Tekst 25 -Täna me sõidame Peterhofi, – alustas hommikut Nataša. – Ma tõin teile pildid. Vaadake, see on „vene Versaille“, purskaevude pealinn! Merelt saab näha Suurt kindlus – 216 meetrit pikkuselt. Kujutad sa ette? - Teil siin venemaal on kõik suur - majad, ja teed, ja linnad. Ma olen juba kõigega harjunud. Mingisugune suurusehullus! – Tuli tahtmatult huulile Andresel. - Kindluselt alla viib grandioosne purskaevude kompositsioon – Suur kosk. Aga all pargis asub veel palju purskkaevusid – „Aadam“ ja „Eva“, „Male mägi“ „Kullamägi“ „Favoriit“ ja paljud muud. Suur loss om ehitatud barokki stiilis. Teda lõpetas võimas Ratrelli. -Seda on tunda. -Aga enne teda ehitusega tegelesid Miketti, Zemtsov... -Nikolo Miketti ja Mihail Zemtsiv? – Küsis Andres. -Jaa, aga mis sind nii üllatas?
talule perenaine. Ainuke suurem mure Andrese ja Krõõda vahel nende poegade puudumine. See mõjus Krõõdasse veel morjendavamalt kui kogu raske töö Vargamäel. Noore Andrese sünnitamisel surnud Krõõt tundis end tõeliselt süüdi selles, et ei olnud kolmel esimesel katsel talule pärija ilmale toomisega hakkama saanud. Tõenäoliselt tõi just teadmine, et on oma perenaise kohusega hakkama saanud, naeratuse sureva Krõõda huulile. Andrese teine, ja viimane, abielu Mariga sündis, nagu juba öeldud, rohkem vajadusest leida oma lastele asendusema. Veel tumestasid seda nii Jussi kui ka Krõõda mälestused, kumbki eri viisil. Mari tundis ennast süüdi, et oli nii kiiresti peale Jussi enesetappu endale uue mehe leidnud ja ka sellepärast, et ta üldse oli peale Krõõda surma Andrese juurde appi jäänud ning sellega Jussi end kuuse otsa pooma ajanud
Mõistes, et nende suhe ei ole võimalik lahkus Jevgeni Onegin Tatjana juurest igaveseks. Tegevus toimub 19 sajandil alguses toimusb tegevus Leningradis, seejärel maal, Onegini surnud onu mõisas. Hiljem kolis Onegin Peterburgi. Peategelaseks on Jevgeni Onegin. Onegin on noor, nõtke, moodsa soenguga, elegantne aadel kallis ülikonnas. Ta armastab pidutsemist, väljas söömist ning balle, ilusaid naisi, kelle huulile suutis ta alati naerutuse võluda. Ning selle kõige juurde kuuluvad arukad vestlused, mille tarvis on tal teadmisi igast vallast. Kuna ta rääkis soravalt prantsuse keelt ja oli saanud hea hariduse, siis peeti temast seltskonnas väga lugu.Kuigi Onegin on vabade elukommetega naistemees. Ma arvan, et Onegin oleks pidanud sügavale enda sisse vaatama ja mõtlema, et kas ta tõesti ei tunne mitte mingeid tundeid Tatjana vastu, enne kui talle ära ütles. Kindlasti ei olnud õige lahendus
Matis Leima Mikk-Hardi Tuisk Tallinna Prantsuse Lütseum XI a Onegin ja Tatjana I-VI peatükis Jevgeni Onegin Noor, nõtke, moodsa soenguga dandylikult elegantne aadel kallis ülikonnas. Ta armastab pidutsemist, väljas söömist ning selle juurde kuuluvaid arukaid vestlusi, mille tarvis on tal teadmisi igast vallast, ning balle, ilusaid naisi, kelle huulile suutis ta alati naerutuse võluda. Kuna ta rääkis soravalt prantsuse keelt ja oli saanud hea hariduse, siis peeti temast seltskonnas väga lugu. Harva viibib Onegin kodus ning kui see juhtus, siis ta kas magas või sättis end parajasti taas väljumiseks. Ta luges ka palju, kuid ainus, mida ta siin ilmas ei mõistnud, oli lüürika, seega luges ta vaid proosat. I peatüki keskpaigus hakkab Jevgeni suurilmaüritustest tüdinema. Teda tüütavad naised, kes
