k. excision repair) a) lämmastikaluste väljalõige b) nukleotiidide väljalõige c) valepaardumise parandamine 3) Rekombinatsioonist sõltuv parandamine a) homoloogne rekombinatsioon b) mittehomoloogne DNA otste ühendamine 3. Kaks viisi kuidas parandada mõlema DNA ahela samaaegseid katkeid * Mittehomoloogne- ja homoloogne DNA otste ühendamine' Mittehomoloogne DNA otse ühendamine toimub enne DNA replikatsiooni. Kui heterodimeerid unnevad DNA katkised otsad ära. Katkised otsad liidetakse, kuid esineb deletsioon, osa geneetilist materjali läheb kaduma. Homoloogne rekombinatsioon toimub vahetult peale DNA replikatsiooni ja enne raku jagunemist. Otsi ei liideta vaid katkemiskoht parandatakse kasutades teist homoloogse kromosoomi komplementaarset ahelat. Katkenud kohta lõigetakse 5` otsast lühemaks ja ahelaid vahetakse komplementaarsuse alusel. Katkenud kohale pikendatakse ahel kasutades
DNA valepaardumise ja sälkude parandamine. MutS tunneb ära valepaardumise ja MutL tunneb ära katkemise koha ja lagundab uue ahela kuni valepaardumiseni. Ahel eemaldatakse ja sünteesitakse uus. Kui valepaardumist parandav geen (MSH2) on vigane-pärilik käärsoolevähk Kaks viisi kuidas parandatakse mõlema DNA ahela samaaegseid katkeid Nende parandamisviiside põhimõtteline erinevus. Mittehomoloogne DNA otste ühendamine- toimub enne DNA replikatsiooni. Ku heterodimeerid tunnevad DNA katkised otsad ära. Katkised otsad liidetakse, kuid esineb deletsioon, osa geneetilist materjali läheb kaduma Homoloogne rekombinatsioon – toimub vahetult peale DNAreplikatsiooni ja enne raku jagunemist. Otsi ei liideta vaid katkemiskoht parandatakse kasutades teist homoloogse kromosoomi komplementaarset ahelat. Katkenud kohta lõigatakse 5´ otsast lühemaks ja ahelaid vahetakase komplementaarsuse alusel. Katkenud kohale pikendatakse ahel kasutades
suuri arengulisi valikuid. Rakkude adhesioon -morfogeneesi oluline mehhanism. Üks oluline mehhanism: rakkude erinev afiinsus. Rakkude pinnamolekulid eri kudedes/organites erinevad, muutuvad arengu käigus. Osalevad rakkude moodustumisel kudedeks ja eri kujuga organiteks. Kadheriinid seovad rakke homofiilselt, kaltsiumi kaudu; rakusisese signaliseerimine seondumisel. Olulised rakutüüpide segregeerumisel arengus. Integriinid seovad rakke tsütoskeletti rakuvaheainega. Nad on heterodimeerid. Tsütoskeleti muutused - olulised organite kuju moodustumisel ja rakkude migratsioonil. Arengu põhimehhanismid on loomariigis (k.a. selgrootud) väga konserveerunud. Arenguprogrammi määravad eelkõige geenide mittekodeerivad, regulatoorsed osad. Positsiooniline informatsioon: rakkude arenguline staatus on määratud ka nende paiknemisega loote või selle osade teljel. Looted on oluliselt segmenteerunud(metameersed). Keha segmentatsioon koosneb
Eukarüootidel : regulatoorsed valgud on transkriptsioonifaktorid (TF), TF seostudes teiste geenide cis- elementidega reguleerivad nende geenide ekspressiooni (transs-acting-faktorid: DNAmRNAproteiin A); DNA-valk seondumise ja valk-valk seondumise mõjud- DNA-valk : regulatsioon toimub läbi paljude cis-acting elementide ja trans-acting faktorite vaheliste seoste, mitte kovalentsed. Valk-valk : DNAga seostumiseks võib valgul olla vajalik seostuda enne teise valguga, homo- ja heterodimeerid, nii prokarüootides kui ka eukarüootides.; RNA polümeraas. Geeni regulatsioon prokarüootides ühisjooned: polütsistroonsed geenid, st mitmed sarnase funktsiooniga geenid paiknevad koos neid reguleeritakse ühiselt (operon); geeni regulatsioon on peamiselt negatiivne, vahendatud repressorvalkude kaudu. Alles induktori sestumine repressorga inaktiveerib viimase ja võimaldab ekspressiooni. Transkriptsiooni regulatsioon operoni geene reguleeritakse
