sulges oma uksed sõjategevuse tõttu 1710. aastal kui Vene väed võtsid üle Pärnu linna ja ülikool taasavati alles 1802. aastal. Me ei saa olla päris kindlad selles, kui palju oleks muutnud see kui kool oleks järjepidevalt kõik need aastad edasi tegutsenud, kuid võime arvata, et ehk oleks rohkem Eesti soost noormehi sinna õppima läinud ja sealt saadud teadmisi kasutanud oma rahva hüvanguks. Üldjoontes võib lõpetuseks väita, et Vene võim tõi eestlaste haridusellu positiivset kaalukalt rohkem kui negatiivset. Just sel perioodil kinnitati koolikohustus, tõlgiti põhjaeesti keelde nii Vana kui ka Uus Testament, viidi eesti rahvas usule ja valgustusele lähemale ning tänu sellele kõigele suudeti tõestada, et ka väike rahvas võib olla vaimult suur.
aastate Eestis polnud see ilmselt enam võimalik. Nii jäi talle külge eestlaste reeturi maine, mida ilmselt tegelikult ei väärinud. Perekond Jannseni kodu Tartus, Tiigi tänaval, muutus tolleaegse haritlaskonna üheks peamiseks kooskäimise kohaks. Lisaks Jakobsonile ja Hurdale võis seal kohata ka eesti kultuuri huvilisi Soomest ja Ungarist. On ka olemas tänapäeval Johann Voldemar Jannseni nimeline auhind see on Pärnu linna auhind Pärnu kultuuri- ja haridusellu märkimisväärse panuse teinud isikutele. Auhind asutati 1994. aastal. Auhinnaks on Johann Voldemar Jannseni bareljeefiga medal ja rahaline preemia. Jannsenite perekonna maja Tartus Tiigi tänaval hävis II maailmasõjas, kuid säilinud on nende aeda istutatud "Koidula tamm". ,,Häbenegem, et me rumalad oleme, aga mitte et eestlased oleme!" Johann Voldemar Jannsen
vaadeldes, seostades, katsetades, kuulates ja enda kogemusest õppides. Mitteformaalne õppimine on oluline igas vanuses, kuid eriti noortel, sest noorena kujunevad välja inimese tõekspidamised, väärtused, hoiakud, mis mõjutavad kogu edasist elu. Säästva arengu käitumisviisid ja tavad kinnistuvad igapäevaste tegevuste kaudu, mis siis, et see on omandatud algselt koolis. Mitteformaalne haridus on võimalus omandada teadmisi ja samas aitab omakorda tuua uusi ideid ja teadmisi haridusellu. Õpetaja on see, kes ise muutudes annab järgmisele põlvkonnale edasi uusi, jätkusuutlikku maailma toetavaid väärtushoiakuid. Õpetajale ei ole jätkusuutlikus arengus midagi uut, pigem on tegemist naasmisega loomuliku hariduse juurde. Õpetajatel oleks soovitav mõtiskleda, kuidas nad keskkonnaprobleeme tutvustavad ja õpilaste jätkusuutliku arengu alaseid oskusi ning hoiakuid kujundavad. Peaksime sisulisemalt ja eesmärgipärasemalt läbi mõtlema, kuidas edasi minna
ainult poegi peeti väärtuslikeks järeltulijaiks. Haridust oli naistel võimalik omandada enamasti vaid kloostrist. Aadlikute lapsed said käia kloostrikoolides, kus õpetati nii lugemist kirjutamist kui ka triviumi kuuluvaid aineid, kuid vaesematel ja talupoegade tütardel selleks võimalust polnud. Kui vaene noor tüdruk läks aga nunnaks, oli tal võimaliks omandada kloostris hea haridus. Vaimulike naiste seal on ka mitmeid tähelepanuväärseid naisi, kes on andnud suuri panuseid haridusellu. Paljud naised käisid linnas tööl, ja seal oli neil võimalik mitmetel erinevatel aladel leibateenida, esines ka diskrimineerimist, sest kõik ametid polnud naistele lubatud ja ka palk oli väiksem kui meestel. Tänapäeval on naise olukord kindlasti paranenud. Naine on iseseisev ja vaba ning ühiskond ei mõista hukka neid, kes eelistavad karjääri perele. Sageli on hoopis mehed need, kes hoolitsevad laste ja kodu eest. See näitab, et mehe ja naise seisus muutub järjest võrdsemaks,
