Inimese hing koosneb aatiomitest ja surm tähendab hingeaatomite ahela lagunemist. 4.Pythagoras- VI saj. eKr tegutsenud õpetlane. Kogu maailmakorraldus põhines arvulistel suhetel. Tema nime järgi on 5.Herodotos-”Ajaloo isa”, kirjutas raamatu Kreeka-Pärsia sõdadest, “Historia” sai ajalugu tähistavaks üldmõisteks. 6.Hippokrates- Arst. Tema meelest olid haiguste põhjused looduslikud ja sõltus tervis nelja ihumahla tasakaalust. Hippokratesele omistati nn “Hippokratese vanne” - Arstide ametitõotus kaitsta alati patsiendi elu ja tervist. 7.Sokrates- Ateena filosoof, sofist, kes ei võtnud oma õpetussõnade eest tasu. 8.Platon- Sokratese kuulsaim õpilane, Ateena aristokraat. Asutas oma kooli- Akadeemia. Uskus, et hüve ja voorus on midagi püsivat. 9.Aristoteles- “Loogikaisa”, Platoni õpilane. Asutas Ateenas oma kooli- Lykeioni gümnaasiumis. 10.Aleksander Suur- Makedoonia kuningas
roll patoloogia kujunemisel. Häirete ravi massaazide, soojade vannide abil. Hüsteeriat (kr.k hysteron emakas) seostas emakaga. Humoraalne (kehamahlade) teooria psüühika seostamine bioloogiliste protsessidega (kollane ja must sapp, lima, veri), kehamahlade tasakaal, koostise häired ning selle taastamine. Vaatlustulemuste üleskirjutamine ja katse luua vaimsete häirete klassifikatsiooni. *vt lisaks pdf Temperament Galenos (130-200 eKr) tugines põhiseisukohtades Hippokratesele. Vaimuhaiguste põhjused pole deemonites. Põhjused nt kehalistes haigustes, elundite kahjustustes, mis häirivad ajutegevust. Vaimuhaiguste ravimisel vaja tugevdada keha üldseisundit ning vaimuhaigete sõbralikku kohtlemist. Keskaeg ja demonoloogia. Psüühilisi häireid seostati kurjade vaimude ja saatanaga, kes oli inimese kehasse läinud ("kurjast vaimust vaevatud") või jumala karistusega. Haiguste raviks peeti usku, palveid, deemonite väljaajamist
unikaalsust ja arenemisvõimelisust. Kesksel kohal on ümbritsevate inimeste suhtumise kaudu kujunev suhtumine enesesse ja isiku elukäiku determineeriv enesekontseptsioon. Fenomenoloogilistest üks mõjukaimaid teooriaid on George Kelly isiksuslike konstruktide teooria. Tunnusjoonte lähenemine – Isiksuse määrab ära stabiilsete seesmise tunnuste kombinatsioon, mis iseloomustab konkreetset isikut. Selline lähenemine oli omande juba Hippokratesele, kes eristas neli temperamenditüüpi – sangviiniku, koleeriku, flegmaatiku ja melanhooliku. William Sheldoni süsteem liigitas isiksused sõltuvalt kehatüübist, lähtudes oletustest ja eeldteadusliku psühholoogia käibearvamustest selle kohta, et erineva konstitutsiooniga inimestel on erinev iseloom. Ümara kehaga endomorfid arvati olevat rahumeelsed, naudinguhimulised, heatahtlikud. Haprad ektomorfid arvati
Pole võimalik kindlaks teha, millised osad sellest tööst tõepoolest Hippokrateselt pärinevad ja kui palju lisati juurde hiljem. Hippokratese teos sisaldab andmeid haiguste sümptoomide ja kulgemise kohta ning püüab haigusi mõista mitte jumalike vaid looduslike põhjuste kaudu. Määravaks peeti nelja ihumahla vere, lima, musta sapi ja valge sapi vahekorda organismis. Nende tasakaal tagab tervise, haigestumine aga näitab ühe mahla domineerimist teiste arvel. Hippokratesele omistatud teoses sisaldub ka tänaseni kehtiv arstide ametitõotus nn. Hippokratese vanne , mis kohustab arste igas olukorras ennastohverdavalt patsientide elu ja tervise eest hea seisma. XENOPHON: Thukydidese poolelijäänud tööd (tema käsitlus katkeb aastaga 411 ekr) jätkas ateenlane Xenophon (u 430 - 354 eKr): palgasõdurite pealik, kes tõusis kõrgetele positsioonidele Ateena vaenlase Sparta armees. Xenophoni ,,Hellenika" annab hea, ehkki Thukydidese tööst
