muutub mustaks. Talluse pind võib olla kergelt kortsuline-kurruline ning kurdude harjal, enamasti aga siiski hõlmade servas on luubiga näha mitmesuguseid väljakasveid ja terakesi - isiide ja soreede. Nii talluse suurus, hõlmade kuju ja lõhestatus kui ka vegetatiivsete paljunemisvahendite asend ja rohkus varieeruvad tugevasti. Hall hõlmasamblik kasvab peamiselt okaspuude (kuuse, männi) ja kase, harvem teiste lehtpuude tüvel ning okstel, tihti ka puidul, harva graniitrahnudel; eelistab happelisemat substraati. Hall karesamblik Pseudevernia furfuracea Tallus: algul lehtjas, hiljem põõsasjas, läbimõõt 3-12 cm; ülapool sinakas- või tuhkhall, alapoole keskosas must (servade suunas võib muutuda heledamaks, kuni valkjashalliks); harud lapikud, pealt sageli kumerad. Vegetatiivse paljunemise vahendid: isiidid (silindrilised või koraljad talluse väljakasved, eristatavad luubiga). Viljakehad enamasti puuduvad. Kasvukoht: okas- ja lehtpuude koor, puit. Väga sage kogu Eestis.
poolt kasvupinna omadused on taimeliigi pinna kaudu väga täpselt ühesugused. Kividel kasvavate samblike (epiliidid) kasvupinna keemilise koostise samasus on palju raskemini kindlaks tehtav. Puudel kasvavad samblikud võib jämedalt jaotada kahte rühma lehtpuude (laialehiste) samblikud ja okaspuude samblikud (peenelehised puud kased, ka haavad jäävad kahevahele). Oksapuude samblikud armastavad happelisemat, lehtpuude samblikud leeliselisemat kasvupinda. Kui laialehine mets (mitte üks tamm männikus!) on kaetud vaid okaspuusamblikega, võib eeldada happelist õhusaastet, kui okaspuumetsas kasvavad eelkõige lehtpuusamblikud, võib eeldada leeliselist (nt. lubjatolmu) saastet. Puhta õhu indikaatoriteks on pikad habesamblikud vanades okasmetsades (nende puudumine ei pruugi alati tähendada saastunud õhku!). Tolmu, samuti rohke lämmastiku
ohtlikum. 2. Temperatuur mikroobid võivad olenevalt liigist paljuneda väga temperatuuride vahemikus (-5ºC kuni 90ºC). Enamusele toiduhaigusi põhjustavatele patogeenidele on optimaalseks keha temperatuur, s.o. 37º ümber, seega on vahemik 8...60ºC nn. ohtlik tsoon patogeenide paljunemiseks toidus. 3. Keskkonna happesus e. pH - bakteritele on sobivam neutraalne (pH 7,0) ja sellele lähedane keskkond, hallitusseened eelistavad happelisemat keskkonda. Kui pH on alla 4,5 siis bakterid enam ei paljune. 4. Vaba vee olemasolek, s. o. vee aktiivsus soolatud, magusas ja külmutatud toidus olev vesi on mikroobidele kättesaamatu, mistõttu mikroobid neis toitudes ei kasva või kasvavad aeglaselt. Kairi Ütsik Mikrobioloogilisi toidumürgitusi tekitavad bakterid ja hallitused 5. Aeg - mikroobide generatsiooni aeg sõltub patogeeni liigist ja kasvukeskkonna temperatuurist.
nooremad talluse osad on siledad, justkui plekise pinnaga. Algul on tallus tervikuna lame, lehtjas, võrdlemisi pikkade ja kitsaste harudega, osa neist võivad hiljem kumeralt kokku rulluda või kasvada püstiselt ülespoole ning muuta talluse kaharalt põõsasjaks. Silmatorkav tunnus on veel see, et talluse üla- ja alapool on selgelt eri värvi (ülapool sinakas- või tuhkhall, alapool - vähemalt keskosas must). Hall karesamblik kasvab nii okas- kui ka lehtpuudel, eelistades happelisemat substraati, mistõttu on kõige sagedasem okas- ja segametsades kuusel, männil, kasel, remmelgal. Talub mõõdukat happelist õhusaastust, võib kasvada ka linnapuudel. Kahar habesamblik Usnea hirta Tallus: põõsasjas, 3-8 cm pikk; valkjas- kuni rohekaskollane; harud ümmargused. Vegetatiivse paljunemise vahendid: isiidid ja soreedid. Viljakehad enamsti puuduvad. Kasvukoht: puukoor. Väga sage kogu Eestis. Kahar habesamblik kuulub nn lühikeste habesamblike rühma, tema tallus on
