Mõõgavendade ordu Vana-Liivimaa valduste keskpunkt. 1211. aasta 25. juulil pandi nurgakivi Riia toomkirikule, kuid 1215. aastal hävis esimene Toomkirik ning sellega külgnevad hooned tules. Alates 1282. aastast kuulus Riia Hansa Liitu ning linn oli edukas kaubalinn ja linna juhtis auväärsetest linnakodanikest valitud Riia raad. Järgnevatel sajanditel oli Riia Liivimaal ja Lätimaal moodustatud Rzeczpospolita, Rootsi kuningriigi ja Venemaa keisririigi provintsi ja kubermangu halduskeskuseks. 14. sajandi 30-ndatel aastatel kujunes Riia Uue turuplatsi läheduses välja linna haldus- ning avaliku elu keskus - Raeväljak, mille äärde ehitatati uus raekoda ning arvatavasti ka nn Uus maja ehk hilisem Mustpeade maja. 1522 toimus Riias reformatsioon, mis lõpetas Riia peapiiskopi võimu. Järgnevatel sajanditel oli Riia Liivimaal ja Lätimaal moodustatud Rzeczpospolita, Rootsi kuningriigi ja Venemaa keisririigi provintsi ja kubermangu halduskeskuseks. 1621
32,5% Tallinnas, 22,8% Tartus ja 15,8% Narvas. Kapitalistliku formatsiooni kujunedes algas vanade linnade ümbersünd. 19. sajandi keskel muutusid senised kaubandus- ja käsitöölinnad ühtlasi tööstuskeskusteks, raudteesõlmedeks, kuurortideks ja koolilinnadeks. 20. sajand 1920.–30. aastaiks oli Tallinn saanud Eesti ainsaks suureks kaubandus- ja tööstuslinnaks, ühtlasi riigi tähtsaimaks liiklussõlmeks ning rahandus- ja halduskeskuseks. Enne Esimest maailmasõda tekkinud sõjatööstus laostus sõja järel kiiresti. Kuid rasketööstuse languse halvavat mõju suutis teatud määral hüvitada linna muutumine pealinnaks, millega kaasnes tema administratiivse mõjupiirkonna tunduv laienemine. 1. mai 1938 seisuga oli Eestis koos eelnimetatutega kokku 33 linna: Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Nõmme, Viljandi, Valga, Rakvere, Võru, Haapsalu, Kuressaare, Petseri,
infot saada. Teiseks oluliseks põhjuseks oli ka see, et selle kohta on kerge informatsiooni hankida. 2 AJALUGU JA SÜMBOOLIKA 12 Karksi nime on ürikutes mainitud esmakordselt 1224. aastal, pärast mandrieestlaste lüüasaamist muistses vabadusvõitluses, kui Karksi alad läksid maadejagamisel Saksa ordu valdusse. Pisut hiljem, 1228. aastast, on kirjas Karksi linnus Viljandi komtuurkonna foogtkonnana, mil ta sai võrdlemisi suure maa-ala halduskeskuseks Saarde, Halliste, Paistu, Helme ja Ruhja piirkonnas. 13. sajandi lõpul moodustati Eestis esimesed kihelkonnad, mis tähistasid halduslik- territoriaalset üksust ja ühtlasi maakiriku koguduse piirkonda. Nende hulgas oli ka Karksi kihelkond oma linnuse ja lossiga. Aegade jooksul on Karksi loss ja tema valdused sattunud korduvalt sõjatulle. Siin on
Lähis-Ida konfliktid Iisrael on riik Aasias Vahemere rannikul Lähis-Idas. Tema piirinaabriteks on Jordaania, Süüria, Liibanon ja Egiptus ning tulevikus ilmselt ka praegune piiratud autonoomiaga Palestiina. Palestiina all mõistetakse neid osasid ajaloolisest Palestiinast, mis ei kuulu Iisraeli koosseisu, st Gaza tsooni ja Jordani Läänekallast, ehk siis tulevast Palestiina araablaste riiki. (4) Palestiinlaste territooriumite halduskeskuseks on Rm Allh linn, kus asuvad palestiinlaste võimuorganid. Oma iseseisvust kuulatati 15. novembril 1988. aastal. Sionismi mõjul algas 1870. a-tel juutide naasmine Palestiinasse ja hoogustus eriti 1920.-30. a-tel, pärast seda soosivat Suurbritannia-poolset Balfouri deklaratsiooni 1917. aastal. II maailmasõja aegne juutide hävitamine natsistliku Saksamaa okupeeritud aladel võimendas veelgi juudi riigi loomise ideed
