/r/, poolvokaal /j/ ja heliline hõõrdhäälik /v/. Eesti keeles puudub helilisuse vastandus, st vastandus, mille korral ühesuguse moodustusviisi ja moodustuskohaga konsonandid vastanduksid teineteisele kui helitu ja heliline. Seetõttu pole meil ka helilisi klusiile. Tähemärgid g, b, d, mis paljudes keeltes märgivad helilisi klusiile, tähistavad eesti õigekirjas foneemide /k, p, t/ lühikesi häälikvariante helilises ümbruses (vt O 11). Ka tähed z ja z ei tähista helilisi foneeme, vaid helitute foneemide /s/ ja /s/ variante. Konsonantühendid. Sõna piires üksteisele vahetult järgnevaid konsonante nimetatakse konsonantühendiks, nt pargis, priske, julm. Enamik eesti keele konsonantühendeid koosneb kahest konsonandist. Esineb ka kolme või nelja konsonandi ühendeid, nt värske, kurblik, plärtsti. Pikim eesti konsonantühend koosneb viiest konsonandist: vintsklema.
Verneri seadus toimis ulatuslikumalt sellistes grammatilistes vormides nagu mineviku mitmus ja mineviku kesksõna. Kaasaegses inglise keeles on ainult üks tegusõna, kus mineviku ainsusel ja mitmusel on eraldi vormid: was 'oli' ~ were 'olid'. Inglise keeles on enamus Verneri seaduse näiteid kivistunud vormid. Allpool toodud kaks Verneri seaduse määratlust pärinevad Winfred P. Lehmann'ilt (1992): 'Kui indoeuroopa helitutele klusiilidele helilises ümbruses ei eelnenud rõhk, siis nad muutusid helilisteks frikatiivideks'. 'Indoeuroopa algkeele helitud klusiilid muutusid germaani algkeele helituteks frikatiivideks; helilises ümbruses need helitud frikatiivid, lisaks juba olemasolev helitu frikatiiv s, muutusid heliliseks, kui neile vahetult ei eelnenud rõhk'. s > z > r - seda nähtust kutsutakse rotatsismiks laensõnad läänemeresoome areaalis germaani laenud eesti keeles Pärinevad peamiselt Pronksiajast
nagu mineviku mitmus ja mineviku kesksõna. Kaasaegses inglise keeles on ainult üks tegusõna, kus mineviku ainsusel ja mitmusel on eraldi vormid: was ’oli’ ~ were ’olid’. Selle puhul on näha, kuidas s muutus r-ks (s-z-zh-r). Inglise keeles on enamus Verneri seaduse näiteid kivistunud vormid. Allpool toodud kaks Verneri seaduse määratlust pärinevad Winfred P. Lehmann’ilt (1992): ’Kui indoeuroopa helitutele klusiilidele helilises ümbruses ei eelnenud rõhk, siis nad muutusid helilisteks frikatiivideks’. 8 ’Indoeuroopa algkeele helitud klusiilid muutusid germaani algkeele helituteks frikatiivideks; helilises ümbruses need helitud frikatiivid, lisaks juba olemasolev helitu frikatiiv s, muutusid heliliseks, kui neile vahetult ei eelnenud rõhk’. s > z > r − seda nähtust kutsutakse rotatsismiks Laensõnad läänemeresoome areaalis
Näited. · Helilised: m, n, l, l´, r, , j, v · Helitud: k, p, t, s, h, f, s, t´ 25. Missugused on eesti keele konsonantfoneemid ja konsonantidega seotud fonoloogilised probleemid? Eesti keeles on 17 konsonantfoneemi. Probleemid: 1) Eesti keeles puudub heliliste ja helitute sulghäälikute ja sibilantide vastandus. 2) Saab küll rääkida nõrkadest ja tugevatest konsonantfoneemidest, kuid need on tegelikult nõrgad ainult sõna lõpus või lühikestena helilises ümbruses, nii et nad on pigem tugevate allofoonid. 3) Frikatiivid v ja f moodustavad eesti keeles ainsa helilise ja helitu konsonandi vastanduse. 4) Probleem võõrtähtedega s ja z. Ei esine minimaalpaare, kus vastanduks s ja z. S esineb ainult geminaadina. Z esineb s lühikese helitu allofoonina heliliste häälikute naabruses. 5) Palataliseeritud foneemidele puuduvad kirjas neile vastavad tähed. 26. Mis on koartikulatsioon ehk kaasahääldus
konsonandid - häälekurrud võnguvad: /l l´ r m n j v/ Helitud konsonandid - häälekurrud ei võngu: /k p t t´ s s h f/ 26. Missugused on eesti keele konsonantfoneemid ja konsonantidega seotud fonoloogilised probleemid? Eesti keeles puudub heliliste ja helitute sulghäälikute ja sibilantide vastandus.On võimalik rääkida nõrkadest ja tugevatest konsonantfoneemidest: nõrgad /g b d d´ z z/, tugevad /k p t t´ s s/ Nõrgad vaid teatud tingimusel lühikestena helilises ümbruses või sõna lõpus > pigem tugevate allofoonid b, d, g on tugevate konsonantide nõrgad allofoonid, nt kabi /kapi/, lugu /luku/, koda /kota/, pered /peret/ Tugevad sulghäälikud on helilises ümbruses geminaadid, nt kapi /kappi/, luku /lukku/, kota /kotta/, saate /saatte/, Aita /aitta/ Võõrtähed s ja z - s õigekiri on samasugune nagu sulghäälikutel z esineb s lühikese helitu nõrga allofoonina heliliste häälikute naabruses, nt
Üksteist toetavana need liigutused loovad omamoodi dominantse, n-ö üldhäälestava tausta või "ruumi" kõnealuses keeles toimuvale hääldustegevusele (kokkuleppeline, seni mitmeti lahtiseks jääv nimetus sellise ühisruumi märkimiseks on hääldusalus ehk artikulatsioonibaas). (Märkus: sulgudes olevad häälikud ei esine foneemidena, kuid süsteemis leiduv "pesa" lubab neid hõlpsasti kasutada positsioonilistel asjaoludel, nt helilises naabruses, samuti laensõnades ja nimedes.) Näide sibilantide ja afrikaatide süsteemist poola keeles: d dz d cz c z sz s Skeem 8: 12 foneemi nii, nagu neid tüüpiliselt märgib poola ortograafia. All lihthäälikud, üleval afrikaadid, ees helitud, taga helilised
Kuulates lüürasaba, siis võib tema kuulamise järgi üsna täpselt eristada, kus ta käinud on. Vilelind eelistab helisid, mis on ajalooliselt tema keskkonnas olnud, isegi kui mõni võõrliigi või tehniline heli on tugevam, siis lind ignoreerib neid. Erinevate helide (nt ehitustööde helisid) jäljendamine näitab head mälu ja on huvitav, olles põhimõtteliselt emaslindade ees uhkeldamine. Superb Lyrebird imitating construction work (lüürasaba) Laulu helipilt sõltub sellest, millises helilises keskkonnas on. Paljud liigid, kes kommunikeeruvad raskes helilises keskkonnas, nt metsis, hüüp, kasutavad tervenisti või osaliselt suhteliselt madalaid sagedusi, mis päris hästi keskkonnas levivad. Lindudel õppimisaknad, kus suutelised teatud lauluosi õppima, nt metsvindil esimesel suvel kohe pärast koorumist, kui jäetakse meelde isa laul, teisel suvel laulu lihvitakse. Oluline ka autokommunikatsioonivõimalus, et lind kuuleks ise oma laulu, et laul korralikult välja areneks.
annaabi.ee 
