Oidipus troonile pääses palus Laiose naisel, et lubaks ta ära Teba linnast. Oidipse isa on Pólybos, vürst Korintoses ja ema Merópe Dorisest. Oidipust austasid kõik inimesed seal linnas kus ta elas koos oma vanematega. Võõral peol üks purju jäänud mees pilkas OIdipust, et ta olla ainult võõraspoeg. hiljem meenus Oidipusele see veel tihti . Et vanemad ei saaks teada, läks ta vargsi siiis oraakli juurde Delfis. Vastama seal Phoibos jättis talle , hoopis hirmsama mulje. Ta lausus, et Oidipus heitvadt ühte emaga ja isa kes kord Oidipuse soetab saatvat surma ta. Seda kuuldes otsustas Oidipus kaugele hoida Korintosest. Taevatähti jälgides peopaika ta otsis, kus iialgi ennustatud kartma ei peaks. Sel teel ta jõudis siis sinna, kus käskija olla hukkunud. Ta oli seal paigas, kus 3 maanteed ristusid. VAstu sõitis vanker, veetud traavlitest, ees oli käskjalg, istmel- kirjeldatud mees. NAd said kokku
HIRMU- JA ÕUDUSJUTU D SISSEJUHATUS Õudusulme ei käsitle maailma tavapäraste arusaamade järgi. Hirmulood sisaldavad ohtralt müstikat ja üleloomulikke jõude. Juttude peategelased ei pruugi tavamaailmas üldse eksisteeridagi. Seega mängib fantaasia hirmu ja õudusjuttudes suurt rolli. Õudusjuttude eesmärk on tekitada põnevust. Isegi kõige hirmsama loo juures tahetakse ikkagi teada saada, mis lõpuks juhtub ning uudishimulikkus surub väikese hirmuvärina alla. Psühholoogiliselt on hirmujuttude väljamõtlemine üks osa inimese peaaegu vältimatust vajadusest tajuda ja välja kutsuda hirmu. Hirmulugude põhitegelasteks on: vaimud hinged vampiirid zombid libahundid pimeduse jõud kurjus VAMPIIRID Kes nad on?
................7 Kokkuvõte............................................................................................................................10 Kasutatud allikad..................................................................................................................11 2 Sissejuhatus ,,[---] Lääne-Euroopas on Esimene maailmasõda jäänud mitme rahva (näiteks prantslaste ja itaallaste) teadvusse palju hirmsama katastroofina kui järgnenud Teine maailmasõda, [---] (jäädes) nende rahvaste ajalukku kui Suur Sõda. Sõtta mobiliseeriti kokku 73,5 miljonit meest (neist 48,35 miljonit Antandi ja 25,16 miljonit Keskriikide poolel). Hukkunuid oli Esimeses maailmasõjas umbes 10 miljonit, haavatuid 20 miljonit; mitu miljonit inimest suri nälga ja haigustesse. Kohe pärast sõda niitis gripiepideemia veel 20 miljonit sõjavintsutusest ja alatoitumusest nõrgestatud inimest
Oidipus troonile pääses palus Laiose naisel, et lubaks ta ära Teba linnast. Oidipse isa on Pólybos, vürst Korintoses ja ema Merópe Dorisest. Oidipust austasid kõik inimesed seal linnas kus ta elas koos oma vanematega. Võõral peol üks purju jäänud mees pilkas OIdipust, et ta olla ainult võõraspoeg. hiljem meenus Oidipusele see veel tihti . Et vanemad ei saaks teada, läks ta vargsi siiis oraakli juurde Delfis. Vastama seal Phoibos jättis talle , hoopis hirmsama mulje. Ta lausus, et Oidipus heitvadt ühte emaga ja isa kes kord Oidipuse soetab saatvat surma ta. Seda kuuldes otsustas Oidipus kaugele hoida Korintosest. Taevatähti jälgides peopaika ta otsis, kus iialgi ennustatud kartma ei peaks. Sel teel ta jõudis siis sinna, kus käskija olla hukkunud. Ta oli seal paigas, kus 3 maanteed ristusid. VAstu sõitis vanker, veetud traavlitest, ees oli käskjalg, istmel- kirjeldatud mees. NAd said kokku. Püüdsid teelt Oidipust tõrjuda nii vankrijuht kui
psüühikale ja käitumisele üsna suurt mõju avaldada. Olles üks osapooltest, on ema või isa kursis hetkeseisuga, teab võimalikke lahendusi ning kuhu lahkheli välja võib jõuda. Lapsed aga, kes on pealtvaataja rollis, suutmata midagi ette võtta, elavad hirmu all, et ehk paisub tüli suureks, tulevad parandamatud tagajärjed ja mis saab siis edasi? Elukogematuna võivad noored ka paljusid probleeme näha tumedamates värvides, mõtted keerlevad just kõige hirmsama ümber ning see ei anna rahu ei päeval ega ööl. Kuigi tahaks, et kõik oleks hästi, oskaks vaid aidata: põngerjas tekib abituse tunde, mis omakorda põhjustab hingelist ahastust. Nooruk võib kõigest valesti aru saada ja hakata ennast süüdistama, mis viib halbade tagajärgedeni, eriti siis, kui vanemad tülitsevad lapse pärast. Kui mõni pereliige juhtub ka jooma või narkootikume tarvitama, on lapse jaoks see vale ellusuhtumise õpetamine, täiskasvanuna on