kategooriasse kuuluvad teooriad. Jung pööras tähelepanu kollektiivsele alateadvusele. Adler rõhutas oma individuaalpsühholoogias võimu- ja üleolekutungi ja alaväärsuskompleksi osa inimese kujunemisel. Neofreudistid pidasid tähtsaks sotsiaalseid suhteid reguleerivaid tegureid. 2. Tunnusjoonte teooriad Isiksuse määrab ära stabiilsete seesmiste tunnusjoonte kombinatsioon, mis iseloomustab konkreetset isikut. See lähenemine oli omane juba Hippokratesele, kes eristas neli temperamanditüüpi - sangiiniku, koleeriku, flegmaatiku ja melanhooliku. Kretshmer ja Sheldon liigitasid isiksused sõltuvalt kehatüübist: endomorfsed (rahumeelsed , naudinguhimulised, heatahtlikud), ektomorfsed (valvsad, erksad, intellektuaalsed, hea enesekontrolliga) ja mesomorfsed (ekstravertne ja agressiivne). Tegelikult on inimestele ainuomaseid isiksuseomaduste kombinatsioone palju. Allporti arvates määravad isiksuse kesksed (esmased) ja teisesed tunnusjooned
´t, kus oli juttu hiniinist malaaria ravimisel, tekkis tal aine vastu huvi ning ta korraldas eksperimendi, kus võttis mitme päeva jooksul hiniini. Selle tulemusena ilmnesid Hahnemannil malaaria haiguspildiga sarnased sümptomid. Peale katset tuli Hahnemann välja teooriaga, et aine, mis tervel inimesel võib põhjustada teatud haigusnähte, saab nendesamade nähtudega haige hoopis terveks teha. Idee ei olnud tegelikult uus. Selline meetod oli tuntud juba pea 2000 aastat varem Hippokratesele. Peale kogemusi ja katsetusi avastas Hahnemann, et aine ravivõime muutus ainet järjest lahjendades ja iga lahjendust kloppides tugevamaks ning ohutuks. Selle tulemusena sai ta kasutada ka niisuguseid aineid, mis oma algolekus on mürgised. 40 11.1 Homöopaatia põhitõed: 1. Sarnasuse printsiip: arstiteaduse isa Hippokrates tõi välja kaks võimalust ravida haiguslikke seisundeid:
SEMINAR Epidemioloogia. Tervishoiu areng. EPIDEMIOLOOGIA on teadusharu, mis uurib haiguste tekkimist ja leviku seaduspärasusi. Kuigi mõiste on vana, tekkis selle nimega eraldi distsipliin alles 19. sajandi keskpaigas, mil sanitaararstid püüdsid selgusele saada mõnede toona aktuaalsete nakkushaiguste etioloogias. Inglismaal loodi 1850. aastal the London Epidemiological Society. Nagu meditsiiniloos üldiselt tavaks, saab ka epidemioloogiast ülevaadet alustada Antiik- Kreekast, kus mõned Hippokratesele omistatavad kirjatööd (Õhust, veest ja maakohtadest ning Epideemiad) sobituvad vastavasse konteksti. Neis kõneldi epideemilistest ja endeemilistest haigustest, nende seotusest kliima jms-ga. Vastavad käsitlused tulevatel sajanditel keskendusid kaasaja mõistes eeskätt nakkushaiguste temaatikale. Arutleti võimalike nakkusallikate ning vastumeetmete (karantiin, isoleerimine) üle. Keskaegses Euroopas intensiivistus vastav diskussioon pärast 14. sajandi keskpaiga katkupuhangut. Tasapisi
Teda on nimetatud anatoomia", füsioloogia, embrüoloogia ja psühholoogia "isaks", "Psühhiaatria Loojaks", "Günekoloogijale Alusepanijaks" ning lõppudelõpuks ka "Meditsiini Isaks"... (Hiljem kohtab meditsiiniloos veel arvukalt "isasid"!) Alkmaeon oli Joonia mõtte kandja. Ta eitas varasemas Kreeka traditsioonis domineerinud usku, et haigused on iseseisvad ontoloogilised üksused ja nägi haiguse põhjusena tasakaalu kadu algosade vahel. See sai tuge Empedokleselt ja oli aluseks Hippokratesele. Niisiis oli tekkinud tugev ja teaduslik dieteetika õpetus. ARSTIKUNSTIS ERISTATAKSE KOOLKONDI: · Krotoni koolkond (Joonia-arhailine periood, ca 6. sajand e.m.a.). Organism koosneb vastanditest kuiv ja niiske, soe ja külm, magus ja mõru jne. (Järgiti Egiptuse stiilis nelja elemendi tasakaalust lähtuvat ravi ja tervise/haiguse käsitlust.) Vastandlikku raviti vastandlikuga. Empedokles. · Knidose koolkond. Humoraalteooria tervis sõltub kehamahladest (mitte
annaabi.ee 
