ordu liige: Ykemele. Ta on ainus teadaolev Baltimaade põlisrahvaste esindaja ordus. Tänapäeval elavad liivlased peamiselt Riias, Ventspilsis ja Kuramaa looderannikul nn Liivi rannas. Liivi rand on ajalooliselt liivlastele kuuluv ala, viimane koht, kus liivlased elasid rahvana. Rannas on 12 küla. Ajalooliselt oli liivi rand jagatud kaheks osaks (ida ja lääneosa), kus räägiti ka erinevaid murdeid idamurret ja läänemurret. Kumbki osa kuulus eraldi valla ja kihelkonna alla. Ka praegu on ajalooline liivi ranna territoorium jagatud kahe maakonna ja nelja eri valla vahel. 1920. aastail üritati liivlaste asuala ühendada ühte valda, kuid see plaan ebaõnnestus. · Täna eraldatusele ümbritsevast maailmast ja piiritsoonile, mis hoidis ranna inimtühjana, on seal säilinud puutumatu loodus. Et seda kaitsta, loodi juba aastal 1928 Liivi rannast
Vadja keel kuulub koos eesti ja liivi keelega läänemeresoome keelte lõunarühma. See on eesti (põhjaeesti) keele lähim sugulaskeel (ka vadjalased on nimetanud oma keelt maakeeleks maa tseeli). Vadja keeles eristatakse nelja murret: ida- ja läänemurre ning kukkusi ja kreevini murret. Viimast kõnelesid 15. sajandil Lätisse küüditatud vadjalased (kreevinid) ning see hääbus 19. sajandi keskel. Kukkusi (Kurovitsõ) külas kõneldav murre on tegelikult vadja ja isuri segamurre. Idamurret räägiti II maailmasõja ajal veel vaid ühes külas (Itsäpäivä, vene k Itsepino) ning tänaseks on alles jäänud vaid läänemurde viimased kõnelejad. Kirjakeel puudus kuni 2000. aastate alguseni, mil filoloog Mehmet Muslimov lõi läänemurdel põhineva vadja kirjakeele. Kasutatakse ladina tähestikku. 1998. aasta suvel kõneles vadja keelt emakeelena suuremal või vähemal määral umbes 30-40 inimest. Vadja keele kasutamist kõnes on toetanud eesti keeleteadlaste ja
omavahel vene keelt, kasutusest olid taandunud rahvarõivad ja omakeelsed laulud. Vadja keeles eristatakse nelja murret: ida- ja läänemurre ning kukkusi ja kreevini murret. Viimast kõnelesid 15. sajandil Lätisse küüditatud vadjalased (kreevinid) ning see hääbus 19. sajandi keskel. Kukkusi (Kurovitsõ) külas kõneldav murre on tegelikult vadja ja isuri segamurre. Idamurret räägiti II maailmasõja ajal veel vaid Itsäpäivä külas ning tänaseks on alles jäänud vaid läänemurde viimased kõnelejad. Kirjakeel puudus kuni 2000. aastate alguseni, mil filoloog Mehmet Muslimov lõi läänemurdel põhineva vadja kirjakeele. Vadja keeles kasutatakse ladina tähestikku. Siiski on viimastel aastatel Vadjamaal märgata ka mõnda positiivset muutust. Elavnenud on noorema põlvkonna
Alates 17. saj. (Rootsi aeg) moodustas põhjapoolne Eesti Eestimaa kubermangu (Virumaa, Järvamaa, Harjumaa, Läänemaa, Hiiumaa) ja lõunapoolne kuulus Liivimaa kubermangu koosseisu, mis ühendas kogu lõunapoolse Eesti ala Tartumaaks ja Pärnumaaks. 18. sajandil eraldati Pärnumaast Viljandimaa ja Tartumaast Võrumaa. Sellina jaotus püsis 20. sajandini. Lõunaeesti murdealadega kuulusid administratiivselt kokku alad, kus kõneldakse südaeesti murdeid: idamurret, keskmurde Põhja-Tartumaa ja Põhja-Viljandimaa murrakuid ning läänemurde Pärnumaa lõunaosa murrakuid. · Tugevaks murdepiiride kinnistajaks oli eestlaste sajandeid kestnud piiratud liikumisvabadus. 14.-16. saj. jooksul kinnistati talupojad kindla mõisa külge ja piirati sellega oluliselt seda territootiumi, kus talupoeg suhelda sai. Liikumispiirangud kestsid kuni 19. saj. teise pooleni.
