Kassikakk eelistab pesitseda erinevates õõnsustes. Meie alal sigib ta märtsi lõpus ja aprilli alguses. Kurnas on tavaliselt 23, harvem ka 4 või 5 muna. Haudeaeg on ligi 35 päeva. Koorudes on pojad heledad, peaaegu valged, erinedes vanalindudest märgatavalt. Pesast väljudes ronimisikka jõudes on poeg umbes 5nädalane. Üldiselt on kassikakk oma populatsiooni suhtes heas seisus, praeguse seisuga on Eestis 5090 haudepaari. Et nende arvukus säiliks, on nad siiski võetud looduskaitse alla.
konnad, vähem sööb ka kalasid (enamasti pinnalähedasest veest haigeid). Sügisel tarvitavad ka puuseeemneid, tammetõrusid ja kirsse. Toidu saab nii veest kui maismaalt ja ka õhust. Selle hankimine toimub enamasti haudekoloonia lähedal. Kaalub 250...400 g. LEVIALA KOGUS Kogu Eesti asurkonna suuruseks hinnati 1980.te algul 85...90 tuhat paari. Hiidkolooniates on kuni 10 tuhat haudepaari (Matsalus, Linnulahel). Arvukus suureneb eriti jõudsasti siseveekogudel. Praegu on LääneEesti hiidkolooniad veidi kahanenud ja üldine arvukus on stabiliseerunud 50...100 tuhande paari juures. ÖKOSÜSTEEM Kahjurnäriliste ja putukate hävitamise tõttu loetakse kasulike lindude hulka. Täiskasvanud lindudel olulisi vaenlasi pole, küll aga esineb pesade kahjustamist näiteks teiste kajakaliikide poolt. OHUSTATUS JA KAITSE
on keha üldvärvusest heledamad. Tal on nokk, mille üks hoop võib otsustada saaklooma ja merikotka vahel käiva kahevõitluse võitja. Merikotkas eelistab veekogude läheduses olevaid männi- ja kuuse-segametsi. Ta on lind, kes ehitab oma toigastest pesa männi otsa. Merikotkas otsib oma toitu veekogudest, saagiks langevad veelinnud, surnud kalad ning talvel ka nõrgemad kitsed, jänesed ja rebased. Eestis oli merikotkas vahepeal väljasuremisohus, kuna sajandivahetusel oli neid umbes 30 haudepaari, 70ndatel vaid 9-10 paari. Kuid praeguseks arvatakse neid olevat 35-40 haudepaari. Kaljukotkas (Aquila chrysatos) On suur, kuid suhteliselt saleda kehaga röövlind. Ta terve keha on kaetud pruuni värvusega, kuid noka tüvik on kollane ja alates ninasõõrmetest must. Jänesed ja suuremad kanalised on kaljukotka põhitoiduks. Kuid kui kotkas on näljane, võib ta rünnata ka nõrku kitsi. Elupaigaks valib ta endale rabamaastikke või nende äärealasid. Jämedatest
Ta saba koosneb 12 tüürsulest ja on valge. Noorlind, see tähendab alla 4 aasta vanune lind on pruun mustja peaga, sulgede tüvikuosa on valkjas ja alapool valkjas pruunide tähnidega. Ta tiivad on pikad ja laiad, aga saba lühike ja kiiljas. Merikotka elupaigad asuvad niisketes kuusesegametsades, rabamännikutes ning mereranniku hõredates metsades mitte kaugel veekogust. Arvukus: Vahepeal oli merikotkas Eestis väljasuremiseohus. sajandivahetusel oli meil neid umbes 30 haudepaari, 70ndetel aga vaid 9... 10. praegu arvatakse olevat 35... 40 paari. Merikotka toitumispiirkonnaks on veekogud. Toitub veelindudest, haigedest ja lõpnud kaladest, on osav veelindude pesarüüstaja. Talvel ründab ka nõrgemaid kitsi, jäneseid ja rebasid.Toitumisel on küllalt tähtsal kohal raibe, eriti aga randauhutud hülgekorjused. ladina keeles: Hakiaetus albicilla Küsimused: 1) Kus elavad peamiselt merikotkad? 2) Millest nad toituvad?
