arengut,mis sel perioodil peax hästi kasvama.Varavalmivus ja kautamisiga- varavalmivus on loomade omadus areneda ja kasvada kiiremini,kui sellele liigile omane.siis on võimalik looma varakult kasutada järelkasvu ning piima,liha ja muu toodangu saamiseks,ilma,et see mõjux halvasti looma elutegevusele ja edasisele arengule.neil on väiksem pea,laiem kere,ümarad roided ja lühemad jalad kui hiljavalmivatel loomadel.neil vahetuvad hambad varem,lihaste ja rasvkoe kasv on kiirem.neil on inensiivsem ainevahetus.loomade eluiga ja majandusliku kasutamisiga ei lange kokku.harilikult on esimene pikem kui teine.nt veiste eluiga 20-25a.,lehmade kasutusiga 8- 12a.Põllumaj.loomademärgistamine- kõrvamärk(veised,sead,lambad,kitsed,karusl.),kirjeldamin e(hobused,mesila-sed,põllumaj. Linnud),elektrooniline keep
Põllumajandusloomade juures taotletakse enamasti seda, et noorlooma saaks võimalikult varem kasutada produktiivloomana, selleks et vähendada üleskasvatamise kulutusi. Lihaloomade puhul püütakse vähendada aega tapaküpseks saamiseni. Seda saavutatakse intensiivse söötmise ja optimaalsete pidamistingimuste tagamisega. Varavalmivust saab suurendada ainult sihipärase valiku teel. Varavalmivamad loomad saavutavad kiiremini organismi täiskasvanu faasi ning neil on lühem eluiga kui hiljavalmivatel loomadel. Seepärast taotletakse kiiret varavalmivust just lihaloomadel (tarbeloomadel), kelle eluiga on lühike. Piimaveistel, kelle eluiga peaks olema pikem, taotletakse mõõdukat varavalmivust (toidetakse normaalsel tasemel ja välditakse organismi ületoitmist ja kasvamist). Veistel saabub suguküpsus heades söötmis-pidamistingimustes juba 6-8 kuu vanuselt. Selles vanuses ei ole õige noorloomi veel seemendada, sest noorloomade organism pole oma arengus järglase saamiseks valmis
2. ülemineku ehk parandatud tõud 3. aretus- ehk kultuurtõud Loomade jõudluse alusel: 1. Piimatõud – hollandi friisi, džörsi, äärširi, görnsi, taani punane. Suurima piimatootlikkusega on mustad. 2. Lihatõud – herefordi, šorthorni, aberdiin-anguse 3. Kombineeritud jõudlusega – kahesuunalise jõudlusega tõud. Veiste varavalmivus, suguküpsus , tiinestamine, majanduslik kasutusiga. Varavalmivusega vähendatakse üleskasvatamise kulutusi. Lühem eluiga kui hiljavalmivatel loomadel. Seepärast taotletakse kiiret varavalmivust just lihaloomadel (tarbeloomadel), kelle eluiga on lühike. Piimaveistel taotletakse mõõdukat varavalmivust. Veistel saabub suguküpsus 6-8 kuu vanuselt. Mullikate optimaalne esmakordse seemendamise vanus eesti veisetõugudel on 15…18 kuud. Lehmvasikad paaritatakse järgmisel suvel – 15 kuuselt!! Lehmi ja mullikaid tiinestatakse loomuliku paarituse teel pulliga või kasutatakse kunstlikku seemendust. Sügavkülmutamine.
