Inimmõju hüdrosfäärile Keila jõe näitel Keila jõgi saab alguse Viirika soo lääneservast ja suubub Läänemerre Keila Joal.Jõe valgala on 669 km2 , pikkus lisaharudega 127 km. Veekogu tüüp on heledaveelised ja vähese orgaanilise aine sisaldusega jõed. Keila jõe keskmine äravool Keila lävendis (635 km2 ) on 6,2 m3 /s, minimaalne 30 päevane äravool 1,1 m3 /s ja minimaalne kuu keskmine äravool 0,37 m3 /s. Keila jõe kallastel elab üle 24 000 inimese,mis teeb sellest ühe saastuma jõe Eestis. Jõe seisund on kohati väga halb. Seda seisundit mõjutavad tehased,kel kas puuduvad või on amortiseerunud puhastusseadmed.Kuigi tähelepanu on viimasel ajal pööratu tootmishoonetest
HCO3 mg/l, 165-400 µS/cm). 3. Tüüp III- vee keskmise karedusega sügavad järved (kihistunud, üldaluselisus 80-240 HCO3 mg/l, 165-400 µS/cm). 10 4. Tüüp IV- pehme veega (üldaluselisus <80 HCO3 mg/l, <165 µS/cm) tumedaveelised (neeldumiskoefitsient 400 nm juures 4 m-1, värvus 8) järved. 5. Tüüp V pehme veega (üldaluselisus <80 HCO3 mg/l, <165 µS/cm) heledaveelised (neeldumiskoefitsient 400 nm juures < 4 m-1, värvus < 8) järved. 6. Tüüp VI Võrtsjärv keskmise karedusega (kihistumata) madal heledaveeline järv (neeldumiskoefitsient 400 nm juures < 4 m-1, värvus < 8). 7. Tüüp VII Peipsi järv keskmise karedusega (kihistumata) madal heledaveeline järv (neeldumiskoefitsient 400 nm juures < 4 m-1, värvus < 8). 8. Tüüp VIII rannajärved (kaugus merest 5 km) keskmise sügavusega (1 m)
Võhandu jõe pikkus on 162 km ja jõgikond on 1420 km². Tähtsamad lisajõed on Pedja, Ahja, Amme ja Elva jõed. Vagula järve voolab läänest sisse ja kirdesopist välja Võhandu jõgi (joonis 4). Suurimad paisjärved on Võhandu jõel Leevaku paisjärv ja Räpina paisjärv. Võhandu jõe valgala paikneb tervikuna Eesti Vabariigi territooriumil. See moodustab ligikaudu 3% Vabariigi pindalast. Võhandu jõgi kuulub Ida-Eesti vesikonda ja Peipsi alamvesikonda. Jõgi kuulub tüüpi II B – heledaveelised ja vähese orgaanilise aine sisaldusega jõed valgala suurusega >100–1000 km2. (Eesti Entsüklopeedia 2003) Looduskaitse seisukohast on eriti olulised liigid, mis kuuluvad kaitse alla nii Eesti looduskaitse seaduse kui ka EL Loodusdirektiivi II lisa alusel – hink (Cobitis taenia), vingerjas (Misgurnus fossilis), võldas (Cottus gobio), paksukojaline jõekarp (Unio carassus). (Riigiteataja 2004) Veetaseme tõus kevadise suurvee ajal on Võhandu jões umbes 35 - 40 cm
Materjalidena kasutasin referaadi koostamisel erinevaid materjale Internetist. Suurima osa referaadi koostamisel kasutasin oma välivaatluse andmeid, mille läbiviimiseks kõndisin läbi oma vaadeldava jõelõigu, uurides kaldaäärset taimestikku ning jõe üldpilti. 2. Looduslikud tingimused 2.1 Hüdrograafia Võhandu jõgi kuulub Ida-Eesti vesikonda ja Peipsi alamvesikonda, nagu ka Emajõgi, Piusa jõgi ja Ahja jõgi. Võhandu jõgi kuulub tüüpi II B heledaveelised ja vähese orgaanilise aine sisaldusega (PHT 90%-ne väärtus alla 25mgO/l) jõed valgala suurusega >1001000 km2. Joonis 1. Lõuna-Eesti. Võhandu jõgi saab alguse Saverna lähistelt ja suubub Lämmijärve. Vaadeldav jõelõigu läbisin jalgsi mööda põhjapoolset kallast, kuna antud lõigu lõunapoolse kalda keskelt voolab Võru linna poole Koreli oja. Vaatlusi raskendas tihe pajuvõsa ja jõkke suubuvad väikesed ojad, mis olid mudased ja millesse oli kerge sisse vajuda