Täpikhuik Iseloomuliku "ütt-ütt-üti" häälitsuse järgi on täpikhuik saanud endale hulga rahvapäraseid nimesid: ütt, järveütt, jutitaja, vesivutt, mutt jt. See iseloomulik hääl kostub pooleteise kilomeetri kaugusele. Erinevalt pisut suuremast rukkiräägust on tal tumehall roostja tooniga üldvärv, paiguti esineb valgeid tähne ja musti triipe. See Euroopas ja Aasias laialt levinud lind on tavaline ka Eestis, ehkki kõikuva arvukusega: 1...2 tuhat haudepaari. Täpikhuik on kiire jooksja ja osav liikleja puhmaste vahel, lendu tõuseb harva, nagu tema sugulasedki. Ka ujumine on talle vastumeelne. Looduses pole teda sugugi lihtne märgata, sest ta elab pilliroo-, kaisla- ja tarnatihnikutes või põõsastikes, millega ta ühte sulab. Raskenduseks on veel seegi, et tal on öine eluviis ja päeval on ta nii liikumatu, nagu üks pillirootutt olema peab. Siiski võib teda järvede, jõgede, soode või märgade niitude servadesse otsima minna.
Täpikhuik Iseloomuliku "ütt-ütt-üti" häälitsuse järgi on täpikhuik saanud endale hulga rahvapäraseid nimesid: ütt, järveütt, jutitaja, vesivutt, mutt jt. See iseloomulik hääl kostub pooleteise kilomeetri kaugusele. Erinevalt pisut suuremast rukkiräägust on tal tumehall roostja tooniga üldvärv, paiguti esineb valgeid tähne ja musti triipe. See Euroopas ja Aasias laialt levinud lind on tavaline ka Eestis, ehkki kõikuva arvukusega: 1...2 tuhat haudepaari. Täpikhuik on kiire jooksja ja osav liikleja puhmaste vahel, lendu tõuseb harva, nagu tema sugulasedki. Ka ujumine on talle vastumeelne. Looduses pole teda sugugi lihtne märgata, sest ta elab pilliroo-, kaisla- ja tarnatihnikutes või põõsastikes, millega ta ühte sulab. Raskenduseks on veel seegi, et tal on öine eluviis ja päeval on ta nii liikumatu, nagu üks pillirootutt olema peab. Siiski võib teda järvede, jõgede, soode või märgade niitude servadesse otsima minna.
vastu peaksid. Pesa võib kaaluda üle tonni ja sellist raskust suudavad kanda vaid väga tugevate okstega puud nagu tamm ja vanad männid. Eestis on must-toonekure pesa ümber pesitsusajal 250 meetrise raadiusega keelutsoon. Puude langetamine sellel alal on keelatud. Arvukus: Maailmas arvatakse kokku elavat 11 000– 15 000 paari must-toonekurgi ja neist suurem osa on elukoha leidnud Euroopas. Praegu pesitseb Eestis umbes 100 must-toonekure haudepaari, kuid pesitsus pole sedavõrd tulemuslik, et taastaks endise arvukuse. Elupaik Elupaigaks on must-toonekurel vanad metsamassiivid ja raskesti ligipääsetavad sood või järvekaldad. Ta on üksindust armastav lind: moodustub püsiv paar, kelle pesale lähim pesa asub tavaliselt kaugemal kui kuus kilomeetrit. Toitumine Toiduks on talle kalad, konnad, veeputukad ja harvem roomajad. Toitu otsides teeb ta pikki rändeid oma pesapaigast eemal. Viimaste aastate uuringud on
