klassi esiletõus, rahulolematus feodaalkorraga. Valgustuse mõiste aktiivne püüd leida tõde, harida inimesi ja jagada neile teadmisi. Valgustajate ühisjooned: Peamine kriteerium inimmõistus, kasutasid loodus- ja täppisteaduste saavutusi, eeskujuks seati loodus, astusid välja katoliku kiriku vastu, enamik astus välja eraomandi kaitseks feodaalse vägivalla vastu. Valgustus Saksamaal Leibniz: Jumal oli loonud maailma, kuid allus loometegevuse igavestele ideedele, teaduse arenguks oli teadlastel vaja teha koosööd Valgustus Prantsusmaal 1) Montesquieu: parim parlamentaarne monarhia, võimulahusus (täidesaatev, seadusandlik ja kohtuvõim eraldi) 2) Voltaire: kuulsaim prantsuse valgustajatest, ideaaliks valgustatud absolutism riigikord, kus valitseb piirmatu võimuga haritud monarh, kes peab silmas eelkõige üldsuse kasu
vähem reaalsest. 1676. a kohtus Leibniz ka suure, saksa ratsionalistist filosoofi, Spinozaga ja seetõttu on mõningaid kahtlusi tema põhimõtete originaalsuses. Kuigi Gottfried imetles tema aru, ei nõustunud ta siiski Spinoza järeldustega, eriti, kui asi puudutas kaasmaalase vasturääkivust kristlikule ortodoksiale. Leibnizi arvamuse kohaselt oli Jumal maailma loonud, kuid oma loometegevuses allus igavestele ideedele. Teaduse arenguks oli Leibnizi arvates vaja teadlaste koostööd, selleks omakorda, aga teaduslikke seltse ja akadeemiaid. Ta oli Preisi Teaduste Ühingu asutajaid 1700. a. ja selle esimene president. Neli korda kohtus ta Peeter I-ga, veenmaks viimast teaduste akadeemia vajalikkuses, mis annab talle olulise osa ka Peterburi Teaduste Akadeemia sünniloos. Leibniz oli üks mõjukamaid valgustusaja filosoofe, olles tüüpiline ratsionalist, kes püüdis
vaimu harmooniline arendamine. Olulised on kristlikud väärtused headus, kaastunne, armastus teiste vastu. Saksamaal olid valgustusajastu vaated kõige rohkem tunda filosoofias ja kirjanduses. Rasikaalsemad esindajad taotlesid humanistliku ja individualistliku inimesekäsitluse süvendamist. Saksa valgustuse üks tugisambaid oli filosoof ja matemaatik Gottfried Wilhelm Leibniz (1646- 1716). Tema arvates oli Jumal küll maailma loonud, kuid oma loometegevuses ei olnud ta vaba, vaid allus igavestele ideedele. Kirjandust kujundas noorte kirjanike "tormi ja tungi" liikumine (Sturm und Drang), mille ideeline juht oli Johann Gottfried Herder (17441803), kes pidas kirjanduses ja kultuuris oluliseks rahvuslikkust, hindas kirjanduslike allikatena ajalugu ja rahvaluulet. Herder andis välja maailma rahvaste laulude sarja, mis sisaldas ka eesti regivärsi näiteid. Liikmed olid veel ka Friedrich Schiller (17591805) ning Johann Wolfgang Goethe (1749-1832). Goethe tuntud teosed on
SAKSA VALGUSTUS Ühiskonna moraalset parandamist taotleti inimeste harimise ja kõlbelisemaks muutmise teel. Poliitika valdkonnas panid saksa valgustajad põhilootused valgustatud valitsejale, kes viib läbi reforme ühiskonna heaks. Selleks pidi valitsejal olema täielik (absoluutne) võim. Saksa valgustuse üks tugisambaid oli filosoof ja matemaatik Gottfried Wilhelm Leibniz (1646-1716). Tema arvates oli Jumal küll maailma loonud, kuid oma loometegevuses ei olnud ta vaba, vaid allus igavestele ideedele. Teaduse arenguks oli Leibnizi arvates vaja teadlaste koostööd, selleks omakorda aga teaduslikke seltse ja akadeemiaid. Ta oli Preisi Teaduste Ühingu asutajaid 1700. a. ja selle esimene president. Neli korda kohtus ta Peeter I-ga, veenmaks viimast teaduste akadeemia vajalikkuses. Nii on Leibniz osaline ka Peterburi Teaduste Akadeemia sünniloos. *Saksa valgustajatest oli Baltimaadega kõige tihedamalt seotud Johann Georg v. Herder (1744-1803)
Ühiskonna moraalset parandamist taotleti inimeste harimise ja kõlbelisemaks muutmise teel. Saksa valgustajad panid oma põhilootused valgustatud valitsejale, kes viib läbi reforme ühiskonna heaks. Selleks pidi valitsejal olema absoluutne võim. Saksa valgustuse üks tähtsamaid isikuid oli filosoof ja matemaatik Gottfried Wilhelm Leibniz. Tema arvas, et oli Jumal küll maailma loonud, kuid oma loometegevuses ei olnud ta vaba, vaid allus igavestele ideedele. Leibnizi arvates oli vaja teaduse arenguks teadlaste koostööd, selleks omakorda aga akadeemiaid ja teaduslikke seltse. Ta oli üks Preisi Teaduste Ühingu asutajaid 1700. a. ja selle esimene president. Ta kohtus Peeter I-ga neli korda, veenmaks teda teaduste akadeemia vajalikkuses. Nii on Leibniz osaline ka Peterburi Teaduste Akadeemia sünniloos. Kõige tihedamalt oli Baltimaadega seotud saksa valgustajatest Johann Georg v. Herder.
