Pariisi linna vapikirjaks on FLUCTUAT NEC MERGITUR (õõtsub [lainetel] ega upu). Deviis pärineb u. 13 sajandist, kaupmeeste gildilt, mis kontrollise läbi aegade oluliseks kaubateeks olnud Seine'il toimuvat liiklust ja tehinguid. Algselt oli sellel ainult laeva kujutis, ent peale Pariisi kaupmeeste mässu ja nende juhi Etienne Marceli mõrvamist 1385 aastal andis dofään (hilisem Charles V Hea) käsu, et vapile lisataks prantsuse kuningate heraldiliste liiliatega väli. Demograafia Esimene rahvaloendus aastal 1801 andis tulemuseks 547 756 elanikku. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses kasvas Pariisi elanike arv eriti kiiresti ja saavutas 1921. aasta loendusel 2,9 miljonit elanikku. Pärast seda on elanike arv pea iga loendusega vähenenud, välja arvatud 1954. aasta loendus, mis näitas elanike arvu kasvu 125 tuhande inimese võrra, võrreldes eelmise loendusega 1946. aastast. Viimase hinnangu (veebruar 2005) järgi oli Pariisis
Pariisi linna vapikirjaks on FLUCTUAT NEC MERGITUR (õõtsub lainetel ega upu). Deviis pärineb umbes 13. sajandist, kaupmeeste gildilt, mis kontrollise läbi aegade oluliseks kaubateeks olnud Seine'il toimuvat liiklust ja tehinguid. Algselt oli sellel ainult laeva kujutis, ent peale Pariisi kaupmeeste mässu ja nende juhi Etienne Marceli tapmist 1385 aastal andis dofään (hilisem Charles V Hea) käsu, et vapile lisataks prantsuse kuningate heraldiliste liiliatega väli. Pärnu VanaPärnu linna asutas koos toomkooli ja katedraaliga SaareLääne piiskop Henricus. Kui paganatest leedulased selle 1263. a. rüüstasid, viisid kodanikud linna jõe teisele kaldale, rüütliordu poolt kaitstud territooriumile. Sellest ajast pärinev reliikvia vana linna rüüstamisel tulekahjus säilinud altaririst oli palverännakute objektina keskajal tulutoov ja ehib siiani Pärnu vappi. 6
pärineb arvatavasti 18. sajandist). Lääneportaali kroonib ehisviil (vimperg), mille niššides paikneb 15 figuuri. Tegemist on Viimsepäeva kohtule osutava grupiga. Kõige rikkalikumalt olid Jaani kirikus kujundatud interjöörid, eelkõige kesklööv. Säilinud on sellest paraku vaid riismed. Neljatahuliste piilarite tüvestel paiknes baldahhiinide all rida figuure, millele täna osutavad ainult suured maharaiutud tellisplokid. Piilari-kapiteelidel kõrvuti taimemotiivide ja heraldiliste liiliatega näeme arvukalt mitmesuguseid fantastilisi lindlohesid. Kapiteelide peal oli teine rida figuure, seekord istuvaid, mis jällegi on täielikult hävinud. Väga erandlikult on kujundatud järgnev kõrgseina tsoon arkaadide ja valgmiku vahel. Seda liigendab niššide rida (igas võlvikus kolm) moodustades illusoorse trifooriumi, kus baldahhiinide all istuvad taas figuurid, neist keskmised on krooni ja tseptriga.