(põhjaeesti) keele lähim sugulaskeel (ka vadjalased on nimetanud oma keelt maakeeleks maa tseeli). 2002. aasta rahvaloenduse andmeil oli Venemaal 774 vadja keele oskajat. Tegemist on ilmselt veaga. Vadja keeles eristatakse nelja murret ida- ja läänemurre ning kukkusi ja kreevini murre. Viimast kõnelesid 15. sajandil Lätisse küüditatud vadjalased (kreevinid) ning see hääbus 19. sajandi keskel. Kukkusi (Kurovitsõ) külas kõneldav murre on tegelikult vadja ja isuri segamurre. Idamurret räägiti II maailmasõja ajal veel vaid ühes külas (Itsäpäivä, vene k Itsepino) ning tänaseks on alles jäänud vaid läänemurde viimased kõnelejad. Kirjakeel puudus kuni 2000. aastate alguseni, mil filoloog Mehmet Muslimov lõi läänemurdel põhineva vadja kirjakeele. Kasutatakse ladina tähestikku. Ajalugu I ja II aastatuhande vahetusel pKr asustasid vadjalased kogu hilisemat Ingerimaad. Läänes
2002. aasta rahvaloenduse andmeil oli Venemaal 774 vadja keele oskajat. Vadja keeles on neli murret ja mitu erinevat murrakut: · idavadja · läänevadja o Mäe vadja o Oru vadja o Vaipoole vadja · Kukkusi vadja · kreevini Kreevini keelt kõnelesid 15. sajandil Lätisse küüditatud vadjalased (kreevinid) ning see hääbus 19. sajandi keskel. Kukkusi (Kurovitsõ) külas kõneldav murre on tegelikult vadja ja isuri segamurre. Idamurret räägiti II maailmasõja ajal veel vaid ühes külas (Itsäpäivä, vene k Itsepino) ning tänaseks on alles jäänud vaid läänemurde viimased kõnelejad. Kirjakeel puudus kuni 2000. aastate alguseni, mil filoloog Mehmet Muslimov lõi läänemurdel põhineva vadja kirjakeele. Kasutatakse ladina tähestikku. Elatusajad Vadjalaste peamiseks traditsiooniliseks elatusalaks on maaviljelus, millega liitub loomakasvatus. Lisaks on tegeletud ka kalapüügiga. Viimaste sajandite jooksul on
(The Nanganasans, 2018; Nganassaanid, 2018) Enne paikseks jäämist rändasid nganassaanid Pjassino, Dudõpta, Boganida, Heta jõest lõunas Taimõri järve ja Bõrranga mägismaani põhjas. Nganassaanid jagavad oma territooriumi Dolgaanidega. (The Nanganasans, 2018) 3.3 Nganassaani keel Nganassaani keel kuulub uurali keelte samojeedi filiaalile ning koos neenetsi ja eenetsi keeltega moodustab põhirühma. Keeles on kaks eristatavat murret: Avami või läänemurre ja Vadejev, Khatanga või idamurret. Murretel on väikesed erinevused häälduses. Ühe murde kõneleja suudab teist hästi mõista. (The Nganasans, 2018) Nganassaani keel on tuegvalt mõjutatud ümbruskonnas olevate rahvaste kokkupuutega, eelkõige evenki ja Dolgaani keelega. Mõnes valdkonnas, näiteks põhjapõdrakasvatus ja loomakasvatus, on palju laensõnu neenetsi keelest. Palju sõnu on laenatud ka vene keelest, eriti poliitika, majanduse ja kultuuri vallas
2002. aasta rahvaloenduse andmeil oli Venemaal 774 vadja keele oskajat (www.perepis2002.ru/ct/doc/TOM_04_04.xls). Tegemist on ilmselt veaga. Vadja keeles eristatakse nelja murret - ida- ja läänemurre ning kukkusi ja kreevini murre. Viimast kõnelesid 15. sajandil Lätisse küüditatud vadjalased (kreevinid) ning see hääbus 19. sajandi keskel. Kukkusi (Kurovitsõ) külas kõneldav murre on tegelikult vadja ja isuri segamurre. Idamurret räägiti II maailmasõja ajal veel vaid ühes külas (Itsäpäivä, vn Itsepino) ning tänaseks on alles jäänud vaid läänemurde viimased kõnelejad. Kirjakeel puudus kuni 2000. aastate alguseni, mil filoloog Mehmet Muslimov lõi läänemurdel põhineva vadja kirjakeele. Kasutatakse ladina tähestikku. Ajalugu I ja II aastatuhande vahetusel pKr asustasid vadjalased kogu hilisemat Ingerimaad. Läänes ulatus nende asuala ilmselt
annaabi.ee 