1762 astus ta Königsbergi ülikooli, kus sai Immanuel Kanti õpilaseks. 1769. aastal sõitis ta Prantsusmaale Nantes'i ja Pariisi ning 1770 Strassburgi, kus kohtus Goethega. 1776 kolis ta Goethe palvel Weimarisse, kus elas surmani ja töötas peasuperintendendina. Herder kiitis heaks Suure Prantsuse Revolutsiooni, mis põhjustas paljude kolleegide vaenulikkuse. Ka suhted Goethega halvenesid tema elu lõpupoole. Tema arvates oli Jumal küll maailma loonud, kuid oma loometegevuses allus igavestele teedele. Lisaks oli Herder saksa valgustajatest kõige rohkem seotud Baltimaadega.[8][2] 7) Johann Christoph Friedrich Schiller(1759-1805)oli saksa poeet, filosoof, ajaloolane ja dramaturg. Ta õppis sõjaväeakadeemias õigus-, hiljem arstiteadust. Enda elu viimastel aastatel (17881805) oli tal lähedane sõprus Johann
siinses küsilauses on edasise filosoofilise küsimise aines. Näiteks mida:1) kas igasuguse olemasoleva ja/või mõeldava objekti või sündmuse kohta on võimalik luua (saada?, leida?, konstrueerida?) asjakohast teadmist? Milliseid meetodeid tuleb erinevate objektide uurimisel kasutada? Jne. Igale küsimusele on erinevatel ajastutel antud vastavalt selle ajastu tarkusele ja huvifookusele erinevaid vastuseid. Ühe ja sama ajastu erinevate mõtlejate vastused olulistele ja loomult igavestele, s.o olemuslikult ammendamatutele, filosoofilistele küsimustele erinevad ka vastajate lähenemisviisi, maailmavaatelise hoiaku, akadeemilise ettevalmistuse, eruditsiooni laiuse ja sügavuse, analüüsi ja esituse stiili jms poolest. Filosoofe reeglina ei rahulda kord juba antud vastused kõige olulisematele küsimustele; vaevalt et tänapäeval enamikku inimestest rahuldavad keskaja tarkade seletused maailmast ja jumalast, elu mõttest, inimese võimalustest maises elus
võluva naeratusega täis pisaraid. Ta õrnad rinnad riivasid jämedast kalevist karedate tikanditega kuube. Ta käänles oma ilusa poolpalja kehaga kapteni põlvedel. Joovastatud kapten surus oma hõõguvad huuled vastu ilusaid tõmmusid õlgu. Silmad lakke eksinud, kukal selga visatud, värises tütarlaps hinge kinni pidades nende suudluste all. Äkki nägi ta Phoebuse pea kohal teist pead, kahvatut, rohekat, virildunud nägu igavestele põrgupiinadele määratu pilguga ja selle näo kõrval kätt pussiga. See oli preestri nägu ja käsi. Ta oli ukse lahti murdnud ja seisis nüüd siin. Phoebus ei võinud teda näha. Tütarlaps muutus kohutava nägemuse ees liikumatuks, jäiseks, tummaks nagu tuvike, kes pead tõstab just sel silmapilgul, kui kull oma ümmarguste silmadega ta pessa sihib. Ta ei suutnud isegi karjatada. Ta nägi ainult, kuidas puss langes Phoebuse pihta ja auravana jälle üles tõusis. «Neetud
annaabi.ee 