Joonis 4 Kilbitüübid (Allikas: Vikipeedia 2011) Heraldikas oli algselt põhivärvidena kasutusel ainult neli värvi: punane, sinine, roheline ja must. Neid nimetatakse heraldilisteks värvideks ehk tinktuurideks. Metallidena olid kasutusel kuld ja hõbe. Järgiti reeglit, et värv ei käi värvi peale ja metall ei käi metalli peale. Vappide neli põhivärvi ja metallid määrasid heraldikakunsti reeglid. (Oja 2006) Figuurid jaotati heraldilisteks ja mitteheraldilisteks. Heraldiliste figuuride arv on aukartustäratavalt suur ja iga figuuri jaoks oli oma heraldiline termin nii saksa kui ka prantsuse heraldikas. Tavalised ehk mitteheraldilised figuurid jagunesid loomulikeks ehk esemeteks loodusest; kunstlikeks ehk inimese tööga looduteks; fantastilisteks. (Oja 2006) Vapi ülaosa täiendab turviskiiver ehk kask, mida kujutati nii suletud kui ka avatud visiiriga. Daamid oma vappidel kiivrit üldjuhul ei kasutanud, kuna turviskiivri näol oli tegemist sõjanduse
peadefriisiga, mis jätkub ka külglöövide seinte ülaosas. Kõrgemal on tornifassaadil poolfiguuride friis, markeerides kesklöövi kõrgseina omaaegset kõrgust ja kujundust. Kõige rikkalikumalt olid aga kujundatud interjöörid, eelkõige kesklööv. Säilinud on sellest paraku ainult riismed. Neljatahuliste piilarite tüvestel paiknes baldahhiinide all rida figuure, millele täna osutavad ainult suured maharaiutud tellisplokid. Piilari-kapiteelidel kõrvuti taimemotiivide ja heraldiliste liiliatega näeme arvukalt mitmesuguseid fantastilisi lindlohesid. Kapiteelide peal oli teine rida figuure, seekord istuvaid, mis jällegi on täielikult hävinud. Väga erandlikult on kujundatud järgnev kõrgseina tsoon arkaadide ja valgmiku vahel. Seda liigendab nisside rida (igas võlvikus kolm) moodustades illusoorse trifooriumi, kus baldahhiinide all istuvad taas figuurid, neist keskmised on krooni ja tseptriga. Sellise kogu
Heeroldid hakkasid koostama ja kirjeldama rüütlite isikuvappe. Vappe hakati kasutama ka lippudel, pitsatitel, rõivastel ja muudel esemetel. Vappide hulga suurenemine tingis kindlate reeglite koostamise. Teoreetiliselt ei tohiks olla kahte täiesti ühesugust vappi. Konkreetse isikuga seotud vapp muutus pärandatavaks. Valitsejatel oli õigus anda teenete eest vapikandmise õigus, sageli koos aadlitiitli ja maavaldustega. Vapp on heraldiliste reeglite järgi kilbikujulisele alusele maalitud värviline märgis, mida valitseja riik, viimase osa (maakond, linn, vald), organisatsioon, suguvõsa, perekond või üksikisik kasutab püsiva tunnusena. Vapikilp võib olla ühevärviline või jaotatud eri värvi väljadeks. Kilbil olevad vapikujundid jagunevad heraldilisteks kujunditeks ehk heeroldpiltideks ( kilbi servast servani ulatuvad geomeetrilised kujundid) ning üldisteks kujunditeks (loodusest ja fantaasiavallast pärinevad
19.saj. keskel tulid tempelmargid, mis tuli ametliku dokum.peale kleepida. 20. Heraldika on vapiteadus, ladina keelest (heerold ehk kuulutajaametimees,kes tundis vappe); vappide sünniaeg ulatub 12. sajandisse. Heraldika uurib nii vappide ajaloolist kui kunstilist arengut. Heraldika vapindus, ajaloo abiteadus, mis uurib riikide, linnade, korporatsioonide, dünastiate, suguvõsade, perekondade ja üksikisiku jm vappide teket, kasutamist, sümboolikat ja kujundust. Vapp on heraldiliste reeglite järgi kilbikujulisele alusele maalitud värviline märgis, mida valitseja riik, viimase osa (maakond, linn, vald), organisatsioon, suguvõsa, perekond või üksikisik kasutab püsiva tunnusena. Vapidiplom vapi juurde antud spetsiaalne tunnistuskirjeldab vappi ja mille eest antud. Kilbihoidjaks nimetatakse vapil olevat inimese või looma figuuri, kes hoiab vappi. Vapimantel omapärane kaunistus keep, mis langeb kroonitud kiivri alt
19.saj. keskel tulid tempelmargid, mis tuli ametliku dokum.peale kleepida. 20. Heraldika on vapiteadus, ladina keelest (heerold ehk kuulutajaametimees,kes tundis vappe); vappide sünniaeg ulatub 12. sajandisse. Heraldika uurib nii vappide ajaloolist kui kunstilist arengut. Heraldika vapindus, ajaloo abiteadus, mis uurib riikide, linnade, korporatsioonide, dünastiate, suguvõsade, perekondade ja üksikisiku jm vappide teket, kasutamist, sümboolikat ja kujundust. Vapp on heraldiliste reeglite järgi kilbikujulisele alusele maalitud värviline märgis, mida valitseja riik, viimase osa (maakond, linn, vald), organisatsioon, suguvõsa, perekond või üksikisik kasutab püsiva tunnusena. Vapidiplom vapi juurde antud spetsiaalne tunnistuskirjeldab vappi ja mille eest antud. Kilbihoidjaks nimetatakse vapil olevat inimese või looma figuuri, kes hoiab vappi. Vapimantel omapärane kaunistus keep, mis langeb kroonitud kiivri alt
annaabi.ee 
