Hirvekütt (0)

HIRVEKÜTT
James Fenimore Cooper oli rahvuselt ameeriklane. Ta sündis 15. septembril 1789 ja suri 14. septembril 1851. Tema rohkete mere-, rajamaa- ja ajalooromaanide ning kaasaja -aineliste satiiride ja traktaatide hulgas on tuntuim 5-köiteline indiaanlasromaanide tsükkel „Nahksuka jutud“: „ Pioneerid ", „Viimane mohikaanlane“, „ Preeria “, „Rajaleidja“ ja „Hirvekütt“. Tema teoste hingestatud looduspildid, elav süžee ja sangarlusekultus on toonud talle laialdase populaarsuse.
 Teose analüüs
Sisu lühikokkuvõte. Kaks meest, Hirvekütt ja Välejalg, on teel Vilkuva Peegli nimelise järve poole, et seal kohtuda sõbra  Chingachgookiga. Kohale jõudes sattuvad nad võitluskeerisesse kahe leeri vahel. Üheks pooleks olid skalpe jahtivad punanahad ja teiseks pooleks järve peal elav Thomas Hutter koos oma kahe tütre Judithi ja Hettyga. Varsti põgeneb punanahkade juurest Mao pruut Tasa, nagu meie teda raamatus tunneme . Nii kulgeb järveelanike elu alalises ohus. Lõpuks langeb Hirvekütt vangi. Kuid austusest tema vastu, antakse talle "puhkust", et ta veenaks tütreid punanahkade hõimu elama tulema. "Puhkuse" ajal saadab Hirvekütt Välejala abi järele. Abi jõuabki kohale ja kõik laheneb. Veel enne Hirveküti lahkumist palub Judith Hirvekütil jääda, kuid asjatult. Hirvekütt lahkub .
Aastate möödudes tuleb Hirvekütt Maoga siia tagasi, et meenutada oma esimest sõjateed. Kurb toon poeb Hirveküti hinge, kui ta silmitseb Vilkuvat Peeglit kogu tema hiilguses. Kõik oleks võinud teisiti olla.
Tegevus toimus Suur järvistu väikese järve ääres millel oli nimeks Vilkuv peegel . See järv oli enneolematult ilus ja jahmatas kõiki sinnasattuvaid inimesi, olgu nad siis indiaanlased või tahmanäod. Järv oli piklik ja seal oli palju lahtesid ja poolsaari. Järvega oli ühenduses kolm jõge. Järve lõunapoolne ots oli natuke kitsam kui põhjapoolne. Ümber järve oli mets ja ka kaljud ja paljud künkad. Järve pikkus oli umbes 2,5 kilomeetrit ja laius natuke üle kilomeetri. Tegevus toimub 1740 - 1745 aastate vahel.
tegelased
Peategelane on Hirvekütt, kõrvaltegelased on Välejalg, Hetty, Judith, Tasa ja Chingachgook.Hirvekütt oli umbes kuus jalga pikk ning ta keha oli võrdlemisi sale ja kerge, kuigi igal liigutusel paistsid lihased, mis tõestasid ebatavalist väledust, kui mitte just ebatavalist jõudu. Ta kõne sisendas usaldust ja võlus kõiki, kes võtsid teda vaevaks lähemalt uurida. Ta ilme, mis tunnistas kavaluseta tõemeelsust ja mida toetasid sihikindlus ning otsekohesus, oli tähelepanuväärne.
Välejalg oli Hirveküti täielik vastand . Tema tegelik nimi oli Henry March. Igast tema liigutusest on näha, et ta on tugev nagu karu, täpsust ja osavust tal nii palju ei ole kui hirvekütil, aga selle ta võidab tagasi jõuga. „Ta oli kasvult üle kuue jala ja nelja tolli pikk, kuid sealjuures haruldaselt hea kehaehitusega, ta jõud vastas täiel määral kujutelmale, mille oli loonud tema hiiglakogu. Nägu ei teinud kõigele muule häbi ja oli nii lahke kui ka kena. Ta käitus vabalt ja kuigi ta kommetes parandamatult avaldus piirimaade karmust, takistas nii ülla välimusega keha suursugune rüht seda vulgaarseks muutumast.“ (lk.8 viimane lõik)
Judith oli enneolematu iluga noor tütarlaps ja oskas väga hästi noori mehi võrgutada. Ta lõi ennast alatasa üles ja oli üldse piiriasuka kohta väga tsiviliseeritud.
Hetty oli kergekeelne tütarlaps. Ta oli Judithi õde ja austas teda väga. Ta ei valetanud kunagi ja seega rääkis ta alati kõigest, mis südamel.
kokkuvõtte
Hinnang loetud teosele : Hirvekütt" on hea raamat. Algusest peale kruvitakse lugeja pinge haripunkti . Sisu pole keerukas, kuid ometi tihe. Kirjanik on hästi kirjeldanud inimeste omavahelisi tundeid, suhteid ja käitumist. Lõpupeatükid olid just need, mis mulle kõige rohkem huvi pakkusid . Seda sellepärast, et lõpp oli ootamatu . Veel meeldis mulle see, et lugejal avaneb võimalus mõtiskleda loetu üle. Mulle meeldivad sellised raamatud, kus lõpuks imbub välja loo moraal . Olgugi et see lõpptulemus siin üpris kurb on.
Tsitaadid:
Raamatus oli palju looduskirjeldusi ja üldse asjade kirjeldamisi. „Neemega ühel tasapinnal laius avar veteväli, nii rahulik ja läbipaistev, et paistis puhta mägiõhu sängina, mis oli surutus mäeküngaste ja metsade raamistusse. Järve pikkus oli umbes poolteist miili, kuna laius oli kolmveerand miili, neeme vastas veel rohkemgi, ahenedes lõuna pool vähem kui poolele nimetatud vahemaast. Järve laineline rannajoon moodustas lahtesid ja palju esiletungivaid madalaid neemi. Järve põhjapoolses ehk lähemas otsas kõrgus üks mägi, millest ida ja lääne poole laius lagedam ala, muutes vaatepildi meeldivalt mitmekesiseks. Ometi oli maa üldiselt mägine: kõrged künkad või madalad mäed tõusid järsult veest tervelt üheksa kümnendiku rannajoone ulatuses. Erandid muidugi tegid maastiku ainult pisut vaheldusrikkamaks, ja isegi nendes kohtades, kus kallas oli võrdlemisi laugjas, oli taamal mõni küngas (lk. 25 lõik 3).Hirvekütt oli Välejala täielikuks vastandiks . Ta erines Välejalast nii välimuselt kui ka iseloomult. Kasvult oli ta umbes kuus jalga pikk ning ta keha oli võrdlemisi sale ja kerge, kuigi igal liigutusel paistsid lihased, mis tõestasid ebatavalist väledust, kui mitte just ebatavalist jõudu. Ta kõne sisendas usaldust ja võlus kõiki, kes võtsid teda vaevaks lähemalt uurida. Ta ilme, mis tunnistas kavaluseta tõemeelsust ja mida toetasid sihikindlus ning otsekohesus, oli tähelepanuväärne.