otsas ja ta kukub sealt alla, sa ei näe, et ta murraks omal jalad ja hakkaks karjuma, selle asemel ta kukub alla ja jookseb minema. Kuid kui inimene kukub endast 15 korda kõrgema objekti otsast alla on tal jalaluud läinud, võibolla mõned teised luudki ja ka mõned lihasrebendid, ühesõnaga ta on kohe katki. Ja see ei ole veel kõik, sest kassid suudavad ka enda kõrguse kohta ülikõrgele hüpata. Kui inimesed suudavad raske trenniga hüpata healjuhul meeter kõrgele siis mingisugusel 0,2 meetrisel kassil tuleb see hüpe ilma mingisuguse treeninguta. Nii, et on palju asju miks austada ja armastada kasse ja ka teisi kasslasi, sest ega teisedki kasslased kassidele alla jää.
Aga kas siiski ei peaks mõtlema sellele, mis on tegelikult tähtis rahulolule. Mitte, et kõigil oleks hea elada maal , on kindlasti inimesi kes on n.ö linnainimene, kuid minu arvates peaks riik ning ka ühiskond vältima niivõrd suurt linnastumist. Vaevalt, et keegi sooviks olla n.ö tilk meres peaaegu mittekeegi. Minule tundub, et seoses massilise linnastumisega väheneb inimestes ka hoolivus. Ma arvan, et on päris raske elada suures majas, kus healjuhul tuntakse oma naabrit. Meie riigi maaala on niigi päris väike, poleks vaja ülekoormata suuremaid linnu, vaatamata sellele on meil siin piisavalt ruumi, ka maarajoonides. Nii maal kui ka linnas elamisel on omad võlud ja valud. Tänapäeva sihiks on ilmselt siiski linnaelu, see lihtsalt meelitab rohkem. Kindlasti on suur roll elukoha valikul ka vastava piirkonna võimaluseks täisväärtuslikuks elukvaliteediks, mis üsna suhteline iga inimesese seisukohast.
Seda nii klimaatilistel, poliitilistel kui majanduslikulikel põhjustel. Meie maksukoormus on jõudnud põhjanaabritega samale tasemel, samas kui meie palgad on kaks korda väiksemad kui neil. Meie hinnad on jõukohased ainult meie poliiikutele, aga mitte meie rahvale. Selliste poliitikutega pole siin mingit võimalust jätkusuutlikule arengule, toimub ainult taandareng meie rahva seas. Rahvas vaesub ja lõpuks sureb nälga, healjuhul istuvad osa õnnelikke võlavanglas riigi leival. Aga mis elu see on?! Meie rahvas on nii väike ja meie keelest ei saa keegi aru ja sellisena on väga raske maailmas, rahvusvahelises majanduses läbi lüüa. Mida on meil pakkuda ülejäänud euroopale? Praegusel hetkel ainult `ajud`, kellel keelebarjäär ületatud, lahkuvad kiirustades nagu rotid hukkuvalt laevalt välismaale. Ja see näitab meie paremat jätkusuutlikkust mujal kultuuriruumis. Vot see on jätkusuutlik areng!
Vajadusel tuleks ära vahetada ka väljalaske klapp või see puhastada sest sinna koguneb katlakivi tükkidena ja võib ära ummistada. Kõige lihtsam välja selgitada kodust katlakivi teket on jälgida kiirkeedukannu sinna põhja ladestub katlakivi kõige nähtavamalt. Läbipõlendu generaator aurusauna jaoks maksab ligemale 1000 kuni 2500 krooni ja koos vahetusega läheb see maksma olenevalt sauna asukohast koos varuosadega 2000 kuni 5000 krooni samas kui puhastus maksaks isetehes healjuhul 50 krooni ja kui tellida asjatundja, kes vaatab kindlasti ka muud asjad üle vajadusel vahetab tihendid korrastab äravoolu see läheb maksma 800 - 1700 krooni olenevalt asukohast ja mure tükiks ajaks murtud. Katlakivi poolt rikutud generaator ei käi garantii alla. Katlakivi tekib vee kuumutamisel üle 55 kraadi seega igalpool, kus vett keedad tuleb teha iga mingi aja tagant puhastus Kui tekib ummistus äravoolus siis oleks tark tegu võtta lahti äravool ja puhastada see