" Tumedapäine sihvakas tüdruk jooksis oma tuppa, peitis kirju seljakoti üheskoos asjadega kappi, sulges silmad ning hingas naerusuil sügavalt sisse ja välja. Silmi avades tõmbas ta topi seljast, viskas selle voodile ning astus kapi juurde T-särki võtma. Uksele ilmus varajastes 40-ndates ema jäätisekausiga. ,,Kullake, sinu lemmik- shokolaadijäätis. Mõtlesin, et tahad täna end vabamalt tunda ja algavat suve sisse õnnistada." Kersti huulile ilmus veel suurem naeratus, kui ta kausi enda kätte haaras ja arvuti taha istus. ,,Emake, sa justkui loeksid mu mõtteid," tänas tütar. Seejärel vaatas ema kella ning sõnas: ,,Olgu, mina lähen nüüd tädi Maretile külla. Onu Viktor ja tädi Maie tulid tagasi, teeme neile väikese grillpeo." Juba interneti-vestlusesse süvenenud Kersti pobises vastuseks midagi umbmäärast, mis kõlas nagu ,,Mhm, tsauki. Ahjaa, tervita neid minu poolt ka."
,,Kui siin oleks nüüd mõni komöödiakirjanik kuulamas, vaevalt väidaks ta mind lobisevat asjadest, mis minusse ei puutu." Järgneb mitmekülgne, filosoofiliselt rikas vestlus hinge-keha vastanduslikkusest, hinge surematusest ja filosoofia olemusest. Lõpuks toob vangivalvur Sokratesele mürgi. ,,... ta ulatas Sokratesele karika. Sokrates võttis selle vastu täiesti heatujuliselt ja kartmatult." ,,... ta tõstis karika huulile ja jõi selle tühjaks täiesti rahulikult ja kergelt. Seni oli enamik meist kuidagiviisi suutnud pisaraid tagasi hoida, kuid nähes teda karikat tühjaks joomas ei suutnud me endid enam vaos hoida." Seda märgates noomis Sokrates sõpru ja julgustas neid vaprad püsima. Ka ei suutnud vana veidrik hoiduda viimaste sõnadena hüüatamast: ,,Kriton, me oleme Asklepiosele kuke võlgu. Ohverdage see talle, ärge unustage!"2 2 Saarinen. E. 1996
kasutanud jaapani kui hiina budistlikud maalijad). 3. Tänapäeva koomiksikunst kuna koomiksikunst eeldab iseenesest lühikest lugu, mis lõpeb ootamatu puändiga. Navitrolla on koomiksirea lühendanud ühele pildile, samas on talle iseloomulik rahvastevahelisi piire murdev huumor endiselt alles. 10 Navitrolla kunst, mis see on? Alati kui näeme mingi kunstniku töid kerkib huulile küsimus mis see on? Mis stiil või millist koolkonda see kunst esindab? Tänapäeval on sellistele küsimustele üha raskem vastata sest ikka enam ja enam on kunstnikud ja nende loodu stiilide väline. Eelmise sajandivahetuse lihtne klassifitseerimine ei tule täna enam kõne alla sest kunst on muutunud personaalsemaks ja ka vaataja soovib omada isiklikku arvamust. Kambas lippudega lehvitamise aeg on praegu puhkusel. Kuidas me siis ikkagi saaksime hinnata kunsti praegu
