Harivesilik Harivesilik (Triturus cristatus) on umbes 14 cm pikk sisalikku meenutav sabakonnaline. Ta nahk on kärnkonnale sarnaselt krobeline, must või tumehall. Kõhupool on erkkollane või -oranz, mustade laikudega. Oma nime on harivesilik saanud kõrgest hambulisest harjast, mis areneb isaslooma seljale sigimisajal. Enne sigimist toimub vees omapärane pulmamäng: isasloom ujub uhkeldades emaslooma ees, väristades tagasipainutatud saba, seda vahetevahel emase poole viibutades. Emasloom muneb 300400 muna, kinnitades need ühekaupa veetaime lehtede alaküljele. Leht volditakse kokku nii, et muna peitub selle kurdude vahele. Paari nädala pärast kooruvad munadest vastsed. Pärast sigimist lahkuvad harivesilikud veekogudest kuivale maale toituma. Vastsed võivad aga veekogudesse jääda augustini. Harivesilik on veega väga tihedalt seotud kahepaikne. Veekogu suhtes on harivesilik üsna nõudlik: talle sobivad puhta, selge veega, vähemalt ...
Vesilikud on veekogudes sigimisajal. Nad ei häälitse. Pärast sigimise lõppu toituvad ja talvituvad maismaal. Emasloomad mässivad munad taimelehtedesse. Isastel on pulmarüü – seljale kasvab hari ning keha muutub kirevamaks. Tähnikvesilik on levinud üle kogu Eesti. Harivesilikku leidub Lõuna- ja Kagu-Eestis ning Järva- ja Virumaal. Harivesilik on nõudlikum sigimisveekogude kvaliteedi suhtes, ei kasuta veekogusid, kuhu on asustatud kalu. Vesilikke saab eristada ka vastete järgi. Harivesiliku vastse saba tipus on iseloomulik niitjas jätke, sabauimel on mustad täpid. Tähnikvesiliku vastse saba on ühtlaselt hallikas. Kärnkonnad: Kärnkonnadele on iseloomulik sarvestunud nahk, kus on palju mürginäärmeid. Pea piirkonnas asuvad suured parotiidnäärmed. Peamiselt öösel tegutsevad loomad. Isased häälitsevad sigimise ajal, et emaseid meelitada. Kudu on nöörikujuline, kullesed tumedat värvi, lapiku kehakujuga. Talvituvad maismaal. Eestis leidub kolm liiki kärnkonnasid
Hoida tiigikaldad võsastumast ja väikeveekogud kinni kasvamast! Jätta põldude keskel olevate veekogude ümber ülesharimata puhveralad. Toetada ekstensiivset põllumajandust Liigikaitset reguleerib tegevuskava liigi kaitseks (nn. kaitsekorralduskava). Seni on neid koostatud kõrele ja harivesilikule. Paljud kahepaiksete ja roomajate elupaigad jäävad looduskaitsealade piiresse. Haruldaste liikide kaitseks moodustakse ka püsielupaiku (nt Piusa karjääris asub harivesiliku püsielupaik, mis on mõeldud harivesiliku sigimiskohtade kaitseks). Nendes II ja III kaitsekategooria liikide elupaikades, mis pole kaitsealade, hoiualade või püsielupaikadena piiritletud, kehtib isendikaitse printsiip. Seega on ka Kükametsa küla tiigis sigiv isane kärnkonn ikkagi kaitse all. Kaitsetegevusi: Kõre kulleste kasvatamine ja reservasurkondade loomine. Kõre elupaikade (rannaniitude) taastamine
järele! Tiigi rajamise soovist tuleb teavitada kohalikku omavalitsust ning kaitstavatel aladel ka kohalikku keskkonnateenistust. Tiigi rajamine ei tohi kahjustada olemasolevaid loodusväärtusi. Asukoha valikul tuleb veenduda, et ei ohustataks maa-aluseid insenerivõrke ning õhuliine. (Lepik et all. 2008). 5 Kasutatud allikad Lepik, I., Zingel, H. & Rannap, R. 2008. Tiigid ja nende rajamine. Välja antud LIFE-Nature projekti “Harivesiliku kaitse korraldamine Läänemereäärsetes riikides“ LIFE04NAT/EE/000070 raames. Mauring, T. 2001. Tiigi ja märgala rajamine. Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus, lk 1-12. Potter, L. 2008. Üle vee. Tiigid, ojad ja sillad koduaias. Tartu. 6
Harivesilik Haruldased Ohualtid Peale Eestile iseloomulike ohutegurite mõjutab kahepaiksete arvukust maailmas toimuvad kahjulikud muutused nagu keskkonna kasvav reostumine, kliimamuutused, haiguste ja parasiitide kasvav mõju. Kahepaiksete kaitse Kaitsealuste liikide kaitse korraldamine toimub keskkonnaministri poolt kinnitatud tegevuskavade alusel või Keskkonnaameti loal. Juttselg-kärnkonna ehk kõre ja harivesiliku jaoks on moodustatud tegevuskavad liigi kaitseks. Elupaikade taastamiseks ja hooldamiseks on hakatud rannaniite taastama kui kõre elupaigana, karjäärielupaiku hooldama ning väikeveekogusid taastama ja rajama. Asurkondade elujõulisuse tõstmiseks on olemas toetav kudu ja kulleste üleskasvatamine [2]. 6 Kahepaiksete kaitseks tuleks säilitada väikeveekogusid. Neid ei tohiks kuivendada või