Välimus - Rästast kogukam, pika sirge noka , jässaka keha pikkade peenikeste jalgadega ja pruukikirju sulestikuga lind. Rinnal, kõhu all tugev ja selge vööditus; tiiva ülaosal on tume pikivööt, mida raamivad valgetipulised tiivakattesuled, tiivaalune tumedam. Ka maas seisval linnul on selgelt näha valge tiivavööt. Välimised sabasuled on laialt valged. Levik ja rändamine. Rohunepp pesitseb kohati Skandinaavia põhjaosas, Soomes, Poolas, Baltimaades ja Venemaal.Vähemalt pooltuhat haudepaari pesitseb Poolas ja Ukrainas. Erinevalt teistest nepiliikidest on rohunepp pikamaarändur, kelle rändeteed ulatuvad Aafrikasse – üle Sahara kõrbe, kuid teda on talviti kohatud ka Edela-Euroopas ja Loode-Afrikas. Kus võib kohata... Suuremad ja elujõulisemad asurkonnad Eestis paiknevad suurtel jõelammidel – Suur-Emajõe, Kasari, Soomaa ja Mustajõe niitudel. Haudeajal on rohunepi meelispaikadeks üleujutatavad luhaniidud,
Uuesti nähti looduses neid suuri ilusaid luiki alles 1955. aastal Virtsu lähedal. Esimene pesitsemine tehti kindlaks 1959. aastal Muhu Suuremõisa lahel. Samal aastal üritas üks paar pesitseda ka Tartu lähedal Soitsjärvel, kuid neid häirisid inimesed. 1960. aastal asus kühmnokk-luik pesitsema Käina lahel ja 1961. aastal Matsalu lahel. Alates 1969. aastast on kühmnokk-luik Lääne-Eestis pesitsenud pidevalt ning asustanud üha uusi veekogusid. 1972. aastal pesitses Eestis juba 60 haudepaari, neist enamik Saaremaa lõunarannikul, Käina ja Matsalu lahel, ilmselt erandlikult ka Narva veehoidlal 1971. aastal. Kaks aastat hiljem kasvatasid luiged oma järglasi ka Soome lahe rannikul Kolga lahes. 1983. a. andmetel oli Eestis siis 390 paari kühmnokk-luiki. Juurdekasv on keskmiselt 25% aastas. Arvukus suureneb aasta-aastalt. Luik pesitseb Põhja-, Lääne-, Kaspia- ja Musta mere äärsetel aladel. Viimase paarikümne aastaga on tema levik märgatavalt suurenenud. Oma mõju
Elustik Loodust iseloomustavad eelkõige mereline kliima, rohke linnustik, rannikualadele iseloomulik karaktertaimestik ja huvitav riimveelise mere fauna. Siin on kohatud 247 linnuliiki, kellest pesitseb 114. Soontaimeliike on 520, samblikke ja samblaid ligi 500 liiki, ligi 80 liiki kalu. Läbirändel peatub Vilsandi vetes tuhandelistes parvedes valgepõsk-laglesid, kirjuhahku ja teisi merelinde. Rahvuspargi meresaartel pesitseb kokku 7000 - 8000 haudepaari merelinde. Vilsandil kasvatatakse alates 1997 aastast ka jaanalinde, hetkel on neid seal kuus. (2 isast ja 4 emast) Vilsandi läänerannal paiknevad looduskaitseala tuntuimaid linnusaared - Alumine Vaika, Keskmine Vaika, ülemine Vaika, Mustpank, Kullipank ja Karirahu. Vilsandist põhja poole asuv Vesiloo saar on madala veega läbi mere Riimisääre kaudu juurdepääsetav. Kadakaste pärandkoosluste ja metsade taimestik on haruldusterohke. Siin kasvab üle 30 liigi
