20. jaanuaril tõusid linnas võimule bolsevikud, kes pärast 3 nädalat kestnud "eeluurimist" hukkasid Koltsaki 7. veebruaril 1920 Usakovka jõe ääres ja heitsid ta surnukeha jääauku. Aleksandr Koltsak oli abielus Sofia Fjodorovna Omirovaga. Neil oli kolm last. Mõlemad tütred surid lapseeas, poeg Rostislav aga põgenes koos emaga pärast revolutsiooni Prantsusmaale. Aleksandr Koltsak aga armus uuesti Anna Timirevasse, kes saatis teda Venemaa kodusõja ajal kuni Koltsaki tabamise ja hukkamiseni ning veetis ülejäänud elu GULAGi vanglates. Timireva rehabiliteeriti 1960 ja suri 1975.
kavatsetud ja ta on surmanuhtluse ara teeninud. Viibides surmamõistetute kongis, kui on hajunud kogu auahnus, mis oli juhtinud tema senist elu, julgeb Julien lõpuks olla ta ise: siiras ja tundlik noormees. Tema südames on veel vaid armastus proua Renali vastu ning naise üürikestel külaskäikudel saab Julien kogeda täiuslikku õnne niisugust, nagu ta polnud kunagi varem läbi elanud. Stendhal rõhutab, et inimese tähtsaim kirg on armastus, ning sellele tundele jääbki Julien kuni oma hukkamiseni truuks. 2) Sotsiaalse ebavõrdsuse moraalitus Julien tunneb, et peab olema kõiges tasemel ja teistest parem. Põlgab oma perekonda - isa ja vendi, sest need on ainult lihasmass ega mõista tema raamatulembust. Vennad peksavad teda tihti, sest tajuvad tema loomupärast üleolekut neist. Isa peab teda kasutuks logardiks. Linnapea naine, proua Rénal, on õrn ja kogenematu, ligi kolmekümneaastane naine, kes pole
laiendas mingi sõna tähendust, rebis selle kontekstist välja ning seejärel tegutses see Menocchio mälus edasi, moonutades teksti enda sõnu." [Carlo Ginzburg ,,Juust ja vaglad. Ühe 16. sajandi möldri maailm"] See näitab, et Menocchiol olid välja kujunenud omad arusaamad elust, eriti usuküsimustes. Teistsugune maailmapilt tõi talle aga kahjuks kuhjaga probleeme, mis viisid lõpuks tema hukkamiseni. Menocchiost oleks võinud saada kindlasti midagi enamat, ent elu oli talle andnud möldri ameti. ,,Juust ja vaglad" on ehe näide sellest, kuidas ühe lihtsa inimese saatus võib olla väga huvitav ja ka kultuuriajalooliselt tähtsal kohal. Oluline ei ole ju vaid see, mis toimus valitsejate ja ülikutega, pigem on kultuuri tekkel tähtsaim osa just tavainimesel. Ka üks inimene võib palju ära teha, et kultuuri ja selle arusaamu muuta, heaks näiteks siinkohal on Lucien Febvre'i
Noorena oli Sokrates isal abiks kiviraiduriametis. 18 aastaselt kirjutati ta Ateena kodanike nimistusse ja temast sai efeeb. SOKRATESE SURM Sokratese surma draama erutas antiikses Kreekas ägedalt meeli. See sünnitas dokumentaalset ja poleemilist kirjandust, millest vaid osa on säilinud meie päevini. Surres oli Sokrates 70-aastane. Platon, kes viibis kohtuprotsessi juures, oli vaevalt täisealine. Sokratese hukkamiseni viinud kohtuprotsess ilmutab äärmist ebaõiglust. Sokratese jaoks ebasoodsat kohtuotsust, häälteenamusel põhinevat hukkamõistu, mõjutasid kahtlemata otsustavalt kaks seika: 1) Süüdistuse ebamäärasus, mida suurendas poleemika Sokratese isiku ümber. 2) Sokratese esinemine kohtu ees, mida on iseloomustatud trotsliku ja järeleandmatuna, isegi jultununa. Sokratese kõnes ei leidu andekspalumise raasugi