algust tehtud ka Eestis. - Näiteks Pihla-Kaibaldi liiviku taastamine, kus taastati 43 hektarit liivikuelupaika. Taastamistöid tehti näiteks tedre, pisi-tinasambliku ja nõmmelõokese elutingimuste parandamiseks. Väikeveekogud - Väikeveekogud on olulised veeselgrootute (sh kiilide) ja kahepaiksete elu- ja sigimispaigad. - Nende taastamine on aidanud säilitada paljude ohustatud liikide asurkondi nii Põhja-Ameerikas kui ka Euroopas. - Näiteks harivesiliku elupaiga taastamine Värska vallas Nedsaja külas. Alguses oli veekogu täiesti rohtunud, kuid see taastati. Jõgede, ojade ja soode taastamine - Selleks, et parandada jõgede ja ojade seisundit ning taastada seal sigivate siirdekalade koelmualasid ja ümbritsevaid märgalasid, kõrvaldatakse veetaset reguleerivad tammid ja paisud, suletakse kraavid ning taastatakse ka veekogu looduslik voolusäng. - Üha enam tegeletakse maailmas ka soode taastamisega. Peale selle, et soodes on paju
33.Nimeta Eesti kahepaiksed. Mis neid ohustab? Kuidas saab kaitsta, mida on tehtud? Kuidas eristada harivesilikku ja tähnikvesilikku? Kuidas eristada vesiliku ja konnade mune? Tähnikvesilik, harivesilik, mudakonn, harilik kärnkonn, rohekärnkonn, juttselg-kärnkonn, rohukonn, rabakonn, järvekonn, veekonn, tiigikonn. Ohustab kemikaalide kasutamine suurpõllunduses, elupaikade hävitamine. Taastati ja rajati erineva sügavusega veekogusid. Lähtuti liikide elupaiganõuetest, näiteks harivesiliku veekogud rajati metsa lähedusse. Väikesed veekogud rajati tihedalt kogumikena, et kahepaiksed saaksid nende vahel lihtsalt liikuda. Harivesilik on tähnikvesilikust suurem. Harivesilikul on teraline nahk, tähnikvesilikul sile. Tähnikvesiliku oliivpruuni selja ja kollaka kõhualusega keha on kaetud tumedate täppidega. Harivesiliku selg on tume, kõht on oranz, mustade laikudega. Harivesilik on paremini kohastunud avamaastikuga. Vesilike munad kinnitatakse veetaimede lehtede külge
rada tutvustav voldik. Raskusi võib ilmneda täpsema informatsiooni hankimisega. Rõuge ürgoru loodusrada, mille kohta on voldik ja rada on tähistatud ka looduses. Rõuge energiarada on varustatud infotahvlitega, lähtub Rõuge Ööbikuorust. 9. Kas kuulub rahvusvahelise tähtsusega alade hulka? Vastavalt Euroopa Liidu LIFE- Nature projekti ,,Harivesilike kaitsmine Ida-Baltikumis" kirjeldusele, esineb Haanja looduspargi territooriumil 80% kogu Eesti alale jäävast harivesiliku populatsioonist. Sellesse projekti kuulub ühe alana ka Haanja looduspark. Haanja looduspark kuulub Natura 2000 võrgustikku olles nii linnu- kui loodushoiuala. Euroopa Liidus ohustatud linnuliikidest esineb Haanja looduspargis 36 liiki. Corine biotoobid: Haanja Looduspark on üks 212 alast Eestis, mis on looduskaitseliselt väärtuslik kogu Euroopas. 10. Kas on kehtiv kaitsekorralduskava? 2005-2010 Haanja looduspargi kaitsetegevuse korraldamine põhineb Eesti kaitsealade
on salamanderlaste sugukonda vesiliku perekonda kuuluv kahepaikne. Harivesilik on levinud Põhja- ja Kesk-Euroopa aladel, mis jäävad Alpidest ja Doonaust põhja poole. Isendeid pole leitud Iirimaalt, harvad on leiud Skandinaavia maadest. Levila ei ulatu kuigi kaugele itta, ulatudes Jekaterinburgi oblasti lõunaosani. Ta on levinud Kaukaasias ja Krimmis. Eestis elab peamiselt mandriosas, eriti Kagu-Eestis. Harivesilik ei ole arvukas. Teda on 46 korda vähem kui tähnikvesilikku. Harivesiliku jaoks on nähtavasti parimad elutingimused metsastepis, kus teda on ainult 23 korda vähem kui tähnikvesilikku. Ta eelistab metsajärvi, soote, tiike, veeauke, soid, rabasid ja kraave. Teda võib kohata ka laiade jõeorgudega kultuurmaastikul. Kui ta veest lahkub, peitub ta mahalangenud puude all, aukudes, urgudes, isegi pehkinud kändudes. Vees on ta aktiivne ööpäev läbi, kuival ainult öösiti. Veekogudes viibib ta kevade ja suve alguses, aga alates juuni keskpaigast siirdub kuivale.
annaabi.ee 
