Rahvusliku liikumist mõjutas oluliselt Kalevipoja autor Friedrich Reinhold Kreutzwald. Kreutzwald arendas teadlikult eesti keele sõnavara. Samas ka loos ta palju liiteid juurde. Eesti keele teadusliku uurimise algus Esimene professionaalne keeleteadlane, kes uuris eesti keelt ja tema grammatikat teaduslikult, oli Fredinand Johann Wiedemann. Mihkel Veske oli esimene eestlasest keeleteadlane ja eesti keele süvauurija. Veske uurimus ,,Eesti keele healte õpetus" (1879) tõstatab teaduslikult kirjaviisi probleemi ning arutleb III välte kirjas edasiandmise võimaluste üle. K.A. Hermann eesti keele rikastajana Keeleküsimustega tegeles 19.sajandi lõpukümnendeil ka Karl August Hermann. Hermanni kasutatud keeleterminitest on paljud tänapäevani säilinud. (Näiteks ees ja tagasõna, sidesõna, jne) Hermann oli oma aja üks kõige viljakamaid sõnavara rikastajaid. Tänapäeval eesti keeles on kasutusel umbes 140 Hermanni loodud sõna.
„Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes”, mis põhjendab uue, soomepärase kirjaviisi eeliseid. 1867 Carl Robert Jakobsoni „Uus Aabitsaraamat”; 1867–1876 „Kooli Lugemise raamat” I-III – populaarsed õpikud, mis kindlustasid uue kirjaviisi levikut. 1875 Ferdinand Johann Wiedemanni „Grammatik der ehstnischen Sprache” – teaduslikult eesti keelt kirjeldav grammatika. 1879 Mihkel Veske „Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse wiis” – esimene süstemaatiline vältekäsitlus. 1884 Karl August Hermanni „Eesti keele Grammatik” – esimene eesti keeles kirjutatud eesti keele grammatika, mis toob käibele paljud tänapäevalgi kasutatavad grammatikaterminid. 1872 – Eesti Kirjameeste Seltsi esimene ametlik koosolek, kus avaldatakse poolehoidu uuele kirjaviisile. Kirjakeele korraldamisega hakkavad tegelema eestlastest kirjanikud.
Käändkondadesse jagunemine põhineb ainsuse N, G, P ja mitmuse P vormidel. Esimene grammatika, kus õnnestunult kasutatud põhivorme. 6 pöördkonda + ebareeglipärased verbid. 7. Mihkel Veske. Esimene eestlasest keeleteaduse doktor, fennougrist. 1872 ,,Untersuchungen zur vergleichenden Grammatik des finnischen Sprachstammes" Väitekiri: 1) käänamine läänemeresoome keeltes, 2) n-lõpulised käänded kõigis soome-ugri keeltes. 1879 ,,Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis" Esimene: 1) eestikeelne foneetikakäsitlus, 2) tüvest lähtuv grammatikakäsitlus, 3) diakroonia uurimistulemusi sünkroonias rakendav käsitlus. Veske: pikkus on häälikute omadus. Häälikutel 3 väldet, diftongidel ainult pikk ja ülipikk. Klusiilid: sama hääliku eri pikkused g, k, kk. Soovitas II ja III välte eristamist kirjas. Akusatiivi ja instruktiivi kääne, opatiivi kõneviis. Vältevahelduse teke: 2. silbi vokaali lühenemine 1. silbi pikenemine.