Venestamisaeg ei suutnud siiski lämmatada kogu eestlaste omaalgatuslikku tegevust: suur hulk seltse tegutses edasi, moodustati kutseühinguid, rahvaluule kogumine sai hoo sisse. 1884. aasta on meie ajalukku kirjutatud sellega, et juunis pühitseti Otepää kirikus EÜS4-i lipuks sinimustvalge, juulis õnnistati sisse Tartu Peetri kirik ja novembris avati Käsmus merekool. 1.2. Võru linna käekäik 1880ndail Haldamine. Võru oli asutamisest alates mõeldud halduskeskuseks. 1880. aastal kehtestati Venemaa 1870. aasta linnaseadus, mis võimaldas haldusorganitesse hõlmata laiemaid ringkondi kui varasem magistraadisüsteem. Linnavolikogu valimistel oli hääleõigus igal vähemalt 25aastasel linnaelanikul, Vene tsaaririigi kodanikul, kellel oli linnas mingi maksustatav kaubanduslik või tööstuslik (ka käsitööstuslik) ettevõte. Literaatidele anti valimisõigus pärast kaheaastast elamist linnas ja linnamaksude regulaarset tasumist. Neil võis
ametnikkonna senine normkoosseis tühistati ning kehtestati uus, mis vastas sisekubermangudes kehtivale. Tähtsuse kaotasid aadlimatriklid. Baltikumis hakati peale 1785 aastat iga 3 aasta järel korraldama aadlikogu nii kubermangu kui maakonna tasandil. 1786 saadeti laiali maanõunike kolleegiumid. Linnade omavalitsuse ümberkorraldused: Paide, Rakvere ja Viljandi kaotasid linnaõigused pärast Põhja-Sõda. Iga maakonna halduskeskuseks pidi olema linn, linna õigustega asula. Paide, Rakvere ja Viljandi said endale linnaõigused (Viljandi 1783) ning muutusid maakonna keskusteks. Loodi Viljandi, Paide ja Rakvere maakond. Tekkisid Paldiski (Sadam, oli oluline Venemaa sõjaline objekt) ja Võru maakond. Vene impeeriumi linnaseadus 1785- Keskaegsete linnade eluolu muutus. Linna elanikud jagunesid kaheks kategooriaks: linnakodanikud (Kõik inimesed linnad muutusid kodanikeks).
1710 jõudis järg ka nende kätte. Olulisem kui sõjalised meetmed oli asjaolu, et Riias puhkes katk. 1710 Riia alistus, väidetavalt tänu katkule oli surnud selleks ajaks 90% Riia elanikkonnast. Seejärel Tallinn, Pärnu. Juriidiliselt vormistas selle ülemineku 1721 Uusikaupunki rahuleping. Sellest ajast peale tuleb rääkida küll jätkuvalt Liivimaa kubermangust, aga mitte Rootsi riigi Liivimaa kubermang, vaid Vene impeeriumi Liivimaa kubermang. Ka Vene ajal jäi peamiseks halduskeskuseks Riia linn, kubermangulinn. Riias resideeris Riia kindralkuberner, kelle nimetas ametisse Vene keiser oma äranägemise järgi. Nii nagu Rootsiaegne, tegeles ka Vene oma eelkõige militaarküsimustega – sõjavägede juhtimine, transporditeed, postikorraldus, sisekorra tagamine. Reeglina määrati kas Vene või välismaiseid kõrgaadlikke, erandkorras ka mõni kohaliku Balti aadli esindaja. Halduskorraldus muutus Venemaa kätte üle minnes seevõrra, et maakondi tuli juurde. Kui Rootsi
Saksa sõjaväelastele, kõrgeimaks halduriks oli väegrupp "Nord". Tsiviilvalitsus: 5. detsembril 1941 anti kogu võimutäius üle sakslastest koosnevale tsiviilvalitsusele- Eesti läks Okupeeritud Idaalade Ministeeriumi alluvusse. Idaministri ametisse oli seatud natsionaalsotsialismi peaideoloog, Tallinnast pärit Alfred Rosenberg. Riigikomissariaat Ostland: Eestist, Lätist, Leedust ja suuremast osast Valgevenest moodustatud, mida juhtis natsiparteilane Hinrich Lohse. Riigikomissariaadi halduskeskuseks sai Riia. Talle omakorda allusid Valgevenes, Leedus, Lätis ja Eestis moodustatud kindralkomissariaadid. Kindralkomissariaat Estland: Tähtsaimaks ametiisikuks Eesti Kindralkomissariaadis oli kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann - Natsipartei veteran. Piirkonnakomissarid: Tsiviilvalitsust esindasid seitse piirkonnakomissari, kes hoolitsesid Litzmanni peakorterist (Kadrioru loss) saabuvate korralduste elluviimise
annaabi.ee 
