Juhan Smuul (1922-1971) J.Smuul alustas NL tagalas luuletajana. Tema debüütkogu "Karm noorus" ilmus 1946. a. Smuul on hingelaadilt romantik, ta kasutas lihtsat värsitehnikat. Romantilisusele ja rahvuslikkusele lisandus siiras usk Nõukogude võimu ning Stalinisse. Tuntuks sai Smuul eelkõige poeemidega: "Järvesuu poiste brigaad" 1948, "Poeem Stalinile" 1949, "Mina- kommunistlik noor" 1953. 1950.aastate teisel poolel pettus Smuul Stalinis, tema luule hilisemates väljaannetes jääb üha rohkem kõlama see osa, kus esiplaanil on lihtsus, rahvuslikkus ja inimlikkus
Juhan Smuul (1922-1971) J.Smuul alustas NL tagalas luuletajana. Tema debüütkogu "Karm noorus" ilmus 1946. a. Smuul on hingelaadilt romantik, ta kasutas lihtsat värsitehnikat. Romantilisusele ja rahvuslikkusele lisandus siiras usk Nõukogude võimu ning Stalinisse. Tuntuks sai Smuul eelkõige poeemidega: "Järvesuu poiste brigaad" 1948, "Poeem Stalinile" 1949, "Mina- kommunistlik noor" 1953. 1950.aastate teisel poolel pettus Smuul Stalinis, tema luule hilisemates väljaannetes jääb üha rohkem kõlama see osa, kus esiplaanil on lihtsus, rahvuslikkus ja inimlikkus. Neis luuletustes on
Ta oli intelligentne ja püüdlik, algul tagasihoidlik ja seltskondlikult kohmetu ning auahne, mille rahuldamist takistab vaesus. Tavaliselt kandis ta eelmise aasta rõivaid: vana kuube, viletsat vesti, tudengi kombel hooletult seotud musta luitunud kravatti, mitte paremaid pükse ja tallatud saapaid. Vahel välja minnes võis ta siiski välja näha nagu elegantne noormees. Ta tahtis kõike omal jõul saavutada, temas kümnekordistus soov elus läbi lüüa, temas kasvas kuulsusejanu. Hingelaadilt oli ta samuti ehtne lõunaprantslane, otsuse teoks tegemisel ta kõhkles. Esialgu tahtis ta ülepeakaela töösse mattuda, kuid peagi ahvatles teda vajadus sidemeid luua ja ta otsustas minna seltskonda, et daamide südameid ja soosingut võita. Tema aadellik perekond ei suutnud teda kuigi palju toetada, sest nende veinitööstus oli muutunud kapitalistlikuks. Tema põhiprobleemiks, nagu paljudel tolleaegses ühiskonnas, oli
kuuluvad tõelises kõlbelises elus rangele taunimisele. Selline askeetlik, tegelikkusest tagasitõmbumist ja kõrgema maalima - ideede – tunnetamisele andumist toonitab eetos paistab silma eriti varajasema loominguperioodi dialoogides. Kahtlemata on selles tegemist veel täieliku sõltuvusega meistri ning õpetaja eluideaalist ja selle reaalsest eeskujust tema enda elus ja isikus. Kuid Platon jäi oma hingelaadilt eelkõige helleeniks, kelle erksat ilumeelt ja kunstnikusüdant ei suutnud andumine kargele mõistusele ei rahuldada ega ka hajutada. Seetõttu võime tema küpsemas ning iseseisvamas loomingueas täheldada esialgse dualistliku käsitlusviisi mahendumist eetika- alastes mõtisklustes ja ühenduses sellega küllalt avaralt hindavat pöördumist elu reaalse tegelikkuse ning selles leiduvate hüvede poole. Üha selgemini kehtivusele pääsev teleoloogiline printsiip ideedeõpetuses aitas ka
8. Mis pealkirja kandis Balzac'i kuulsamaid romaane? 9. Milline tähtsus on ajal ja kohal selles teoses? 10. Mida taotleb ta detailide kirjeldamisega? 11. Iseloomusta teose nimitegelast! 12. Iseloomusta Rastignac'i! 13. Milline oluline roll on teoses Vautrinil? Vastused: 1. Ta sündis KeskPrantsusmaal, juhtis oma isa sõja varustusvalitsust, ta lisas omavoliliselt aadlipartikli de, ta meenutas nii välimuselt kui ka hingelaadilt tursket ja visa talupoega, tema vanaisa oli lihtne talupoeg, Napoleoni valitsemisaja lõpul oli ta linnapea abiks. Balzac´i välimus oli vastuolus tolleaegse moejoonega ning oma välimuselt meenutas ta koolipoissi, kes oli suvega riietest välja kasvand. Tema esiklaps oli Honorè, kes sai korraliku koolihariduse kahes koolis. Balzac oli koolis suur lugeja ja kaasõpilased kutsusid teda poeediks. Aastal 1819 lõpetas ta õigusteaduskonna. 2
sellest ajast väljavalitud võitlejana vabaduse ideaalide eest; nagu Byron tundis ta endakannul mõttedeemonit, kõikjal, oleviku mürgist tuumapaljastavat analüüsi vaimu; nagu Byron oli ta kirglikult ja sügavalt tundev, valuliselt uhke hing. Lermontovi paatose pinevust, ta protesteeriva tahte võimsust ei ületa isegi Byron. Pigemini on lugu ümberpöördult. ... See on ilmne. Lermontov oli oma hingelaadilt vene Byron -või, et olla täpsem, tsiteerigu ta omad sõnad enda ja Byroni kohta: "Ei,. ma ei ole Byron, ma olen teine, veel tundamatu väljavalitu, maailma poolt tagaaetav võõras nagu temagi, kuid vene hingega. " 3 Peterbur Kaukaasia Peterbur Lermontov astus kaardiväe husaaripolku. Ohvitseri auastme saamiseks pidi tal olema sellele vastav haridus ja ta arvati sõjakooli
tundus peaaegu usutav –, siis ühest küljest on tema legend tõepoolest miski, mis talle lugude rääkija rollis tausta ja kaalu annab. Teisalt on Dineseni legendaarne jutuvestjakuju kahtlemata tema muu loomingu osa, üsna võrreldav ta raamitud lugude autoritega. Samasugune olukord on tavaline ka Dineseni lugudes: jutustaja ning tegelase rolli vahel ei ole lõplikku piiri. Tihti tuleb tema teostes ette tegelane, kes hingelaadilt jutuvestjana loob oma fantaasiamaailma; sellise autori kõrghetk on aga alati siis, kui saab selgeks tema enese osalus teises, kõrgema tasandi loos, mis on kantud veel vägevamast kujutlusvõimest. Mäng, millest Dinesen raamatus „Aafrika äärel“ jutustab, loob ilmeka kujundi tema maailmavaatest ja loomingu põhimõtetest: „Kui ma olin laps, näidati mulle pilti – omamoodi liikuvat pilti, kuivõrd see loodi su oma silme all, samal ajal kui kunstnik jutustas loo
annaabi.ee 