Nii ei suuda siga ära kasutada oma absoluutset viljakust, mille mõõdupuuks on ühe inna kestel ovaaridest vabanevad 8–18 (hiina sigadel maks. üle 40) munarakku. Tavaliselt on noored emised vähemviljakad, 3.–4. poegimisel saadakse aga kõige suuremad pesakonnad. Vanadel emistel sünnib samuti vähem põrsaid. 2. Suhteliselt lühike tiinusperiood. Emise kandeaja kestus on keskmiselt 111–117 päeva, kõikudes 104–133 päevani._ Hiljavalmivatel seatõugudel on tiinus tavaliselt lühem (erinevalt mäletsejalistest ja hobustest). Pesakonna suurus ja loodete sugu ei mõjuta praktiliselt emisel tiinuse kestust. Ka ei sõltu kandeaja pikkus tavaliselt emise vanusest. Mõned tähelepanekud on siiski selle kohta, et vanematel emistel on väikeste kurnade korral kandeajad pikemad. Emistel, keda peetakse Avitamiini ja karotiinivaesel ratsioonil, pikeneb kandeaeg 117–120 päevani. 3
Kuivõrd kasvuprotsess baseerub mitoosile ja ainevahetuse kiirusele, siis lisaks keskkonnateguritele sõltub varavalmivus ka geneetilistest teguritest. Seepärast saab varavalmivust suurendada ainult sihipärase valiku teel. On täheldatud, et varavalmivad loomad on suhteliselt madalamad ja laiemad. Luude epifüüsid luustuvad varem, hambad vahetuvad kiiremini, ainevahetus on kiirem. Varavalmivamad loomad saavutavad kiiremini organismi täiskasvanu faasi ning neil on lühem eluiga kui hiljavalmivatel loomadel. Järelikult varavalmivus on pöördvõrdeline eluea pikkusega. Seepärast taotletakse kiiret varavalmivust just lihaloomadel (tarbeloomadel), kelle eluiga on lühike. Seakasvatuses on varavalmivus väga tähtis. Tavapäraselt realiseeritakse nuumsead 100 kg raskuselt ja nende vanus peaks olema 6 kuud e. 180 päeva. Intensiivsem söötmine või tõugude ristamine lühendab seda vanust 2...3 nädalat. Sellega suureneb majanduslik efektiivsus, sest lüheneb tapaküpsuse
Varavalmivuse all mõistetakse loomade omadust areneda ja kasvada kiiremini, kui sellele liigile omane. Siis on võimalik looma varakult kasutada järelkasvu ning piima, liha ja muu toodangu saamiseks. Ilma, et see mõjuks halvasti looma elutegevusele ja edasisele arengule. Varavalmivus Varavalmivuse määramiseks võrreldakse uuritava rühma andmeid tõu keskmiste näitajatega. Varavalmivatel loomadel on väiksem pea, laiem kere, ümaramad roided ja lühemad jalad kui hiljavalmivatel loomadel. Neil vahetuvad hambad varem, lihaste ja rasvkoe kasv on kiirem. Varavalmivatel loomadel on intensiivsem ainevahetus, kuid nad on lühema elueaga ja vananevad varem. Lihaloomade kasvatamisel tuleb taotleda kiiret varavalmivust. Sugu- ja tööloomade kasvatamisel, kelle puhul on oluline pikk eluiga, eelistatagu aga mõõdukat varavalmivust. Kui veisekasvatuses taotleda intensiivset piima- ja lihatootmist, on kasulik tõsta ka veiste varavalmivust
taotletakse enamasti seda, et noorlooma saaks võimalikult varem kasutada produktiivloomana, selleks et vähendada üleskasvatamise kulutusi. Lihaloomade puhul püütakse vähendada aega tapaküpseks saamiseni. Seda saavutatakse intensiivse söötmise ja optimaalsete pidamistingimuste tagamisega. Varavalmivust saab suurendada ainult sihipärase valiku teel. Varavalmivamad loomad saavutavad kiiremini organismi täiskasvanu faasi ning neil on lühem eluiga kui hiljavalmivatel loomadel. Seepärast taotletakse kiiret varavalmivust just lihaloomadel (tarbeloomadel), kelle eluiga on lühike. Piimaveistel, kelle eluiga peaks olema pikem, taotletakse mõõdukat varavalmivust. Samuti piimaveistel eelistatakse mõõdukat varavalmivust. Seepärast ei taotleta noorloomade üleskasvatamisel maksimaalseid massi-iibeid, vaid toidetakse normaalsel tasemel ja välditakse organismi ületoitmist ja kasvamist.
annaabi.ee 
