laibad. Me ei tea aga kunagi, millal võib meile kuul osaks saada, meil on pidev hirm surma ees. Elame alati ühe päeva korraga , sest iga üleelatud päev võib olla viimane. Sõda valmistab meile mitmeid hirme. Nendeks ei ole ainult inimesed, kelle vastu me peame võitlema vaid me näeme ka vaeva, et leida endale midagi hamba alla , mis meile natukenegi energiat annaks. Toitu peame mõistlikult jagama , sest kunagi ei tea, kas järgmine päev leidub kuskil söögipoolist. Meie hirmudeks on ka haigused, pidev teadmatus ning kaaslaste meeleheide,piinad ja valu. Ainus, mis meid veel erksatena hoiab on kamraadlus, me püüame olla positiivsed, teeme nalja ja hoiame kokku. Me oleme hakanud rohkem väärtustama enda elu ja sõpru,kellega me oleme koos rindel olnud. Me oleme justkui üks suur perekond, kes on alati üksteisele toeks. Sõprus on see, mis meid tõepoolest koos hoiab ning aitab meil olla sellised, nagu me alati olnud oleme
Sümptomite subjektiivne tugevus võib varieeruda kergest ebamugavustundest väljakannatamatu paanikahooni. Lihtfoobiatest, st. foobiatest, mis on seotud ühe kindla nähtusega, loetakse sagedasemaiks akrofoobiat (hirm kõrguse ees), arahnofoobiat (hirm ämblike ees), klaustrofoobiat (hirm suletud kitsaste kohtade ees), ahluofoobia (hirm pimeduse ees) ja aviatofoobia (hirm lendamise ees). Foobiate põhjust on raske välja selgitada. Eksperdid peavad neid õpitud hirmudeks, mis omandatakse otseselt või kaudselt teiste hirmu jälgides. Näiteks võib koer mänguhoos last hammustada ning sellest tekib lapsel hirm koerte ees. Seetõttu hakkab ta tulevikus koeri vältima. Lapsed õpivad hirmu oma vanemate käitumise pealt. Kui laps näeb, et ema hüppab hiirt nähes lauale, siis saab laps teadmise, et hiir on väga hirmus ja seda peab kartma. Hirm koguneb aegamööda, korduvate kogemuste kaudu. Kui inimese stressitase on kõrge ja sel ajal kogeb ta
raamat peaks olema hetkel tõlkimisel. Kui rääkida paarist tegelasest veel lähemalt, siis alustaks Regina 8-aastasest väikesest vennast, Henry Thomas Hallowayst. Peale seda, kui nende ema lahkus, oli Regina talle kui ema eest ning Henry armastas teda. Iseloomult püüdis ta näida väga vapra ning tugevana, kuid õudusjutud-ning filmid suutsid teda vägagi hirmutada. Oma hirmude tõttu langes ta ühe neelja ohvriks. Tema hirmudeks olid nt. suured kaubanduskeskused, klounid ja haiglad. Aaron Cole oli Regina parim sõber ning ta oli väga huvitatud erinevatest päriselu mõrvalugudest ning mõrvaritest. Ta on tark ja ustav sõber, kuid vahel ka veidike arg. Oma tarkust näitas ta välja erinevate lugude jutustamisega ning teiste kodutööde ära tegemisega. Selle eest tasuti talle rahaga. Tema suurimaks hirmuks oli uppumine. Macie Canfield mängis raamatus üpriski suurt rolli, sest tema oli päeviku autor, mille Regina
Esimene on lihtfoobia: hirm mõne konkreetse asja, näiteks ämblike ees. Teine on sotsiaalfoobia: ohver kardab, mida teda ümbritsevad inimesed temast ühel või teisel puhul arvavad. Kolmas on aga agorafoobia: hirm paikade ees, kust pagemine on raskendatud või võimatu – olgu need rahvarohked suurpoed või lennukid. Kõige kergem on ära tunda lihtfoobiat, hirmu mõne konkreetse asja või situatsiooni ees. Neid saab omakorda jagada olukorrast lähtuvateks hirmudeks (nt klaustrofoobia), ümbritsevast lähtuvateks (akrofoobia ehk kõrgusekartus), loomariigist lähtuvateks (ämblikukartus) või siis võimalikest vigastustest tõukuvaiks (näiteks hirm süstimise ees). Sotsiaalfoobiaid iseloomustab kartus selle ees, kuidas inimesed sinusse suhtuvad. Hirm olla teiste ees kritiseeritud on inimloomuse üks tugevamaid jõude, suur osa sellest, kuidas me ennast ise hindame, tuleneb ju otseselt meie kaaslaste hinnangutest. Küsimus ongi