· Hakkavad tootma tsütokiine · Paljunevad · TH - regulatoorsed funktsioonid · TC - tapavad nakatanud raku (tsütolüüs). T-rakkudel on antigeensed retseptorid TCR-CD3 kompleks, ko-retseptorid CD4/CD8; lisaks osalevad T-rakkude aktivatsioonil mitmed lisavalgud (adhesioonimolekulid, signaalikandjad jt.). T-rakkude käitumine sõltub ka peptiidist. TCR-ist olenevalt esineb kahesuguseid T rakke vôi . Inimese veres on enamus (90%) heterodimeerid, ülejäänud (10%) on . Môlemad tüüpi T rakud vôivad olla nii "helper" kui "killer" funktsiooniga. T rakud on CD8- ja CD4-;. Ligandideks on põhiliselt fosforüleeritud mittepeptiidsed metaboliidid, mida rakus on raku endi omi ja bakteriaalseid. Retseptorite repetuaar - suhteliselt väike, sest metaboliitide varieeruvus ei ole suur. Äratundmine on: 1) MHC-laadne (kasutatavad MHC-d on mitteklassikalised)
(peptiid) kompleksi. Hakkavad tootma tsütokiine, paljunevad; TH - regulatoorsed funktsioonid, TC - tapavad nakatanud raku (tsütolüüs). T-rakkudel on antigeensed retseptorid TCR-CD3 kompleks, ko- retseptorid CD4/CD8; lisaks osalevad T-rakkude aktivatsioonil mitmed lisavalgud (adhesioonimolekulid, signaalikandjad jt.). T-rakkude käitumine sõltub ka peptiidist. TCR-ist olenevalt esineb kahesuguseid T rakke vôi . Inimese ja hiire veres on enamus (90%) heterodimeerid, ülejäänud (10%) on . Môlemad tüüpi T rakud vôivad olla nii "helper" kui "killer" funktsiooniga. T rakud on CD8- ja CD4-;. Ligandideks on põhiliselt fosforüleeritud mittepeptiidsed metaboliidid, mida rakus on raku endi omi ja bakteriaalseid. Retseptorite repetuaar - suhteliselt väike, sest metaboliitide varieeruvus ei ole suur. Äratundmine on: 1) MHC- laadne (kasutatavad MHC-d on mitteklassikalised; 2) superantigeen-laadne (superantigeenid seonduvad V
vahelised liidused hävivad, mis väljendub villidena nahal ja limkaskestadel. Raviks – vedelik ja elektrolüüdid, immuunsupressandid. 116.Integriinid: spetsiifilised omadused ja funktsioonid.Tähtsus füsioloogilistes protsessides ja haiguste patogeneesis. Integriinid: Rakk-ECM ühendused. Seonduvad ECMi eri komponentidele (fibronektiin, fibrinogeen, kollageen, laminiin). On Ca2+ sõltuvad, suur grupp (imetajatel 24) erinevaid molekule. On alpha ja beta subühikust koosnevad heterodimeerid. Sageli heterofiilne ühendus. Tsütoplasmas seonduvad integriinid seoseliste valkude abil kas: a) Aktiini filamentidele või b) Intermediaarsetele filamentidele (nt keratiinile). 2 põhifunktsiooni: 1) Kinnitumine ECM-ile 2) Signaali ülekanne ECM-ilt rakule ja signaalist lähtuvalt: - Raku kasv - Raku jagunemine - Migreerumine - Diferentseerumine - Apoptoos Osalevad väga paljudes komplekssetes füsioloogilistes ja patoloogilistes protsessides nt:
tuuma-reptseptorite superperekond. Need valgud sisaldavad 55 v6i 56 AAlist domääni, kus on 4 konserveerunud asetusega Cys. Peamine erinevus nende kahe tsink- sõrm valgu klassi vahel on see, et kui C2H2 valgud seovad DNAd monomeerina ning sisaldavad 2 ja enamat tsinksõrm-motiivi, siis C4 valgud on reeglina sidumiseks homo- või heterodimeerid ning ühes valgus on mitte enam kui 2 tsink-sõrm motiivi. Homodimeersed tsinksõrmed seovad DNA pööratud kordusega elemente (inverted repeats). · Leutsiin-lukud (lZip). DNAd-siduvate domäänide hulgas on suur hulk struktuure, milledes iga seitsmes aminohappejääk on Leu. Need valgud seovad DNAd kui dimeerid ning Leu-de mutageneesi katsed on näidanud, et viimased on vajalikud just dimerisatsiooniks. Siit ka nimetus Leu-lukud
võib seostuda ka vabade antigeenidega, aga ka mitte-klassikaliste MHC-sarnaste molekulidega. Üldiselt ei teata veel γ/δ retseptori rolli immuunvastuses. γ/δ retseptorit kannavad 5-10 % T-rakkudest. TCR koostises on tegelikult mitu erinevat sorti retseptoreid – juba mainitud heterodimeer (α-ahel ja β- ahel, mille variaabelne osa on antigeeni spetsiifiline) CD3, mille 6 polüpeptiidahelat moodustavad 3 erinevat retseptori kompleksi – ε/δ ja ε/γ heterodimeerid omavad nii ekstratsellulaarset, transmembraanset ja intratsellulaarset osa ning ζ/ζ homodimeer, mis omab põhiliselt intratsellulaarosa, ent ζ/ζ homodimeeril eksisteerib ka transmembraanne osa ning lühike ekstratsellulaarne osa. Igal polüpeptiidahelal on vähemalt üks signaaljärjestusala – iminoretseptori türosiinipõhine aktivatsiooni järjestus (iminoreceptor tyrosine based activation motif) ehk lühendina ITAM. ITAM piirkonnad on CD3 polüpeptiidahelate
annaabi.ee 
