VII raamat. Ohjeldatus on hea iseloom ja ka eeskujulik omadus. Ohjeldamatus on vastupidi. Inimene võib olla nii ühte kui teist. Kuidas seostada ohjeldamatud ja ohjeldatud inimest? Nauding ja kannatused mõjutavad mõlemaid, kuigi need pole ühte moodi, on nad ühel võimalus valida ja teisel mitte. Taltsutamatu on vähese himuga. Ohjeldamatuks ei kutsuta neid, kellel on looduslik põhjus või kes käituvad haiglaslikult. Ohjeldamatus võib olla seotud nii vihaga kui himudega. Himuga seotud ohjeldamatuse järgi minnakse kohe nautlemise juurde. Need, kes on vihaga seoses mingi määral loogiliselt arutlevad, allutavad himudega seotud ohjeldamatust. Äkkvihane inimene ei ole salakaval. Seda on näga tema käitumises, sest viha on kõigile näha. Lõbutsemishimu peetakse taltsutamatuseks, kuid see on hoopis nõrkus. Inimene, kes ei suuda lõbutsemisest loobuda ja olla mingi aeg asjalik, on lihtsalt nõrk. Ta võib kahetseda ja samas on ta ikka ohjeldamatu himu suhtes
Peale selle ilmumist kujunes ta Eesti esipoeediks. Visnapuu oli tuntud ka kui kirjanduselu aktiivne organisaator. 4. KOGUMIK ,,AMORES" Luulekogu ,,Amores" keskseks teemaks on armastus, milles tulevad esile inimloomuse põhitungid, mis üldistuvad inimese elamisvaevadeks ja olemisrõõmudeks. Soov leida harmooniat on suur ja seetõttu mõjuvad pettumused rängalt. Romantiline ilu- ja armastusjanu põrkab kokku talitsematute lihalike himudega, toob kaasa hingevaeva ja enesesüüdistusi näiteks: "Maria", ,,Neitsi saunas", ,,Igavesti". Värsiskeem on abacbddc. Luuletus ,,loobumus" oli eriti hea luuletus, mis räägib armuvalust ning purunenud südamega kaasnevast nukrusest. Kuigi kohati võib luuletusest välja lugeda mehe ootust raskel hetkel naisele toetuda. Visnapuu luule varieerus varasemast provokatiivsest, futurismist innustunud ja
(koos Jaan Aineloga) 1951 Päike ja jõgi Esikkogu "Amores" 1917, tuumakaim ja isikupäraseim eesti luules. Väljendab ebakõlalise maailma ja vastuoludes heitleva luuletajamina nägemusi. Keskendav teema armastus, milles tulevad esile inimloomuse põhitungid, mis üldistuvad inimese elamisvaevadeks ja olemisrõõmudeks. Soov leida harmooniat on suur ja seetõttu mõjuvad pettumused rängalt. Romantiline ilu- ja armastusjanu põrkab kokku talitsematute lihalike himudega, toob kaasa hingevaeva ja enesesüüdistusi. Iseloomulik on minevikku jäänud elamuste leebe kirgastumine mälestustena. See liin jätkub ka kogudes "Jumalaga, Ene!" ja "Käo-orvik", väljendades Visnapuule olulist tõdemust, et lepitus enesega või harmoonia on võimalikud alles pärast tegelikku elamist, mõtte selgimist. Visnapuud süüdistatud Jumalasalgamises ja pattudes, kuid vahekord Jumala ja kristliku eetikaga oli luuletaja jaoks väga tähtis.V luules
