populaarteaduslikke raamatuid, nt Aldo Leopold, Rachel Carlson jne Puhas ökoloogiline uurimine inimmõju arvestamata eeldab idealiseerimist. Keskkonnahumanitaaria (environmental humanities) areng alates 1970ndatest kui erinevad ökoloogia rakendused ja kasutused humanitaarteadustes: keskkonnasotsioloogia, keskkonnaajalugu, keskkonnapsühholoogia, ökokriitka jne. Vasakpoolsed ökoloogilised paradigmad humanitaarias: Rohelised kultuuriuuringud (green cultural studies): lähtub marksistilikust programmist, mida kultuuriuuringud kasutavad ühiskonna ja võimustruktuuride analüüsil (loodus kui poliitilis- kultuuriline objekt, mille konstrueerimine toimub rassi, soo sotsiaalse klassi mõistete konstrueerimisele). Sotsiaalökoloogia Viimasel kümnendil: posthumanism, new materialism, material
Selline vahendusteski osati säiliv, osati muunduv vahetu stiil on üks tõlgitsemis- ja tõlkekunsti võlusid. 2. Kronotoop. Mihhail Bahtin’i (1895 – 1975) 1930ndate aastate lõpus loodud mõiste, mis kreeka keelest tõlgituna tähendab „aegruum“. Eeskujuks oli Albert Einsteini mõiste „aegruum“ füüsikast (relatiivsusteooriast). Esimest korda tuldi 20. sajandil selle peale, et aeg ja ruum moodustavad neljamõõtmelise ühtsuse. Bahtin rakendas selle idee humanitaarias kirjandusele. Kirjanik loob oma jutustava teosega justkui ühtse maailma aegruumist omaette olemisse sopistunud iseseisva, autonoomse aegruumi (kronotoobi). Eri ajastutel ja erinevates eepilistes žanrides on kronotoobil erinevad avaldumisvormid. Bahtin vaatles neid vorme alates antiik-kreeka romaanist kuni 20. sajandini (näiteks Marcel Proust). 3. James Joyce (1882 – 1941). Iiri kirjanik, kirjutas inglise keeles. Talle eelnes Iirimaal nii-nimetatud
suruda? Eriti – kui selleks on olemas ressurss?! – Relativistlik vaade – Relativism: tõe suhtelisus, moraalne relativism. – Relativism is the idea that some elements or aspects of experience or culture are relative to, i.e., dependent on, other elements or aspects. – 20 sajandi II pool: nihe relativismi suunas – Pöörded sotsiaalias ja humanitaarias – vt KK 8-9, 2008 – Keeleline pööre: keel pole vaid meedium, keel loob tegelikkust – Kognitiivne pööre: maailmapildi konstrueerimine – Kultuuriline pööre: kultuurikontekst, erinevad tähenduste maailmad, jagatud uskumused, representatsioonid – Kvalitatiivne lähenemine: mis on mõõdetav?
Ajalugu on Daseini spetsiifiline teostumine ajas. Igasugune mõistmine saab teoks juba mingi eelmõistmise raames ja see tuleb end Heidegger räägib mõistmisest kui eksistentsiaalist. Mõistmine kuulub paratamatult iga inimese olemise juurde. Kui inimene elab, siis ta ka mõistab. Pole võimalik elada, kui ei mõista. Tänapäeva maailmas ei ole võimalik lõplikult mõista, kuna kõik on seotud. 3.Gadamer. Tõde ja meetod. Traditsioon, eelarvamus ja autoriteet humanitaarias. Kunst, keel ja tõde. Heideggeri «Kunstiteose algupära». Gadameri peateos on „Tõde ja meetod: filosoofilise hermeneutika põhijooned“ ilmus 1960.aastal.Gadameri kui filosoofi kujunemisaeg langeb Esimese maailmasõja järgsetesse aastatesse. Paljudele intellektuaalidele oli maailmasõda tõendiks, et modernistlik väärtussüsteem on jõudnud kriisi.Filosoofiline huvi oli koondunud eelkõige teadusele kuid peale selle analüüsiti ka moraali, kunsti ja
Humanitaarteadused võrreldes teiste teadusdistsipliinidega polegi päris teadused, vaid olles välja kasvanud reaalteadustest on nad vaid teadustele klassikalises mõistes lähedased. Foucault arvates on humanitaarteaduste algusest saadik eksisteerinud selle kolm erinevat mudelit: funktsiooni ja normi põhimudel, mis on aluseks bioloogiale ja humanitaarteaduste valdkonnas psühholoogiale. konflikti ja reegli põhimudel leiab väljenduse ökonoomias ja humanitaarias sotsioloogias. tähenduse (mõte) ja süsteemi põhimdel on lingvistika mudel ja sellest on humanitaarvallas välja kasvanud kirjanduse ja müütide uurimine. Lingvistilist mudelit pidas Foucault oma kaasajal, st. 60-ndatel valitsevaks. "Sõnad ja asjad" käsitleb humanitaarteaduste teket. Teadmiste tekke -- epistemoloogia põhielemendiks on episteem (vrd. Levi-Straussi müteemi). Episteem -- homogeenne korraldatud
saadud tulemusi ega varjata neid, mis pole teie hüpoteesiga kooskölas või mida hetkel ei oska seletada. Allikatele viitamine ja allikate kirjeldamine on tähtis osa ka uurimistöö vormistamisest. Olulised on kaks põhimõtet: viitamine toimub tööd läbivalt sama süsteemi järgi; allika kirjelduse põhjal on lugejal võimalik allikas üles leida. 62 Viitamise süsteemid on traditsiooniliselt erinevad humanitaarias, sotsiaalias ja loodusteadustes. Maailmas eksisteerib väga palju erinevaid allikate kirjeldamise süsteeme, milles orienteerumine ei ole kooliõpilaste puhul eesmärgiks. Koolid peavad oma uurimistöö juhendis kirjeldama nõudeid viitamisele ning tooma näiteid erinevate allikatüüpide kirjeldamiseks. Õpilane peab oma töös viitama ja allikaid kirjeldama vastavalt kooli juhendile. Reeglina eristatakse allikatüüpidena raamatuid, ajakirja/ajalehe artikleid, interneti
Dionüüsoslik ja apollonlik alge kunstis. Nietzsche ja Heidegger. Nietzsche ja postmodernism. 26. Positivism. Eriteaduste emantsipeerumine. Loodus ja vaimuteaduste eripära otsingud. Historitsism. 27. Hermeneutika ajalugu, hermeneutilise situatsiooni mõiste. Hermeneutika kui vaimuteaduse metodoloogia. Dilthey. Mõistmine kui eksistentsiaal. Heideggeri Olemine ja aeg 28. Gadamer. Meetod ja tõde. Traditsioon, eelarvamus ja autoriteet humanitaarias. Kunst, keel ja tõde. Heideggeri Kunstiteose algupära 29. Teisi teaduskriitilisi mõtlejaid. Kuhn, Feyerabend, Foucault episteme mõiste. 30. Spekulatiivsete kunstiteooriate kriitika. Jean-Marie Schaeffer. 31. Psühhoanalüüs ja kunst. Psühhoanalüüs kui teraapia ja teadus 32. Psühhoanalüüs kui teooria ja tõlgenduspraktika. Freud, Oidipus, unenäod. Teadvuse struktuur, kultuuriuuringud 33. Kierkegaard, Jung, Fromm, Marcuse. Eksistentsifilosoofia.
annaabi.ee 
