kaitsepühakuks Pope John Paul II poolt aastal 1980. More lisati Inglise kirkukalendrisse 6 juulil, tema surmapäeval. Õpetused ja kirjanikutöö More oli tulemusrikas õpetlane, kriitik, kirjandusmees ja kunstipatroon .Tema kirjutised ja stipendium teenisid talle suure reputatsiooni humanismi alal üle terve Euroopa. Tema sõber Rotterdami Erasmus pühendas Thomasele oma meistritöö ,,In Praise of Folly" (Narruse kiitus). Suheldes teiste humanistidega kirjeldas Erasmus More'i kui üht eeskujulikku sõnademeest. More ja Erasmus töötasid läbi ning uurisid uuesti piiblit ja kirikuisade kirjatöid. Nad tegid ka koostööd Luciani tööde tõlkimisega ladina keelde. ,,Utoopia" More kirjutas tema kõige tuntuma töö, ,,Utopia", aastal 1516, ladina keeles. See räägib seiklejast Raphael Hythlodayst, kes iseloomustab poliitilisi kokkuleppeid väljamõeldud saarel, saar asub riigis, mille nimi on Utoopia. Ta iseloomustab neid
Kirjutas Heptameroni. Arutleb armastusest. Annab värvika pildi tollasest õukonnaelust. Erasmus Rotterdamist kritiseeris julgelt katoliku kiriku rikutust ja ülemääraseid rituaale. Jäi varakult orvuks, sai alghariduse augustiinlaste kloostris. Õppis seal tundma klassikalist kultuuri. Seejärel õppis usuteadust, kirjutas ladina keeles nagu enamus humaniste. Kirjutas palju reisikirju ja "Kõnekäänud" moraalifilosoofiline esseekogu. Sai teoloogiadoktoriks. Sõbrunes inglise humanistidega. Narruse kiitus pilab elukauget teadust nii keskajal kui kaasajal. Kirjeldab pühakujude ja ikoonide kummardamist, dogmaatikat, paavstidest, ebausust ja poliitikute kisklemisest. Usalduslikud kõnealused vaimuteravad dialoogid, mis vaatlevad vastandlikke seisukohti ning arutlevad tõe olemuse üle. Thomas More oli Erasmuse sõber, sündis Londonis. Oli parlamendiliige ja jurist. Jäi peast ilma. Utoopia ladinakeelne. Kujutas endast ideaalse maailma kirjeldust. Montaigne
tahapoole. Näiteks uurida mille poolest praeguse sajandi kultuuriajalugu erineb 1900. aastate omast, seejärel vaadata kuidas 1900. aastate kultuurilugu erineb 1800. aastate omast jne. Väljend ,,kultuuriajalugu" tuli saksa keelest ja ulatub tagasi 18. sajandi lõppu, kui J.C. Adelung avaldas raamatu ,,Uurimuse inimsoo kultuuri ajaloost", mida esitleti sissejuhatusena erinevate kunstide ja teaduste eriajalugudesse. Raamatu ,,Kultuuride kohtumine" esimene peatükk algab renessansi Itaalia humanistidega alates Petrarcast, kes lähtus kultuuri kolmest ajajärgust, milleks on antiik, keskaeg ja uusaeg. Humanistid juba teadsid, et keelel, filosoofial ja kirjanduszanritel on oma ajalugu ja on näha, et inimeste elu muutub tänu mitmesugustele leiutistele. See oli teada juba vanadel kreeklastel ja roomlastel. Võibolla selle pärast ei olegi võimalik alustada ajalugu kindlast õigest kohast, kuna koguaeg on olemas olnud veel varasem aeg koos nende eelnevate leiutistega.