juhtunud, kes neid tema laevale kutsus. Samal ajal kui nad head paremat sõid, oli galeer merele sõitnud. Scapin oli paadiga tagasi saadetud, et ta saaks seda sõnumit tuua. Kui türklasele viitsadat eküüd ei tooda, viiakse tema poeg Alziiri. Valitseb täielik paanika. Géronte küsib vähemalt kümme korda, et mis kurat ta sinna galeerile ronis. Aega on vaid kaks tundi. Géronte annab talle kapi võtme. Kapis sees olevate kaltse müües saaks aga ainult healjuhul sada eküüd. Viimaks kui Scapin oma veenmistöö lõpetanud on, võtab mees rahakukru, koos viiesaja eküüga. Palub tal türklasele edastada pika nimekirja asjadest mida türkalne kõike on. Nali oli veel, et peale seda kui ta juba Scapinile head aega ütles, ei olnud ta ikka veel talle seda kukrut üle andnud. Scapin pidi seda talle meelde tuletama. Sai selle lõpuks kätte ka. KAHETEISTKÜMNES STSEEN Scapin annab Octavele tema raha
oli umbes 5-aastane, käisid nad isaga külas onul, kellel oli kodus oma orel. Pärast isa mängu kuulamist oli Mart orelisse nii kiindunud, et pika palumise järel toodi 1887.aastal ka Saarte koju orel. Ta alustas usinasti ise nooditundmist õppima ning harjutas igapäevaselt orelimängu. Raskuste tekkimisel palus ta abi oma isalt. Oma õpinguid alustas Mart Kaansoo vallakoolis, kuhu astudes oli ta juba vilunud orelimängija. Kuna kool asus kodust päris kaugel, tuli tal elada koolis ja healjuhul sai laupäeviti koju. Koolis käia talle ei meeldinud ja ega tal peale muusika muudes ainetes hästi ka ei läinud. Olles 12 aastat vana, seisnud ta kord ema kõrval põlvili ja palunud: ,,Ema, otsi mulle rohtu. Teised tahavad koolis käia mina ei taha. See on vist tõu viga." Mitmeid kordi üritas Mart koolist ära joosta, kuid alati said suuremad poisid ta kätte. Kui kooli orel toodi hakkas ta sellel harjutama ja varsti esines ta hommikupalvustel ja laulutundides. Pärast seda
See kunst tekitas huvi ka Lääne-Saksas, tekib üleriigilisem ühtsus (seni tehti Läänes rohkem järgi Ameerikat minimalismi jne). Neoekspressionism julgustas Lääne-Sakslasi kunstiline ühtsus tekkis enne, kui Lääne ja Ida-saksamaa reaalselt ühinesid. George Baselitz; A. R. Penck (loodusrahvaste motiivid ja laste joonistused, toored ja intensiivsed värvid); Jörg Immerndorff (sündinud sõja lõpuaastal sõjakogemus puudub; healjuhul on mälestus viletsusest; kogemus siiski teine; neid hakkab siiski huvitama ajalugu, mis oli enne 45ndat. Keda täpsemalt huvitab, võib lugeda artiklit Immendorffist ja Kiefelist!; Saksamaa kunst muutub iseseisvamaks ja lakkab olemast Ameerika väikevend). Puudub ilu taotlus, eesmärgiks on siiras eneseväljendus. Anselm Kiefer maalis sümboltähendusega ruume (Hitleri mingeid valitsusruume vms); maali teemaks on asetatud see, mida sakslased püüdisd
sõdurite arvu Eestis, lisaks deserteerimine, lisaks ka demoraliseerimine - Eestisse jäänud vene madrused ei tahtnud enam sõdida - Saksa vägede liikudes põgenesid nad Eestist. Kogu sõdurite massist ei olnud mingit vastupanu osutajat - sakslased võtsid Eestis ja Lätist kokku 18 000 sõjavangi. Enamlased olid küll jaan 1918 kuulutanud välja, et senise Vene armee asemel luuakse Punaarmee, aga need protsessid olid sedavõrd algusjärgus. Eestis leidus neid vabatahtlike Punaarmeelasi healjuhul mõnisada meest. Ainsana endisest Vene armeest oli osaliselt oma võitlusvõime säilitanud Eesti Rahvusväeosad, aga nad olid hajutatud laiali üle Eesti (Haapsalus, Viljandis, Tallinnas, Rakveres, Paides, tagavarapataljon Tartus ja Võrus). Teiseks ei olnud neil enam ka keskset juhtimist. Lisaks oli asjaolu, et vaatata enamlaste kihutustöödele ei soovinud rahvusväeosad enamlastega kaasa minna ja väeosade
annaabi.ee 
