oli neil kükloop Polyphemusega (6.pilet). Polyphemuse pimedaks tegemise tagajärjel sai Poseidon, kükloobi isa O peale väga vihaseks ja seepärast oligi O nii kaua ekselnud. Pärast kükloopi jõudsid nad Tuultemaale, kus O’le kingiti nahkkott, kus sees tormi-iilid. O mehed avasid pauna ning laev jäi tormisele merele. Torm kandis laevad inimsööjate maale, kus hävitati kõik laevad peale O oma. Vähesed mehed randusid Kirke saarel. Kirke oli kaunis nõid, kes muutis kõik mehed seaks. Kirke meelitas O maakuulajad peale ühe oma majja ning muutis nad seaks. Pääsenud maakuulaja rääkis O’le kõik ära ning O läks üksi saarele jäänud meestele appi. Talle tuli vastu Hermes, kes andis talle võlurohtu, mida manustades Kirke võlujõud ei toimi
harrastama, herilane, hernes, hirnuma, hubane, hulkuma, hunnik, hurtsik, huugama, hõre, hõõguma, hõõruma, hämar, härdalt, hütt. On sõnapaare, kus h eristab kirjas samasuguse hääldusega sõnu (homofoone): haar aar hei ei haare aare heit eit hagu agu helama elama hai ai higi igi- hais ais hiilid iilid hala ala hind ind hale ale hirv irv halg alg- hoiatus oiatus hall (halla) all hoid oid hallikas allikas hoie oie haru aru hoos (hoog) oos `vallseljak' harutama arutama hurm urm `veri' harv arv hõng õng hea ea (iga) hädal ädal i ja j
ringutades: «Kuninglik kõrgus! Majesteet! Suvatsege- mind kuulda võtta! Ärge kärgatage kõuena minu väeti üle. Jumala suur välkki ei põruta salatipea pihta. Teie olete vägev ja kõrge monarh, halastage ühe vaese ausa inimese peale, kes sama vähe suudab rahvast mässule õhutada kui jäätükk tulesädet anda! Helde ja armuline kuningas, halastaja süda on lõvide ja kuningate voorus. Ah, halastamatus ainult hirmutab meeli. Põhjatuule tormised iilid ei suuda rändajal mantlit seljast kiskuda, kiirgav päike aga soojendab teda vähehaaval sellevõrra, et ta peab ennast särgiväele võtma. Majesteet, teie olete päike. Kinnitan teile, mu kõrge isand ja valitseja, ma pole seltsimees hulgustele, varastele ega logarditele. Mäss ja röövimine ei sobi Apolloni jüngritele. Ma pole niisugune inimene, kes tormab äikesepilvedesse, mis puhkevad mässukärgatusteks. Olen teie majesteedi ustav vasall. Hea vasall peab oma kuninga au sama
annaabi.ee 