õnnistus ja neetud häda."" Lk 404,,,,Armastust ei tohi sõprusega ära määrida."" (Ravic) Lk413 ,,,,Mees ei ole mees, kui raha on naise käes. Mina hädavarest ei taha. Tahan oma meest austada, aga siis ju ei saa, kui ta iga hetk peab tulema minu käest raha küsima. Kas sa ei arva?"" (Rolande & Ravic) Lk 423,,,,Ükski inimene ei või võõramaks muutuda kui see, keda kord armastasid, mõtles ta väsinult."" (Ravic) Lk 448,,,,Ma hävitasin ühe elaja, kes oli tuhandekordselt hirmsama surma ära teeninud. Ma olen oma elus tapnud kümneid inimesi, kellega mul midagi pistmist ei olnud, ja mulle on selle eest aumärke antud, ja ma ei tapnud neid sugugi ausas võitluses, vaid jälitasin neid, 1 Gaasbensiin luurasin, hiilisin selja tagant ligi ja kargasin kallale, kui nad midagi ei aimanud, ja see oli sõda ja seda peeti auasjaks. Ainus, mis mul mõni aeg kurgus pitsitas, oli see, et ma ei saanud talle kõike enne seda näkku öelda. Ma tean, et see oli idiootlik soov
'' ''Kas teid segab,'' paiskab krahv talle vihahoos näkku, ''et ma nagu minevikuviirastus murran sisse teie olevikku ja meenutan teile aegu, mida te täna enam meenutada ei taha?'' ''Tõepoolest viirastus!'' vastab naine. ''Võib-olla kummitab teie lossis Alnwickis nõnda, et te näete ja kuulete viirastusi seal, kus ei ole midagi muud näha ega kuulda kui Tema Majesteedi õukonda ja kuningat ennast, kelle äraostmatut kõrva ja silma ei saa petta segase lobaga ega kõige hirmsama tagarääkimisega.'' ... Peale ülekuulamist: ''Noh, kas näed veel viirastusi?'' küsib Anne hiljem Henrylt võluva naeratusega. ''Tõepoolest,'' vastab kuningas laialt mõnuledes ja loob kõlava naeru saatel endale vastu kintse. '' Ta nägi välja nagu kahvatu kummitus Sotimaa soodest.'' ''Jah,'' kihistab Anne naerda, ''nagu Alnwicki lossi kummitus.'' Äkki jääb ta ainiti enda ette vaatama. Üle tema põse veereb aeglaselt pisar.
Article I. Vana-Kreek eepos "Odüsseia" Tagasiteel Troojast rändlesid kreeka kangelased kaua ja kannatasid palju hädasid ja ohte. Kõige kauem vältas Itaka (Joonia mere saare) kuninga Odysseuse rännak- tervelt kümme aastat. Jutustus tema seiklustest moodustabki "Odüsseia" sisu. Tutvume mõningatega neist seiklustest. Kord paiskas tormine meri Odysseuse ja ta teekaaslased kükloopide - ühesilmaliste hiiglaste - saarele. Odysseus ja osa ta teekaaslasi sattusid neist kõige hirmsama - kükloop Polyphemose koopasse. Koju tulles leidis Polyphemos nad oma koopast. Ta sulges kohe sissekäigu seestpoolt määratu suure kiviga ja sõi kaks meest ära. Peale seda uinus ta magama. Odysseus oleks võinud ta tappa une ajal, kuid polnud kedagi, kes oleks avanud talle ja tema kaaslastele väljapääsu. Nad ise ei suutnud liigutada paigalt määratu suurt kivi, ja neil oleks tulnud koopas nälga surra. Kaval Odysseus aga mõtles teisiti
Sellised kurva kuju kangelased esinevad arusaamatult, näiteks, diktatuuri katsete vastu isegi siis, kui selle kandjaks saaks Friedrich Suur, kaasaegse parlamendi enamuse esindajaks aga osutuksid kõige võime-tumad poliitilised liliputid, või isegi lihtsalt seda mitteväärivad subjektid. Aga miks? Aga muidugi sel ainsal põhjusel, et selliste "printsipiaalsete" veidrike jaoks on demokraatia-seadus enam püha, kui suur rahvus. Selline kuivik asub kõige hirmsama türanni kaitsele, hukutades iseoma rahva ainult sellepärast, et sellesse türanni on antud momendil koondunud "riigi autoriteet". Ja ta keeldub omama midagi ühist rahvale kõige vajalikuma valitsusega ainult seetõttu, et see ei vasta tema ettekujutuse kohaselt "demokraatiale". Niisama suhtub ka meie saksa patsifist täiesti ükskõikselt kõige kuritegelikumasse vägivalda tema rahvuse suhtes, isegi kui see vägivald lähtub õelaimatelt militaristidelt, - ainult seepärast, et
annaabi.ee 