sajandi viimasel kolmandikul. Selle ajani oli valitsevaks õppetöövormiks koduõpetus. Nüüd algas küla- ja mõisakoolide võrgu loomine ja kooliõpetuse osakaalu suurenemine. Keskvõimu vahelesegamine Baltimaade kooliasjadesse viis rahvaõpetuse ümberkorraldamiseni 1765. Aastal. (Andressen 2003, lk. 76) Kindralkuberner G. Browne esitas 1765. Aastal maapäevale arutamiseks üksteist ettepanekut talupoegade õigusliku ja majandusliku seisundi korraldamiseks. Arutlusele tulid ka maarahva haridusellu puutuvad küsimused. Teatud osa rüütelkonna vastuseisust hoolimata andis kindralkuberner 12. Aprillil 1765. a. välja “Awwaliku Kulutamise” ja 18. Aprillil koolipatendi. (Andressen 2003, lk. 77) 9 Koolipatendi järgi võisid vanemad, kes oskasid lugeda ja tundsid katekismust, oma lapsi kodus õpetada. Nende laste jaoks, kel puudusid õppimisvõimalused kodus, pidid
korteris ka laste päevahoid.(15) Seoses kuueaastaste laste koolitulekuga muutus kool 1988.aaastast 9-klassiliseks ja praegu kannab kool Vara Põhikooli nime. (15) 5 3. Teised kihelkonna koolid, mis jäid praegusele Vara valla territooriumile Maarja-Magdaleena kihelkonnas moodustas Vara suure territoorimi, mis on tinginud väikeste koolide olemasolu. Kuna need algkoolid on andnud Vara haridusellu oma panuse siis tahan ka neile tähelepanu pöörata. 3.1. Haridusajalugu Koosal Koosa kooli asutamise tähtajaks peetakse 1785 aastat. Esialgu oli kool ühe komplektiline. Koolimajaks oli väike hoone kahe toa ja köögiga (õpetajale) ja ühe klassitoaga.1919 muudeti kool 4 klassiliseks. 1926/1927 avati 5 klass. 1927 tegi koolijuhatja valla volikogule ettepaneku moodutsada ka 6 klass, otsus tuli eitav. Peale kolmandat ettepanekut avati
osanud lugeda ega kirjutada) 6% rahvastikust. 1883. a tuli võimule Aleksander III ja sellest ajast algas Vene tsaaririigis tugev venestamispoliitika. Kõik koolid allutati haridusministeeriumile ja õppekeeleks kinnitati vene keel. 1887.a muudeti vene keel kohustuslikuks õppekeeleks kõigis koolides. Vaid algkoolis võis 2 esimesel aastal mõnevõrra eesti keelt kasutada. Paljud kogenud, kuid vene keelt mitteoskavad õpetajad vallandati. Mitmed koolid suleti. Haridusellu saabus teatud seisak. Kasutuselt kadusid kõik eestikeelsed õpikud. 1893. a suleti Eesti Kirjameeste Selts jne. Vt ka O. Prinits Eesti koolimatemaatika ajalugu I, Trt 1992, lk57 - 95 1.4. XX sajandi algus Muutused hariduselus hakkasid toimuma pärast 1905. a revolutsiooni. Esialgu mindi emakeelsele õpetusele tagasi algkoolides ja erakoolides. 1906. a loodi esimene eestikeelne gümnaasium - Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasium (praegune Miina Härma Gümnaasium). 1910
annaabi.ee 