Subjekti, objekti, predikatiivi käändevariantide kasutuse reeglid üsna täpsed. 6. Mihkel Veske. Võrdlev-ajalooline keeleteadus. Esimene eestlasest keeleteaduse doktor. Õppis Lepizigi ülikoolis soome-ugri keeli ja võrdlevat keeleteadust. Väitekiri: 1872 ,,Untersuchungen zur vergleichenden Grammatik des finnischen Sprachstammes" 1) Käänamine läänemeresoome keeltes 2) N-lõpulised käänded kõigis soome-ugri keeltes 1879,,Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis" Esimene 1) Eestikeelne foneetikakäsitlus, 2) tüvest lähtuv grammatikakäsitlus, 3) diakroonia uurimistulemusi sünkroonias rakendav käsitlus. Veske häälikutest ja kirjutusviisist. Uue kirjaviisi võit oli kindel, kuid häälikupikkuste märkimises ja vältevahelduse tundmises veel problemaatilist. Veske: pikkus on häälikute omadus. Häälikutel 3 väldet, diftongidel ainult pikk ja ülipikk. Klusiilid: sama hääliku eri pikkused g, k, kk
Q3). Välde iseloomustab sõna pearõhulist silpi On kolm erinevat välteteooriat: häälikuvälteteooria - Välde on seotud häälikukestusega, s.t et igal häälikul on kolm väldet sada saada saada kolm eri vältes a-d: /sata/, /sta/, /sâta/ koda kota kotta kolm eri vältes t-d: /kota/, /kotta/, /kottta/ susi sussi sussi kolm eri vältes s-i: /susi/ /sussi/ /susssi/ Mihkel Veske ,,Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis", (1879) Karl August Hermanni eesti keele grammatika (1884). Teooria arendas lõpuni Paul Ariste 1953. aasta ,,Eesti keele foneetikas". Lisaks jagunevad diftongid ja konsonantühendid kaheks foneemiks vastavalt sellele, missugune on nende välde (Q2 või Q3) Probleem: diftongid ja konsonantühendid ning välde; foneemide hulk piiritlematu. Kolme väldet ei saa taandada üksikfoneemide omaduseks.
6. Mihkel Veske. Tõi Eestisse võrdleva keeleteaduse. Esimene kõrgharidusega eesti keeleteadlane, kes valdas ka teoreetilist keeleteadust. 1872 ,,Untersuchungen zur vergleichenden Grammatik des finnischen Sprachstammes" (,,Uurimusi soome keelkonna võrdlevast grammatikast"): doktoriväitekiri, noomenite käänamine läänemeresoome keeltes ja n- käänded kõigis soome-ugri keeltes 1879 ,,Eesti keele healte õpetus ja kirjutamise viis": esimene eesti foneetikaõpik, esimene eestikeelne keeleteaduslik uurimus, esimene sõnatüvest lähtuv grammatika. Häälikuvälte mõiste. Erinevalt teistest keeltest ei ole eesti keeles kahte (lühike ja pikk), vaid kolm pikkusastet ehk väldet (lühike, pikk ja ülipikk). G, b, d pole muud kui k, p , t esimese välte märgid. Eestis on üks k-häälik, millel on kolm pikkus, aga kaks tähte, nt tigu : tiku : tikku 7. Jakob Hurt.
6. Mihkel Veske (1843-1890) võrdlev-ajalooline keeleteadus Õppis Leipzigi ülikoolis soome-ugri keeli ja võrdlevat keeleteadust. Esimene eestlasest keeleteaduse doktor, fennougrist. 1872 väitekiri: · Käänamine läänemeresoome keeltes · n-lõpulised käänded kõigis soome-ugri keeltes 1874 TÜ eesti keele lektoriks. · Teoreetilised ained, murdekogumisretked · Taotles eesti keele professuuri. 1879 ,, Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis" · Esimene eestikeelne foneetikakäsitlus · Esimene tüvest lähtuv grammatikakäsitlus · Esimene diakroonia uurimistulemusi sünkroonias rakendav käsitlus. · Pikkus on häälikute omadus. Häälikutel 3 väldetm diftongidel ainult pikk ja ülipikk. Klusiilid: sama hääliku eru pikkusega g, k, kk. Soovitas II ja III välte eristamist kirjas · Käänete seas akusatiiv, instruktiiv, ni-na-ta-ga käänded.
Ta kogus ka murdeid, pidas erinevaid loengusarju. 1872-väitekiri soome-ugri keelte võrdlevast grammatikast, mis sisaldas endas noomenite käänamist läänemeresoome keeltes ja n-käändeid kõigis soome-ugri keeltes. Ta toetus eesti keele uurimisel täielikult ajaloolis-võrdlevale keeleteadusele. Tema arvates tuleb sõnavorme moodustada sõnatüvest ja vaata, kuidas käändelõpud sellele liituvad, mitte tuletada üht vormi teisest. 1879-eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis. See on esimene eesti foneetikaõpik ja esimene eestikeelne keeleteaduslik uurimus. See on tüvest lähtuv grammatikakäsitlus. 1881- avaldas eesti keele õpiku soomlastle. 1885-1886- oli Ungari ülikoolis, võrdles seal eesti ja ungari keelt ning mari ja mordva keelt. Veske: pikkus on häälikute omadus, häälikutel on 3 väldet, diftongidel ainult pikk ja ülipikk. 7. Jakob Hurt.(1839-1907)
annaabi.ee 