k “cultura” on algselt (eKr) seotud tähendustega harima, põldu harima, hoolitsema, täiustama, austama (lad k “cultus”) . Tänapäevases tähenduses kultuurist rääkis Marcus Tullius Cicero (45 eKr), kui ta võrdles inimhinge põlluga, mis õige harimiseta vilja ei kanna ning just filosoofia ülesandeks on inimhinge harimine ( cultura autem animi philosophia est). Laiemalt käibele tuli selline metafoorne kultuuri mõiste alles renessansiajastu humanistidega. Iseseisvana hakati kultuuri käsitlema 16. sajandil. Tähendas see siis midagi, mis seob omavahel tervikusse uskumusi, kunsti, teadust, õigust ja keelt. 17.sajandil hakati kultuurist rääkima, kui kollektiivsest nähtusest. Eristati kultuurseid rahvaid kultuuritusest. 18.sajandil andsid saksa valgustajad (eeskätt Johann Gottfried Herder) mõistele tänapäevasele lähedase sisu. Herderi töö on kultuurirelativism. Kultuurid on omanäolised, kordumatud
Erasmus Rotterdamist · Kritiseeris julgelt katoliku kiriku rikutust ja ülemääraseid rituaale · Jäi varakult orvuks, sai alghariduse augustiinlaste kloostris. Õppis tundma seal klassikalist kultuuri. Seejärl õppis usuteadust Pariisis, nagu enamik humaniste kirjutas ladina keeles. · "Kõnekäänud" moraalifilosoofiline esseekogu. Torinos sai teoloogiadoktoriks. Reisis palju, hulganisti reisikirju. Sõbrunes Inglise humanistidega, eriti More'iga. "Narruse kiitus", "Usalduslikud kõnelused". · Avaldas Uue Testamendi ladinakeelse uustõlke koos kreekakeelse lähtetekstiga pani aluse sellega pühakirja filoloogilisele tekstikriitikale. · Ristiusk tähendas talle eelkõige inimeetkat, inimese kõlbluse aluseid. Rõhutas algkristlike tõdede kokkulangemist Kristuse-eelsete moraaliõpetustega. Seega pmst on ta kristlik humanist. · Kirjavahetus paavstidega, keiser Karl V nõuandja
väärtustamise ja uurimise vahel. Miks ta nii teeb? Kas ta ei olnud Collin- gwoodist kuulnud? Konrad on tüüpiline 19. sajandi humanist, aga ajaloofi- losoofiat ta ei tundnud ja küsimusi ta esitada ei osanud. Konrad eeldab, et iga ajaloost kirjutaja on ajaloolane. Eesmärk on teadmine. Antiigis oli see olemas, keskaja kohta võib vaid oletada, et nad teatavad tuntut. Millalgi keskaja lõpus teadmine eesmärgina siiski tekkis taas.1 Lorenzo Valla pidas teiste humanistidega pikka kirjavahe- tust — kas kirjutada tuleb kõigest või ainult sellest, mis on sobilik. Ei ole näiteks sobilik kirjutada sellest, et kuningal oli kõht lahti2 Valla väitis, et kui me räägime ainult sobivatest asjadest, siis me võltsime.3 Teine asi, mis toimus ja võttis pikka aega, oli loobumine teoloogilisest maailmapildist4 . Piiblijutud võeti ajalooraamatute koosseisust välja. Hakati looma ilmalikku maailmapilti. See tähendas teadmiste hankimist.
saksa talupoegade võitluslauluks nende sõjas rõhujate vastu. Erasmus Rotterdamist kritiseeris julgelt katoliku kiriku rikutust ja liigseid rituaale. Jäi varakult orvuks, sai alghariduse augustiinlaste kloostris. Õppis tundma seal klassikalist kultuuri. Seejärel õppis usuteadust Pariisis. Nagu enamik humaniste, kirjutas ladina keeles. "Kõnekäänud" moraalifilosoofiline esseekogu. Torinos sai teoloogiadoktoriks. Reisis palju, hulganisti reisikirju. Sõbrunes Inglise humanistidega, eriti More'iga. "Narruse kiitus", "Usalduslikud kõnelused". Avaldas Uue Testamendi ladinakeelse uustõlke koos kreekakeelse lähtetekstiga pani aluse sellega pühakirja filoloogilisele tekstikriitikale. Ristiusk tähendas talle eelkõige inimeetikat, kõlbluse aluseid. Rõhutas algkristlike tõdede kokkulangemist Kristuse- eelsete moraaliõpetustega. Seega on ta kristlik humanist. Kirjavahetus paavstiga, keiser Karl V nõuandja. Ei läinud ajastu süvenevad usulõhes Lutheriga kaasa
annaabi.ee 