nädalaselt ja noored emaslinnud 9-10 nädalaselt. Emaslinnud toidavad poegi kuni viie kuu vanuseni. Arvukus ja kaitse Eestis Eestis on kassikaku arvukus tugevasti langenud. Liik on suutnud püsida vaid rannaluidete piirkonnas (Pärnumaa, Saaremaa, Hiiumaa, Läänemaa ja Harjumaa) ja suuremates soomassiivides, kus esineb linnurikkaid rabajärvi ja laukaid. Kesk- ja Lõuna-Eestis on säilinud vaid üksikuid elupaiku. Aastatel 2003-2007 hinnati kassikaku arvukuseks 60-120 haudepaari. Kassikakk on loodus kaitse all. Rõngastamine ja eluiga. Eestis on ajavahemikus 1922-2007 rõngastaud 67 kassikakku. Taasleide on vaid 6. Eestis on tabatud 1 Soome ja 1 Läti rõngaga lind. Vanim Eestis rõngastatud kassikakk on elanud 2 aasta ja 10 kuu vanuseks. Soomes on kassikaku eluiga küündinud 22 aasta ja 3 kuuni, mis on teadaolevalt ka selle linnuliigi vanuserekord
merikotkal 35 päeva.Emalind viibib kümme päeva pidevalt pesal ja veel paar nädalat pesal või selle lähedal istumispuul. Mais-juunis hakkab ka emalind saagijahil käima. Pojad lendavad pesast välja juuli lõpul või augusti alguses. Pojad hakkavad pessa toodud toidust jagu saama alles 5...6 nädala vanuselt. 8 nädalaselt juba lahkub pesast. Pesakond püsib koos kuni sügiseni. Arvukus: Vahepeal oli merikotkas Eestis väljasuremisohus. Sajandivahetusel oli meil neid umbes 30 haudepaari, 70ndatel aga vaid 9...10. Praegu arvatakse olevat 35...40 paari Kunagi võis meie rannikul ja järvede ääres elada sadu paare merikotkaid. Inimese süül loodusesse sattunud kloororgaanilised ühendid põhjustasid selle liigi hääbumise: kolmkümmend aastat tagasi oli meie suurimaid röövlinde järele jäänud vaid kuni mõnikümmend paari. Praeguseks on asurkond oma elujõulisuse taastanud. Möödunud sajandi teisel poolel hakati üha rohkem kasutama kloororgaanilisi ühendeid (DDT jt
Musträstas Saabub meile märtsi keskelt aprilli alguseni. Vähesed musträstad ka talvituvad Eestis. Sügisene ränne algab neil septembris ja kestab novembrini. Musträstas pesitseb Euroopas, Aasias ja PõhjaAafrikas, ta on inimese poolt viidud ka Austraaliasse ja UusMeremaale. Talvituvad Inglismaal ja mujal LääneEuroopa maades, Aasia kesk ja lõunaosas ning Põhja Aafrikas. Isaslinnul on kollane nokk, sulestik on must ilma läiketa. Emaslinnu nokk on pruunikasmust, sulestik on seljalt tumepruun ja kõhualune on laiguline. Maapinnal kulgeb ta hüpates või kiiresti joostes, tihti peatub ja ajab saba püsti. Tegutseb põõsastes ja maas. Lend on musträstal madal ja lühike. Erutuse korral lendab lõikava kisaga varju. Linnades on ta julge. Mängul, territooriumi kaitsmisel ja paaride moodustamisel esineb musträstal palju rituaalseid käitumisviise. Mängu ajal ...