Aasta keskmine temperatuur on +5,2 : +5,8°C. Valdavad on lõuna- ja edelatuuled. Tuulte keskmine kiirus on 5-6 m/sec, suurim tuulekiirus on olnud 34 m/sec. Aastane sademete hulk on umbes 500mm 600mm. Ja tänu ainulaadsele kliimale kasvab Hiiumaal väga palju erinevaid taimeliike. (3) 11 6.Vesi 6.1. Saaremaa ja Hiiumaa siseveed ja põhjavesi. Saaremaa järved on üldiselt heledaveelised, väikesed ja madalaveelised. Tumeda-veelised on Koigi soostiku rabajärved ja Marjasoo karjäärijärv. Saaremaa jõgedele on iseloomulik ulatuslik karastumine. Kurisuid ja karstilõhesid esineb jõe sängides, kus osa veest neeldub läbi karstiavade põhjavette või voolab seal edasi maa-aluse jõena. Suvistel kuivaperioodidel tekib veepuudus, voolukiirus väheneb veelgi ning toimub voolusängide kinnikasvamine. Seda tuleb arvestada
ee) 10 VEESTIK Eesti järvede, eriti väikejärvede ökosüsteemid on väga mitmekesised. Eestis on kasutusel olnud Aare Mäemetsa loodud järvetüüpide klassifikatsioon (1977; 195170 kogutud andmestiku põhjal), mille järgi jagunevad Eesti järved 8 tüübiks ja 27 alamtüübiks. Viljandimaale kuuluvad järved on valdavalt III tüüp ( sügavad, keskmise karedusega järved). maakonna põhja ja lääne serva jääb ka VB tüüp (pehme- ja heledaveelised järved-Kesk ja edela eesti alavaldkond).(vaata ka Joonis 6) (entsyklopeedia.ee) 11 Joonis 6 Viljandimaal on kokku 124 järve, neist 27 suuremat järve. Tuntuimad neist on Viljandi, Sinialliku ja Õisu järv. Viljandimaa suurimad järved (ha) Võrtsjärv 166611 Veisjärv 487,5 Õisu 193,4 Viljandi 155 Parika 108,5 Ruhijärv 99,6
Palju kaltsiumi on ka endistes merelahtedes. Kaltsiumkarbonaadid omavad olulist osa veekogu keemilises puhversüsteemis, stabiliseerides vee aktiivset reaktsiooni ja sidudes vette sattuvaid fosforiühendeid. See protsess pidurdab järvede eutrofeerumist, sest osa fosforit viiakse aineringlusest välja. 7 Väga varieeruv on ka järvede vee orgaaniliste ainete sisaldus. Kõige madalama orgaaniliste ainete sisaldusega on heledaveelised nõmmjärved (Nohipalu Valgjärv), kõige kõrgemaga aga rabajärved ja pruuniveelised järved Põlvamaal. Suurim orgaaniliste ainete sisaldus on kindlaks tehtud Rummu ja Viroste järvedes.Kihistunud veega järvedes on orgaaniliste ainete sisaldus tavaliselt suurem ülemistes veekihtides. Järvevees sisalduv orgaaniline aine võib olla tekkinud kohapeal või sisse kantud. Järves tekkinud orgaanilised ühendid on moodustunud eelkõige järve enda elustiku arvel, seda
toimunud muutusi (loe täiendavalt artiklit Eesti järvetüübid). Tulenevalt EL-i Veepoliitika Raamdirektiivi (2002) nõuetest ja järvede tüpiseerimise ühtlustamise vajadusest, kasutatakse Eestis ka järgmist järvetüpoloogiat: I tüüp – kalgiveelised järved II tüüp – madalad, keskmise karedusega järved III tüüp – sügavad, keskmise karedusega järved IV tüüp – pehme- ja tumedaveelised järved V tüüp – pehme- ja heledaveelised järved VI tüüp – Võrtsjärv VII tüüp – Peipsi – Pihkva järv VIII tüüp – rannajärved 1. Oligotroofne (vähetoiteline). Vee mineraal-, biogeensete- ja orgaaniliste ainete sisaldus on väga väike, enamasti on vesi sügavalt läbipaistev, neutraalse või nõrgalt aluselise reaktsiooniga. Leidub Põhja- ja Lõuna-Eestis (Viitna, Kurtna, Piigandi, Hino jt.). Iseloomulikud liigid on järv-lahnarohi, vesilobeelia, lamedalehine jõgitakjas jt. 8%
annaabi.ee 
