Hiiglaste tee lühireferaat (0)

Hiiglaste tee on looduslik hiigelsuurte mõõtmetega astmestik, mis viib merre. (Asub Põhja- Iirimaal )
Laiale avalikkusele sai Hiiglaste tee tuntuks 1693. aastal. Aasta varem sellesse paika sattunud piiskop Derry linnast ja üks Cambridge’ist tulnud õpetatud mees avaldasid teadusajakirjas asjakohase kirjutise. Aga veel 18. sajandi lõpus oli doktor Samuel Johnson öelnud, et Hiiglaste tee “väärib küll vaatamist, aga mitte vaatama tulekut”.
1986. aastal kanti Hiiglaste tee UNESCO maailmapärandi loendisse.
Põhja-Atlandi ookeani tekkimise algusaegadel, kui eraldunud mandrite vahele tekkinud Põhja-Atlandi ookean juba olemas oli, vormiti selle servi ikka ja uuesti ümber. Gröönimaa läänekallas eraldus Kanadast ca 80 miljonit aastat tagasi, kuid kagukallas oli kindlalt kinnitatud vastasasuva Briti saarte loodekalda külge. Umbes 20 miljonit aastat hiljem hakkasid ka need rannikud eralduma ja suuremad vulkaanid paiknesid seal, kus praegu on saared Skye, Rhum, Mull jaa Arran , šotimaal Ardnamurchen Point'is ja samuti lõuna pool Iirimaal Slieve Gulluion'is, Carlingford'is ja Mourne'is. Need vulkaanid võisid oma hiilgeajal pakkuda suurepärast vaatepilti, kuid tähtsaimaks märgiks sellest sündmusest on basaldiväljad. Basalt tekib eriti tulisest ja vedelast laavast, mis voolab mäest alla kiirusega üle 48 km tunnis. Vedel laava on võimeline suhteliselt kergesti valguma suurtele aladele , millest ka termin "laavavoolud", mis on tekitanud suurema osa laavamoodustisi selles vulkaanilises piirkonnas. Samasugusest voolavast laavast tekkinud basalti tuntakse ka mujal-Deccan Traps Indias andis välja 700 000 km( kuubis ) laavat ajavahemikus 60-40 miljonit aastat tagasi. Iga kuum vedelik tõmbub jahtudes kokku ja sulanud laava pole erand . Kui laava lõpuks jahtudes kristalliseerub, murdub ta korrapärase mustrina, tavaliselt kuusnurkadeks, mis on sarnased kuumal suvepäeval kuivanud mudalompide põhjas tekkivate pragudega. märkimisväärne erinevus laava hangumise puhul on see, et praod ulatuvad kihis ülevalt alla põhjani välja. Tulemuseks on eriline kogum basaltsammastest, mis asetsevad imetillukeste vahedega tihedalt üksteise kõrval. Geoloogid kutsuvad neid pragusid "vuukideks" ja tervikus "sammasbasaldiks", Samba laius on tavaliselt ca 46 cm, kuid tuntakse ka suuremaid ja väiksemaid sambaid. Hiiglaste tee on selle unikaalse nähtuse suurepärane näide ning suur sillutis on tõepoolest hiiglasele vastav.
Mõnedki sambad pole maapinnaga risti, vaid suuremal või vähemal määral kaldu: olenevalt sellest, kui palju pinnas järele andis või kui suur kivimimass peale surus. Samas on osa laavast jahtunud ebaühtlaselt ja sambad pole sirged , vaid väändunud.
Muidugi on inimene lasknud fantaasial lennata ning andnud neile looduslikele skulptuuridele tabavaid nimesid. Mõnelgi juhul seostub nimega ka legend. Näiteks Orel oli muidugi selleks, et Finn MacCooli poeg Ossian sellel mängida saaks. Teisal ripub kaljuseinal Harf , iirlaste üks populaarsemaid rahvamuusikariistu. Harfi lähedal on Amfiteatri -nimeline lahesopp , üle selle kõrgub üksildane Korsten . On ka hästi ühtlastest kuuskantsammastest Meekärg, kust MacCoolide pere maiust kogunud. Üsna Hiiglase ranniku läänepoolses servas lösutab meres Kaamel , kelle seljas olevat Finn ratsutanud.
Kõige tuntumad kaljumoodustised on siiski pika, lühema ja päris napi keelena merre ulatuvad Suur, Keskmine ja Väike Hiiglase tee. Viimase peal olevat Finn MacCool harjutanud tammi rajamist, enne kui päris suure töö ette võtnud. Keskmisel teel paikneb aga Soovide kivi. See on mõnus seljatoe ja käetugedega ning ikka kuuekandilise põhjaga istumiskoht, kus puhates meeles mõlkunud tahtmised küllap kenasti täide lähevad.
KSUTATUD KIRJANDUS

• http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/
  
• http://images.google.co m
  
• Maailma loodusimed lk 18-19
  Autorid: Dr. John Baxter, Dr Peter Clarkson , Dr Elizabeth Cruwys, Dr Beau Riffenburgh.