tumedad väikesed täpid ja sinakashall ülapool. Lindude kehakaal kõigub Euroopa isaslindudel 280 365 grammini ja emaslindudel 290 450 grammini. Tunduvalt suuremad Põhja- Ameerika isaslinnud kaaluvad ca 440 grammi ja emaslinnud 490 grammi.(eoy.ee) I kategooria kaitsealune lind Rootsis. Haruldased ja aeg-ajalt pesitseb Lõuna-Rootsis. Rootsis on leitud kõige rohkem Gotlandi saarelt ja Skanelt. 1950-1960 leiti Skanelt 25-30 pesitsevat paari. 1990 leitud 20 haudepaari. (http://sv.wikipedia.org) Habekakk: Rootsis looduskaitse all. Sarnaselt Eestile on ka Rootsis olnud habekaku arvukus üsna madal ning äärmiselt muutlik. Üldiselt on väga raske määratleda habekaku arvukust Rootsis, kuid hinnanguliselt elab seal 3- 15 isendit ja pesitsevaid isendeid ei ole registreeritud.(nrm.se) Kõige enam on habekakk levinud Rootsi Norrbottenis , Västerbottenis ja Jämtlandis, vähemal
Emaslinnud on isaslindudest veidi suuremad. Isaslindude pikkus jääb 15 - 17cm vahemikku, emaslindude pikkus 17 - 19 cm vahemikku. Isaslinnud kaaluvad 50-65g, emaslinnud 67-77g (enne hauduma asumist rohkemgi). Värbkakk on levinud kogu taigavööndis Skandinaaviast Ida-Siberini. Eraldatud värbkakuasurkondi elab ka Kesk-Euroopa mägimetsades. Eestis on värbkakk üldlevinud vähesearvuline haudelind. Värbkaku arvukuseks on meil arvatud 200-500 haudepaari, kuid ilmselt on tegemist alahinnanguga,mis tulenes värbkaku eluviisi puudulikust tundmisest. Värbkakk asustab kõige meelsamini vaheldusrikkaid metsamaastikke vanade kuuse- segametsa tukkadega, kuid võib elada ka männikutes ja teistes metsatüüpides. Värbkakk pesitseb vanas rähniõõnsuses - talle sobivad nii suur-kirjurähni, valgeselg- kirjurähni kui ka laanerähni sepistatud õõnsused. Pesitsemiseks sobib ka spetsiaalmõõtmetega pesakast.
pesitsemise kohta 37 ruudust. Uusi haudepaiku, võrreldes varasema levikupildiga, lisandus tollal Kasari jõgikonnas ja Vooremaal. Võimaliku pesitsemise punktide (54) taga atlasekaardil ei tarvitse iga kord olla asustatud pesa, ent kohalike vaatlejate tähelepanu võiks see küll teritada, et veenduda jäälinnu pesitsemise tõesuses oma piirkonnas. 2000. aastal hinnati Eesti asurkonna suuruseks 200400 haudepaari. Jäälinnu sigimisaegsed elupaigad on selgeveelised madalad jõed, ojad ja kraavid, mille kallastel leidub vähemalt meetrikõrgusi, enamasti liivakivist, vähem liivast, moreenist või savist järsakuid-paljandeid. Üliharva on pesakäik ja -õõnsus uuristatud mullakihti paljandi ülaosas. Üksikuid pesi on Eestis leitud ka veest kuni saja meetri kaugusel, kui sobivaid järsakuid lähemal pole. Asustatud pesade lähim vahekaugus on olnud 150 meetrit, tavaliselt aga kilomeeter ja enam
kümnendik eelistab madalsoid ja niite(valdavalt värvulised), mererannikut ja saari (peamiselt kurvitsalised ja hanelised) ning kultuurmaastikku. Vaid 3% meie linnuliikidest pesitseb ainult rabades. Kõige liigirikkamad ja tihedamalt asustatud on laialehised lehtmetsad (kuni 1800 paari 1 km2 kohta). Metsalindudest on arvukaimad pesitsejad metsvint (1,5–2,5 miljonit haudepaari), salu-lehelind (0,8–2 miljonit) ja mets-lehelind (0,5–1 miljonit). Suhteliselt linnuvaesed on lagerabad (kuni 70 paari 1 km2 kohta), kuid seal pesitseb palju ainult sellele elupaigale omaseid liike (rabapüü, rüüt, hallõgija, heletilder, väikekoovitaja, varem ka rabapistrik). Kõikjal Eestis elavad linavästrik, põldlõoke, kuldnokk, metsvint ja väike-lehelind. Jahilindudeks on kuulutatud 36 liiki, enim kütitakse Eestis parte ja hanesid.
annaabi.ee 
