- Viljastumine - gameetide ühinemine uue organismi arengu käivitamiseks - Suguliitelised tunnused - esinevad sugupooliti erineva sagedusega või on piiratud ühe sugupoolega - Hemisügootsus - geenide (lookuste) esinemine genotüübis ühekordselt (mitte alleelipaaridena) - Pseudoautosoomne regioon (PAR1, PAR2) - Y-kromosoom sisaldab tavaliselt peale heterogameetsele sugupoolele spetsiifiliste (Y-spetsiifiliste) geenide ka X- kromosoomiga homoloogset (pseudoautosoomset) regiooni kromosoomi distaalsetes otstes.
jude seisunditega tunnuseid: see aitab küll eristada OTU-sid, kuid mitte neid klassifitseerida rühmadesse. 4.5. Fülogeneetilise (kladistilise) analüüsi puhul on suhtumine tunnus- tesse ja nende eristamine pisut teistsugune ja rangem. Tnnuse seisundeid vaadeldakse ajalooliselt kujunenutena. Varem esinenud, ürgset, evolutsioo- niliselt vanemat tunnust (tunnuse seisundit) nimetame plesiomorfseks (tun- nuseks), sellest kujunenud homoloogset, hilisemat, nooremat aga apomorf- seks. Praegu kasutatavate algoritmide kohaselt võivad tunnused olla ainult kvalitatiivsed, mitte aga kvantitatiivsed; viimased tuleb transformeerida kvalitatiivseiks. Analüüsi alguses ei tarvitse me veel teada, milline tun- nus on just apomorfne; see selgub analüüsi tulemusena. Olulisim on seejuu- res, et tunnused (tunnuse seisundid) oleks tõepoolest homoloogsed, omavahel võrreldavad. 5
DSBR mudeli järgi võivad tekkida nii ristsiire kui konversioon. Toimub 10% sagedusega. • SDSA – synthesis-dependent strand annealing – ehk süntees-sõltuva ahela seondumine. Esimesed sammud on samad kui DSBR puhulgi: DSB, 5’otste lõikamine, ahela invasioon. Toimub 3’üleulatuva ahela paardumine homoloogilise järjestusega – invasioon. Siin ei teki Holliday struktuuri, moodustub D-loop. Toimub sissetunginud 3’otsa pikendamine piki homoloogset DNA dupleksit DNA polümeraasi vahendusel, nii et toimub D- loop’i translokatsioon. Nagu edasi liikuv mull. Toimub ligeerimine ja mismatch parandus ning tulemuseks on ainult geenikonversioon. Toimub 90% sagedusega. • • Rekombinatsioonipunktide üldisem lokalisatsioonimuster genoomis: pärm ja kõrgemad eukarüoodid; • Rekombinatsioonipunktid EI OLE kromosoomides ühtlaselt jaotunud, vaid on pigem klasterdunud spetsiifilistesse piirkondadesse, mida
väärtusega, on see väga informatiivne tunnus. Tunnuse kasutamine või ignoreerimine – radikaalseim kaalumisviis Kaalumine enne ( a priori ) – suhteliselt subjektiivne või pärast ( a posteriori ) analüüsi – kasutusel kladistikas. 14. Kladistika e. fülogeneetiline süstemaatika Kladistikas vaadatakse tunnuse seisundeid ajalooliselt kujunenuina. Varem esinenud, evolutsiooniliselt vanemat tunnust nimetatakse plesiomorfseks , sellest kujunenud homoloogset, hilisemat, apomorfseks . See selgub analüüsi käigus, milline tunnus on apo, milline plesiomorfne. 15. Feneetiline süstemaatika Klassifitseerib organisme üleüldise sarnasuse alusel, põhineb oletusel, et üldine sarnasus, eriti morfoloogiline, kajastab piisavalt hästi uuritavate organismide seoseid. Reaalsuses tähendab see konvergentsi mitteküllaldast arvestamist: organismide sarnasuse peamine põhjus on tõesti nende ühine päritolu, aga sarnasusest ei tulene alati
sugunääre. Seal paljunevad nad mitootiliselt ning teatud arenguetapil alustavad meioosi. Suguliselt sigivatel organismidel võib elutsüklis eristada 2 faasi: haplofaas ning diplofaas. Üleminek haplofaasist diplofaasi toimub viljastumise abil, diplofaasist haplofaasi aga meioosi abil. Haplofaasis on organismi rakkudes igat kromosoomi 1 koopia (1 kahest homoloogsest kromosoomist), diplofaasis aga on rakkudes iga kromosoom esindatud 2 väga lähedase variandi või versioonina (2 homoloogset kromosoomi). Homoloogsed kromosoomid - ühe kromosoomi kaks väga lähedast versiooni, mis sisaldavad samu geenilookusi samas järjestuses. Diploidses rakus kumbki homoloog pärineb eri vanemalt (üks isas- , teine emasvanemalt). Eristatakse 3 eri meioosi tüüpi: sügootne meioos (askomütseedid, basidiomütseedid, paljud vetikad). Meiotsüüdiks on viljastatud munarakk, millest tekivad haploidsed rakud, mis jagunevad edasi mitootiliselt. Sel
kapsomeerist. Ümbris sisaldab glükoproteiini. Ümbrise ja kapsiidi vahel on tegument (ruum), milles replikatsiooni alustamist hõlbustavad valgud ja ensüümid. Tundlikud happele, lahustitele, detergentidele, kuivamisele. Replikatsiooni algatab viiruse glükoproteiinide ja rakupinnaretseptorite interaktsioon, nukleokapsiid vabaneb ümbrise sulandumisel plasmamembraani; nukleokapsiid kohtub tuumamembraaniga, transkriptsioon ja replikatsioon toimuvad tuumas. HSV-1 ja 2 jagavad koetropismi, homoloogset DNA-d, haigussümptomeid, aga teatavad erinevused on ka. Virulentsus. Genoom kodeerib 80 valku, pooled replikatsiooniks, ülejäänud interaktsiooniks rakkude, immuunvastusega. Võib infitseerida enamikku inimese keharakkudest, põhjustab reeglina fibroblastide ja epiteelirakkude lüütilisi infektsioone, neuronite latentseid infektsioone. Mõlemad infitseerivad esmalt mukoepiteliaalseid rakke, põhj. seal haigust ja siis tekitavad latentse infektsiooni seda kohta innerveerivas neuronis
operaatoriteks. Regulaator "lülitab" struktuurgeeni sisse ja välja, operaator kontrollib 9 struktuurgeenil toimuvat transkriptsiooni. On ka geene, mis sünteesivad transpordi- ja ribosoomi RNA-d. Seega võib geeni defineerida kui funktsionaalselt piiritletud lõiku DNA ahelas. Geeni asukoht kromosoomis on määratud. Geeni asukohta kromosoomis nimetatakse lookuseks. Diploidse organismi kaks homoloogset kromosoomi võivad sisaldada samas lookuses ühe geeni erinevaid variante. Üht ja sama tunnust määravate geenide erinevaid variante nimetatakse alleelideks. Seega on alleeli mõiste seotud tunnustega. Tunnused on aga harva monogeensed - sagedamini määravad tunnuseid geenikompleksid. Sellest tulenevalt võib defineerida geeni ka kui geneetilise informatsiooni ühikut, mis muutumatult pärandub põlvkonnast põlvkonda. Ühel isendil võib olla maksimaalselt ühe geeni kaks alleeli
annaabi.ee 