need saavad kõik elu määrava õhu kaudu, teiselt poolt kasvupinna omadused on taimeliigi pinna kaudu väga täpselt ühesugused. Kividel kasvavate samblike (epiliidid) kasvupinna keemilise koostise samasus on palju raskemini kindlaks tehtav. Puudel kasvavad samblikud võib jämedalt jaotada kahte rühma lehtpuude (laialehiste) samblikud ja okaspuude samblikud (peenelehised puud kased, ka haavad jäävad kahevahele). Oksapuude samblikud armastavad happelisemat, lehtpuude samblikud leeliselisemat kasvupinda. Kui laialehine mets (mitte üks tamm männikus!) on kaetud vaid okaspuusamblikega, võib eeldada happelist õhusaastet, kui okaspuumetsas kasvavad eelkõige lehtpuusamblikud, võib eeldada leeliselist (nt. lubjatolmu) saastet. Puhta õhu indikaatoriteks on pikad habesamblikud vanades okasmetsades (nende puudumine ei pruugi alati tähendada saastunud õhku!). Tolmu, samuti rohke lämmastiku
need saavad kõik elu määrava õhu kaudu, teiselt poolt kasvupinna omadused on taimeliigi pinna kaudu väga täpselt ühesugused. Kividel kasvavate samblike (epiliidid) kasvupinna keemilise koostise samasus on palju raskemini kindlaks tehtav. Puudel kasvavad samblikud võib jämedalt jaotada kahte rühma lehtpuude (laialehiste) samblikud ja okaspuude samblikud (peenelehised puud kased, ka haavad jäävad kahevahele). Oksapuude samblikud armastavad happelisemat, lehtpuude samblikud leeliselisemat kasvupinda. Kui laialehine mets (mitte üks tamm männikus!) on kaetud vaid okaspuusamblikega, võib eeldada happelist õhusaastet, kui okaspuumetsas kasvavad eelkõige lehtpuusamblikud, võib eeldada leeliselist (nt. lubjatolmu) saastet. Puhta õhu indikaatoriteks on pikad habesamblikud vanades okasmetsades (nende puudumine ei pruugi alati tähendada saastunud õhku!). Tolmu, samuti rohke lämmastiku
materjalis kindlasti üle 5%. Kui kihisemine puudub või see toimub väga vähesel määral, siis on savi ehituseks kõlblik. pH Savimaterjalide pH on reeglina 7 8,5. Ülemistest pinnakihtidest võetud savi võib tänu happevihmadele olla ka happelisem. Madalaima väärtusena võib savi pH olla 4,5. Lubikrohvi reaktsioon on 12 13. Aluseline keskkond väldib enamasti hallitusseente tekkimist. Enamus neist vajab eluks happelisemat keskkonda (pH 4,5 6,5). Savi reaktsiooni määramiseks segatakse see destileeritud veega. Savil lastakse põhja settida; pealejäävast veest mõõdetakse pH. Sidusus Savi sidusus sõltub eelkõige selle peenmaterjali (saue) sisaldusest. Seda määrab aga ka savimineraali liik. Savid, kus on palju naatriumi ja kaaliumi, on parema sidumisvõimega kui savid, milles on palju kaltsiumi. Sidusus sõltub ka materjali veehulgast ehk plastilisusest. Võrreldavate andmete saamiseks
kasvupinna omadused on taimeliigi pinna kaudu väga täpselt ühesugused. Kividel kasvavate samblike (epiliidid) kasvupinna keemilise koostise samasus on palju raskemini kindlaks tehtav. Puudel kasvavad samblikud võib jämedalt jaotada kahte rühma lehtpuude (laialehiste) samblikud ja okaspuude samblikud (peenelehised puud kased, ka haavad jäävad kahevahele). Oksapuude samblikud armastavad happelisemat, lehtpuude samblikud leeliselisemat kasvupinda. Kui laialehine mets (mitte üks tamm männikus!) on kaetud vaid okaspuusamblikega, võib eeldada happelist õhusaastet, kui okaspuumetsas kasvavad eelkõige lehtpuusamblikud, võib eeldada leeliselist (nt. lubjatolmu) saastet. Puhta õhu indikaatoriteks on pikad habesamblikud vanades okasmetsades (nende puudumine ei pruugi alati tähendada saastunud õhku!)
Jahus seevastu on vett keskmiselt 14 15%, kuid siin on osa vett seotud ja jahu ei rikne kiiresti NB! Seda vett, mis on seotud ei saa mikroorganismid kasutada, sest neile on kättesaadav ainult vaba vesi. Seepärast ka osa toiduaineid kuivatatakse, et vähendada mikroorganismidele kättesaadava vee hulka HAPPESUS Keskkonna happesus ehk pH -bakteritele on sobivam neutraalne (pH 7,0) ja sellele lähedane keskkond, hallitusseened eelistavad happelisemat keskkonda. Kui pH on alla 4,5 siis bakterid enam ei paljune. Toidu happelisus on ära toodud joonisel 3. NB! Soodne keskkond bakterite arenguks on neutraalne keskkond; nõrgalt happeline keskkond. Joonis 3 Toidu happelisus ehk pH Tugevalt happelist keskkonda taluvad: · hallitusseened; · pärmid; · piimhappebakterid; · äädikhappebakterid. Õnneks tugevalt happelises keskkonnas ei arene roisubakterid ja eriti ohtlik mikroob botulismitekitaja. NB
annaabi.ee 