4. Thomas Hobbesi liberaalne vabadusekäsitus ja selle rakendused poliitikas Tõeline vabadus = vabadus välistest takistustest. “Vaba mees on see, kes neis asjades, mida ta suudab teha ja soovib teha, pole teiste poolt takistatud.”. Sellest omakorda tuleneb, et me ei saa rääkida vabast tahtest. Mõiste 'Vaba' käib ainult tegude kohta, meie tahe on tema järgi ette määratud meie soovide, tungide, himudega jne. Näiteks kui keegi mõjutab meie tahet (paneb noa kõrile ja nõuab raha), aga ei sunni füüsiliselt (ja te annategi raha), on see ikkagi meie tahe. Seega Hobbesi vabadusemõiste puudutab ainult tegusid, aga mitte seda, kuidas meie tahe on kujunenud. Riigialama vabadus algab sealt, kus lõpevad seaduste keelud-käsud (nt vabadus valida om elukohta, ametit jne). Oluline: Locke'i definitsiooni järgi tegelikult seadused meie tõelist vabadust ei piira,
ära, või orjal, kes sõi kaaslase maksa. Teised on haiglased seadumused, mis tulenevad tavaharjumusest, näiteks juuste katkumine, küünte, söe või isegi mulla närimine, lisaks sellele meestevahelised seksuaalsuhted. ● Igasugune liialdamine, kas arulagedusest, argusest, taltsutamatusest või kurjusest tähendab kas loomalikku toorust või haiglaslikku käitumist. Vihaga seostuv ohjeldamatus pole nii inetu kui himudega seostuv. Himude puhul on ohjeldamatus inetum kui viha puhul. Ohjeldamatus pole pahe või on siis seda teatud kujul: ohjeldamatus on vastuolus valikuga, pahe aga lähtub sellest. Kui ohjeldamatu inimene on selline, et järgib liigseid kehalisi naudinguid ilma veendumuseta ja vastuolus õiguspõhimõttega, siis taltsutamatu inimene teeb seda veendunult, kuna ta on selline, et ta neid järgib. Seega esimest saab küll kergesti ümber veenda, teist aga mitte.
Ta oli sõja vastane ja naeruvääristas sõda pooldavaid demokraatia lidreid. Üheks peamiseks pilkealuseks kujunes sõja algperioodil lihtrahvast agiteerinud Kleon (näiteks komöödias ,,Ratsanikud"). Selle kõrval meeldis Aristophanesele kujutada tavapärasest diametraalselt erinevaid olukordi, näiteks naiste võimu ühiskonnas. Komöödias "Lysistrata" pani ta naised naised seisma talle endale nii sümpaatse rahu eest, lastes neil hõivata akropoli ja hoida mehi nende himudega endast eemal seni, kuni viimased sõjakirest hoolimata pidid rahu sõlmima. PARMENIDES: 5. sajandil eKr jätkasidmõtlejad vastuse otsimist küsimusele, kuidas on maailm tekkinud ja kuidas ta toimib. Omamoodi väljakutse järgnevatele põlvedele esitas 6. ja 5. sajandi vahetusel Itaalia filosoof Parmenides, kes lähtus väitest, et ,,olev on ja olematut ei ole", ning tuletas sellest loogiliselt järelduse, et olev on tekkimatu, jagamatu ja liikumatu. Sellist tõeliselt
Hobbes räägib mitmest erinevast vabadusest (leviathanis), kõige olulisem neist on tõeline vabadus. See on tal definieeritud kui vabadus välistest takistustest. "Vaba mees on see, kes neis asjades, mida ta suudab teha ja soovib teha, pole teiste poolt takistatud.". Sellest omakorda tuleneb, et me ei saa rääkida vabast tahtest. Mõiste 'Vaba' käib ainult tegude kohta, meie tahe on tema järgi ette määratud meie soovide, tungide, himudega jne. Näiteks kui keegi mõjutab meie tahet (paneb noa kõrile ja nõuab raha), aga ei sunni füüsiliselt (ja te annategi raha), on see ikkagi meie tahe. Seega Hobbesi vabadusemõiste puudutab ainult tegusid, aga mitte seda, kuidas meie tahe on kujunenud. Lisaks sellele räägib Hobbes ka riigialama vabadusest. Ta ütleb, et ka seadusi võib tõlgendada kui mõttelisi takistusi, seega riigialama vabadus algab sealt, kus lõpevad seaduste keelud-käsud (nt
annaabi.ee 
