maade kirjandusest lihtsa sisuga rahvaraamatuid ja nõnda kujunes eesti talupoja lugemisvara sisult samasuguseks, nagu see oli Saksamaa talurahval. 18. saj lõpul alanud jutu- ja õpetuseraamatute ilmumine jätkus 19. Saj alguses. Nii ilmus Karja pastori Friedrich Willem von Willmanni raamatu ,,Juttud ja teggud" (esitrükk 1782), kolmas trükk 1804. a uue tiitliga ,,Juttud ja Moistatussed". Jutukogu 1804. aastal trükitud kolmas väljaanne on Otto Reinhold von Holtzi poolt tallinna keelde pandud ja ümber töötatud. Välja on jäetud kolm Willmanni valmi ja lisatud neli uut juttu. Willmanni raamatu eeskujuks ja allikaks oli Gotthard Friedrich Stenderi lätikeelne raamat ,,Jaukas Pasakkas un Stahsti" (1766), mis omakorda tugines saksa kirjandusele. Kuigi Willmann ise oli pärit Lätist ja ei jõudnud eesti keelt kunagi grammatiliselt päris selgeks õppida, õppis ta tähelepanelikult saaremaalaste kõnepruuki tundma
ma waene Tardo Liin..." 10. Autorid olid peamiselt kohalikud saksa haritlased, pastorid ja kooliõpetajad (Fr. G. Arvelius, Fr. W. von Willmann, J. W. L. von Luce, O. R. von Holtz jt. Autorid soovisid oma ,,vaest venda" aidata, õpetada ja kasvatada; nii nagu kirikukantslist, nii manitseti ka kirjasõnas talupoega kuulekusele ja jumalakartlikkusele, ent teisalt anti ka juhiseid ja näpunäiteid paremaks elukorralduseks. Teoste põhiolemuse võtab ilmekalt kokku ühe Otto Reinhold von Holtzi loo pealkiri ,,Jut on se Koroke, öppetus on se Iwwa". 11. Peter August Friedrich von Manteuffel kutusuti hulluks krahviks kuna tal olid ebatavalised huvid,talurahvasõbralikkuse ja eluviiside poolest. 12. Sentimentaalset kirjandust iseloomustab liialdatud tundelisus, nutulisus ja emotsionaalsus. 13. Otto Wilhelm Masin oli eesti pastor ja keelemees, õ-tähe tooja eesti kirjakeelde. Lõi ,,Maarahva Nädala-Lehe", milles olid sõnumeid, jutte ja vanasõnu. Masing märkas
Regulatiiviga ,,Iggaüks...", said talupojad omandiõiguse vallasvarale ja jätkusuutlikul talupidamisel, talukoha põlise kasutamise õiguse. Asutati valla- ja kihelkonnakohtud. Aleksander I-e nõusolekul kuulutati regulatiiv välja mõisniku nimelt ja tema hea tahte avaldusena, nii et talupojad arvasid selle vabatahtlikult mõisniku poolt kingitud olevat. Regulatiiv avaldati alles 1803. aasta algul talupoegadele selle järel, kui see Keila Miikaeli koguduse pastori Otto Reinhold von Holtzi poolt oli eesti keelde tõlgitud ja Tallinnas ,,J. H. Gresseli kirjadega" trükitud. 1803. aastal jagasid ülem-kirikueestseisjad äratrükitud regulatiivi, mida selle eestikeelse trüki algussõnade järgi ,,Igga üks" (õigem oleks: ,,Iggaüks") hakati nimetama, kohalikele mõisnikele välja. Viimased kuulutasid selle sisu oma talupoegadele ja andsid neile iga adramaa kohta uuest regulatiivi st ühe eksemplari. 2.3 1804. aasta Eestimaa talurahvaseadus 1804
,,Iggaüks" - 1802. a kinnitas Aleksander I Eestimaa talurahvaregulatiivi ("Iggaüks"), millega talupoeg sai vallasvarale omandiõiguse ja talukoha põlise kasutamis õiguse jätkusuutlikul talupidamisel. Eestimaa talurahva seadust peeti Liivimaa omast halvemaks. Liivimaa talurahvaseadus nimelt nägi ette talurahvakohtute asutamise, mõisnik võis talupojalt talu ära võtta ainult kohtu otsusega. Eestimaa talurahvaseadus ilmus eesti keeles Keila praost Otto Reinhold v. Holtzi tõlkes (koos sellega 1805 aastal ka kohtuseadus ja vallakohtu käsiraamat). Wiedemann Keeleteadlane, eesti ja teiste soome-ugri keelte uurija. Saksa-rootsi päritoluga Ferdinand Johann Wiedemann (1805-87), sündis Haapsalus ja õppinud Tartu ülikoolis. Ta töötas Tallinnas vanade keelte õpetajana, avaldas mitu soome-ugri keelte grammatikat. Nimetati akadeemikuks Peterburi Teaduste Akadeemiasse. Tema suurteosteks olid eesti-saksa sõnaraamat ja grammatika. H