vahele. Nüüd on poolteist näppu vähem aga elu läheb ju edasi. (Karel, 35.aastane) Salmikuluule on omamoodi suhtlemiseviis sõprade vahel, kajastab koolielu, kiindumusi jms. Salmik algas tavaliselt nii: Salmik-salmik, vaata ette, et sa ei satuks poiste kätte. Poisid need ei mõista nalja, rebivad sul lehed välja. Salmiku lõppu kirjutati sageli: Ma kõige lõppu kirjutan ja suure punkti virutan. Kes kirjutab veel peale mind, see kõige rohkem vihkab sind 1. Naeru taas mu huulile tood, kauge neid, kui vaid rohkem oleks .. selliseid - kes märkamatult söövad mure ära jättes järele vaid päiksesära. 2. Nujahh, ilus omas elemendis - salmikuluule. Ma ei hinda ega halvusta. On riimi, on rütmi. 3. Ela hästi, sure püsti, pane jalad prügikasti! 4. Ela ilmas õnnega, peksa poisse panniga, ning kui sellest veel on vähe, anna kastruliga pähe! 5
7 ,,Es klingt wie ein wissenschaftliches Märchen". Richard von Kraft-Ebbing. 21.04.1896 -- http://www.uchtspringe.de/frd1896.htm 18 Maagilisel 1905. aastal ilmunud ,,Kolmes seksuaalteoreetilises essees", mis seisab psühhoanalüüsi autahvlil kohe ,,Unenägude tõlgenduse" kõrval, sõnastas Freud ühe oma kuulsaimatest tsitaatidest, võrreldes ema rinnast kõhu täis imenud imiku huulile ilmuvat naeratust orgasmijärgse rahuloluilmega. Selle idülli murrab ja kanaldab autoerootiliseks isa sümboolne sekkumine, kes valitseb ema läbi oma peenise, ja kohutab poegi kastreerimishirmuga. Tütardel tekib seevastu läbi peenisekadeduse samastumine emaga, millest hiljem areneb välja soov abielluda ja saada lapsi. Ema rinnast võõrutatud laps suundub uute mõnuallikate otsingule, avastades mõnu sulgurlihase kontrollimisest, mille
tähtsa, ent kadunud asja asemele asunud tühjus. Õpilaste seas oli hulk teissuguse iseloomuga inimesi. Nemad tõttasid hommikul suurde tuppa vaatama, kas tõesti ikka laealune ja kapipealne on tühjad. Ja kui nad nägid, et see on tõepoolest nõnda, muigasid nad nagu parastades, et lõpuks ometi pidid need kaks sakslast siit lahkuma. Aga õieti öelda polnud selle kahe sakslase vastu kellelgi midagi. Kui aga ometi naeratus huulile tikkus, siis kujutlusest, et kuis see küll võis olla, kui need kaks sealt alla kargasid, teine veel Slopasevile otseteed pähe, nii et sakslane rabas venelase jalust -- surnud sakslane elava venelase! Oi! seda oleks tahtnud igamees näha! Kui siis, nagu öeldud, Ollino nägi hommikul laes tühja konksu, ei tulnud tal esimeseks meelde mitte kadunud luik, vaid ta küsis endamisi: miks on see konks laes tühi? ja alles siis tärkas küsimus: kuhu on saanud luik
see hoiaks saladuses duelli põhjuse. Athos nägi jälle naeratust d'Artagnani huulil. «Kas tõesti?» «Jah, oli üks koht Pühast Augustinusest, mille suhtes meie arvamused erinesid,» ütles gaskoonlane. «See on ilmselt tark mees,» pomises Athos endamisi. «Nüüd, mu härrad, kus te olete kõik kokku kogunenud, lubage, et ma teie ees vabandan.» Sõna juures «vabandan» tõmbus Athose laup pilve, põlglik naeratus libises Porthose huulile ja Aramis raputas vastuseks pead. «Teie ei mõista mind, härrad.» ütles d'Artagnan pead tõstes. Ta näol mängles sel hetkel päikesekiir, mis kuldas üle ta peened ja julged näojooned. «Ma palun teilt vabandust seks puhuks, kui ma ei saa tasuda oma võlga kõigile kolmele. Härra Athosel on õigus mind taopa esimesena, mis vähendab tunduvalt minu võlakohustuse Täärtust teie suhtes, härra Porthos, ja teie suhtes, härra 57 Aramis, muudab ta selle väärtuse nulliks
annaabi.ee 