Esimene on lihtfoobia: hirm mõne konkreetse asja, näiteks ämblike ees. Teine on sotsiaalfoobia: ohver kardab, mida teda ümbritsevad inimesed temast ühel või teisel puhul arvavad. Kolmas on aga agorafoobia: hirm paikade ees, kust pagemine on raskendatud või võimatu olgu need rahvarohked suurpoed või lennukid. Kõige kergem on ära tunda lihtfoobiat, hirmu mõne konkreetse asja või situatsiooni ees. Neid saab omakorda jagada olukorrast lähtuvateks hirmudeks (nt klaustrofoobia), ümbritsevast lähtuvateks (akrofoobia ehk kõrgusekartus), loomariigist lähtuvateks (ämblikukartus) või siis võimalikest vigastustest tõukuvaiks (näiteks hirm süstimise ees). Sotsiaalfoobiaid iseloomustab kartus selle ees, kuidas inimesed sinusse suhtuvad. Hirm olla teiste ees kritiseeritud on inimloomuse üks tugevamaid jõude, suur osa sellest, kuidas me ennast ise hindame, tuleneb ju otseselt meie kaaslaste hinnangutest. Küsimus ongi
Uurimismeetodina on kasutatud ankeetküsitlust ning joonistusmeetodit, selgitamaks välja lastel esinevaid hirme , toimetulekut nendega, hirmudega kaasnevaid füüsilisi vaevusi, vanemate toetust ning abi hirmudest ülesaamisel. Uurimusest järeldus, et - hirmuga kaasnevad füüsilised vaevused on väga levinud nii lasteaialaste kui ka kooliealiste seas, nooremas eas oli peamiseks vaevuseks kõhuvalu, vanematel õpilastel aga peavalu; - kõige levinumateks hirmudeks väikelaste seas olid hirm pimeduse ees, lahutamine lähedastest ning koera- või kassihirm; - noorukite ning teismeliste suurimateks hirmudeks olid õpitulemused ja välimus; - laste hirmudest ülesaamiseks on vaja vanemate tuge, nende korduvaid seletusi ning lapsega tuleks luua ka füüsiline kontakt. Tööle püstitatud hüpotees leidis kinnitust: lastel esineb palju erinevaid hirme. Kõige enam vajavad lapsed vanemate tuge nooremas eas, mil ei suudeta veel hirmutavatest situatsioonidest
millegi külge klammerdumise, magamaminekust keeldumisega jne; 7 · Hirmu ja foobia vältimist ei või panna lagedakaruse, suhlemiskartuse või mõne teise hirmuseisundi, nagu sundmõtted ja traumajärgne stress või üksinduskartus, ega ka koolikartuse arvele. Siinkohal on hirmud, mida võiks nimetada ,,normaalseks lapsepõlve hirmudeks", nende kriteeriumide nimistus äratuntav. Lapsed tunnevad sageli hirmu ,mis võib olla tugev ja masendav. Tavaliselt vaibuvad need lapse suuremaks ja taegemaks saades, ega põhjusta erilist ängistust, mis kaasneb foobiaga. Lisaks ülalpool kirjeldatud määratlusele on Ameerika Psühhiaatrie Liit jaotanud spetsiifilised hirmud viide alagruppi: 1. loomahirmud- mida tekitab kokkupuutumine mingi kindla loomaliigiga, nagu
Meestel ja naistel esineb neid foobiaid peaaegu võrdselt, loomafoobiad on rohkem levinud naiste hulgas, haigusfoobiad aga enam meeste seas (Bourne, 2007: 31-3,R. Waters, 2008:6-7) Kõige levinumate spetsiifiliste foobiate hulka kuuluvad: · Loomafoobiad. Need võivad kujutada endast hirmu madude, nahkhiirte, rottide, ämblike, mesilaste, koerte ja teiste olendite ees ning nende vältimist. Tihti algavad sellised foobiad lapsepõlves, mil neid peetakse normaalseteks hirmudeks. Vaid siis, kui need kestavad noorukieani ja segavad elu või põhjustavad olulisi kannatusi, võib neid liigitada spetsiifiliste foobiate alla. 9 · Akrofoobia (kõrgusekartus). Akrofoobia puhul kaldutakse kartma majade kõrgeid korruseid või mägedel , küngastel ja kõrgetel sildadel viibimist. Sellistel olukordades võib kogeda 1) vertiigot (peapööritus) või 2)
kaval.Tahab ära lennata. Taaniel laulab ja häirib nii naabrimeest,kes tegi lõunauninakut.Naabrimehe tütar läinu nunnaks,isa ei luba teda koju tagasi-lits selline,jumala armuke. Tagasi saarel näevad noored Tambeti paati,noorte pole hirmudeks põhjust sest vanaisa hammustas teda ja ta suri.Tambeti peaolevat tehtud juba peekriks. Hiie ei tee teist nägugi ja läheb magaam. Kodu teele asutudes annab vanaisa oma kätetöö kaasa,pulmakingiks. Paat on aga neist asjadest pungil,niiet armatsemiseks pole enam ruumi,Hiie viskab
annaabi.ee 