meie vanema kirjanduse kõige paremaks saavutuseks. Eestikeelse ilmaliku proosa esimeseks näiteks on peetud aastal 1691 tartumurdelises kirikukäsiraamatus Adrian Virginiuse poolt avaldatud 16-leheküljelist kirjeldust ,,Jerusalemmi Lina hirmolinne Ärrähäetus", mis nähtavasti inspireeris ka Käsu Hansu ta kaebelaulu kirjutamisel. Vaadeldava perioodi eestikeelne proosa jõuab parimate tulemusteni kolme autori, Arveliuse, Willmanni ja Holtzi proosaraamatutes alles 1780. aastail ja 19 sajandi algul, mil eelmainitutele lisanduvad Luce ja Marpurg. See periood tähendab eesti ilmaliku proosa tõelist algust. 12. VENNASTEKOGUDE LIIKUMINE JA HERNHUUTLIK KIRJASÕNA Vennastekogudus Eestlaste kultuuriajaloo seisukohalt kujunesid 18. sajandi luterlikus kirikus eriti oluliseks just pietism ning vennastekoguduste liikumine. Varane vaimulike ning aadlikegi hulgas levinud pietism valmistas teed vennastekogudusele, mille asutajaks
Gottfried von Herderi (1744–1803) tegevusel, kes töötas aastatel 1764–1769 Riias pastorina. Pärast naasmist Saksamaale avaldas Herder kaheköitelise antoloogia "Volkslieder", mis muuhulgas sisaldas ka eesti rahvalaulude tõlkeid saksa keelde. Herder oli kirjavahetuses August Wilhelm Hupeli jt kohalikke olusid hästi tundva- te baltisaksa haritlastega. 2 Looduskujundite kasutamist baltisaksa haritlaste teostes vaatleb Maie Kalda artik- kel "Holtzi, Mannteuffeli ja Jannseni loomad" (2004: 31–43). 244 Kadri Tüür, Timo Maran poliitiline tähendus.3 Eestlaste loodussuhte manifesteerimise näiteks võib tuua katke Oskar Looritsa teose "Eesti rahvausundi maailmavaade" peatükist "Suhtumine looduselle". Nõndaviisi on kujunend soomesugu rahvaste usundi võib-olla kõige veetlevamaks jooneks just suur ja sügav l o o d u s t u n n e kuni harda ja anduva austuseni
Pealkirjas väljendub didakltilise mõte - õpetus ja jutt. Willman ,,Juttud ja teggud" 1782. Johann Wilhelm Ludvig von Luce - 19. Sajandi algus. ,,Saaremaa juturaamat" 1807 I, 1812 II. Kirjutas kõige algupärasemaid jutte. Oluline sest kui varasemad olid tõlked, laenud saksa kirjandusest, siis Saaremaa juturaamatus oli üle 40 loo Luce enda algupärased tekstid. Otto Reinhild von Holtz - temalt ilmus 1817 ,,Lugemised eestimaa talurahva mõistuse ja südame juhatuseks". Holtzi teos oli neist neljast kõige paremas eesti keeles, aga ometi ei levinud rahva seas nii nagu Willmann. Seda seetõttu, et see jääb aega, kus tegutses ka Otto Wilhelm Masing ja tema oli omal ajal parim eesti keele tundja ja Holtz ei konkureerinud enam nii väga temaga võrreldes. Kuulutati välja uus talurahvaseadus, mis lõpetas pärisorjuse ja Holtz oli mees, kes tõlkis selle seaduse eesti keelde 1816. Oli tuntud ka sellepoolest, et oli Keila kiriku pastor ja tema õpetas eesti keelt
Autorid kirjutasid järgnevatel teemadel: alkoholi liigtarvitamine, truudus mõisahärrale, töökus, majapidamise õpetused, tervishoid jms. Halbu harjumusi, nt liigne joomine, püüti šoki kaudu lõpetada, kuigi seda tehti liialdustega ja fantastiliselt. Stiililiselt oli von Holtz parem: klassikaline sissejuhatus, kus räägitakse järgnevatest tegelastest, esitatakse looduskirjeldus, rütmiline – maailm rullub loogiliselt lahti. Von Holtzi võib pidada I eestikeelseks proosateoseks. Tekstidel on tugevad sentimentalismi mõjud kristlike väärtuste näol: halekirjanduses väärtustatakse õiglust, kõlblust, ausust, jumalakartlikkust. Sentimentalismi iseloomustab äärmuslikkus: nt kui ollakse ühel hetkel õnnetipul, siis järsku tuleb surm vms traagilist, üleelamisi. Peter Manteuffel (1768–1842) oli ainus baltisaksa aadlikust mõisnik, kes tundis kutsumust eesti k poeetiliseks rakendamiseks ja rahvakirjanduse soetamiseks
annaabi.ee 