poleemilist kirjandust, millest vaid osa on säilinud meie päevini. Viimaste hulgas on nii Platoni kui ka Xenophanese versioonid Sokratese kaitsekõnest kohtus; need kuuluvad inimsoo tähtsaimate dokumentide hulka. Surres oli Sokrates 70-aastane. Platon, kes viibis kohtuprotsessi juures, oli vaevalt täisealine. Sokratese surmamõistmine sokeeris vapustavalt noort Platonit; Platoni varasemad kirjutised on õigupoolest elulooline sari, kus ta kaitseb Sokratest kui teotatud isiksust. Sokratese hukkamiseni viinud kohtuprotsess ilmutab äärmist ebaõiglust. Sokrates oli kohtuprotsessi ajal Ateenas laialt tuntud omapärane kuju, kelle isik oli sünnitanud ajaga sammupidavates näitekirjanikeski vastupandamatu parodeerimissoovi. Meieni on säilinud Aristophanese näidend Pilved, kus musterkirjanik lõbusalt pilkab Sokratest kui filosoofilist tegelaskuju, kes suudab tõestada mistahes seisukoha õigsust ja kelle juurde ka üldiselt kõva peaga
kohaselt ei ole võimalik jälgida tingimuste täitmist. 2002. aasta juuni lõpul tuli Bush välja uue poliitikaga Lähis-Ida suhtes: Ameerika Ühendriigid ei tunnusta iseseisvat Palestiina riiki, kui selle eesotsas on Yasser Arafat. Ühendriigid soovivad järjest rohkem kehtestada Lähis-Idas oma võimu, kui septembri lõpul pöörduti ÜRO poole nõudmisega muuta Iraagis riigikorda. See kõik viis hiljem Iraagi presidendi Saddam Husseini jälitamise, kinni püüdmise ja hukkamiseni. Aga ameeriklaste ainus probleem polnud islami terroristid, kuna 11. septembri sündmused olid veel kõigil küllaltki värskelt meeles, võis igasugune ärritaja esile kutsuda katastroofi. Sellele oldi väga lähedal, kui oktoobrikuus ilmus Washingtoni tänavatele snaiper, kes tulistas pahaaimamatuid jalakäijaid. Tulistamistes suri kokku kümme inimest, lisaks veel mitmeid vigastatuid ning inimesed võisid rahulikumalt hingata alles siis kui kohalik politsei koostöös FBI-ga arreteeris
Rooma, kes ei suutnud leppida Inglismaa kaotsiminekuga katoliku kirikule, otsis endiselt võimalusi Elisabeth troonilt tõugata. Itaalias ja Hispaanias valmistati ette vaimulikke Inglismaa rekatoliseerimiseks. Inglismaal omakorda hoogustus katoliiklaste tagakiusamine. Suhtlemist paavsti või jesuiitidega käsitleti kui riigireetmist. Roomast ja Madridist juhitud intriigid Mary Stuarti troonile tõstmiseks viisid veebruaris 1587 üheksateist aastat vangistuses istunud ekskuninganna hukkamiseni. Hispaania kuningas Felipe II otsustas nüüd ,,ketserite ja röövlite pesa hävitada", saates Inglismaa vastu oma Võitmatu armaada (Armada Invencible). 12. juulil 1588 lahkus La Coruña sadamast merele 130 laeva kaheksa tuhande madruse ja 19 tuhande sõduriga. Madalmaadest kavatseti veel peale võtta 30 tuhat Hispaania sõdurit ning maabuda Londoni all. Inglise laevastikku juhtis admiral Francis Drake (154596), kelle karjäär algas Hispaania laevu röövinud piraadina.
annaabi.ee 
