Perekonda ja lapsepõlveseiklusi kajastab tema autobiograafia "Silmapiirilt kadunud maa". Pärast kooli lõpetamist oli ta 16-aastaselt praktikandiks ajalehe Vimmerby Tidningen juures. 19-aastaselt siirdus ta Stokcholmi , et õppida sekretäriks. Aastal 1926 sündis tal poeg Lars, kes oma esimesed eluaastat elas kasuvanemate juures Kopenhaagenis. Aastal 1924 abiellus ta Sture Lindgreniga ning võttis poja enda kasvatada. Aastal 1934 sündis perre tütar Karin. Just Karini haigevoodi ääres istudes mõtles Astrid Lindgren välja loo punapäisest tüdrukust, kellele nime Pipi Pikksukk pani tütar. 3.Tähtsamad sündmused on: Kui madlike saab täid, ta emal on sünnipäev, Alva läheb ballile, Madlike ja Liisbet saavad endale õndsusasja. 4.Tegelased on Madlike, Liisbet, ema, isa, Alva, onu Nilsson, Sasso ja Miia. 5.Kõige huvitavam teosest oli siis, kui Madlike sai Miialt täid. 6.Soovitan lugeda 8-12 aastastel, sest jutt ise räägib lapsest ja tema väiksemast õest.
19-aastaselt Stockholmi, et õppida sekretäriks. 4. detsembril 1926. aastal sündis tal poeg Lars, kes oma esimesed eluaastat elas kasuvanemate juures Kopenhaagenis. 1928. aastal asus ta sekretärina tööle "Kuninglikus Autuklubis" ("Motormännens Riksförbund"), kus tutvus oma tulevase abikaasa Sture Lindgreniga, kellega ta aastal 1931 abiellus ning poja Larsi lõpuks enda kasvatada võtta sai. Aastal 1934 sündis perre tütar Karin. Just Karini haigevoodi ääres istudes mõtles Astrid Lindgren välja loo karin punapäisest tüdrukust, kellele nime Pipi Pikksukk pani tütar. Tema üks esimesi ja suurt tähelepanu äratand raamatuid oli Pippi Pikksukk mis ilmus 1945.a. Eesti keeles ilmus tema teostest esimesena "Mio, mu Mio" . Selle tõlkis kirjanik Vladimir Beeham kes ongi tõlkinud eesti keelde suurema osa Lindgreni loominguist.
õppida sekretäriks. 4. detsembril 1926. aastal sündis tal poeg Lars, kes oma esimesed eluaastat elas kasuvanemate juures Kopenhaagenis. 1928. aastal asus ta sekretärina tööle "Kuninglikus Autuklubis" ("Motormännens Riksförbund"), kus tutvus oma tulevase abikaasa Sture Lindgreniga, kellega ta aastal 1931 abiellus ning poja Larsi lõpuks enda kasvatada võtta sai. Aastal 1934 sündis perre tütar Karin. Just Karini haigevoodi ääres istudes mõtles Astrid Lindgren välja loo punapäisest tüdrukust, kellele nime Pipi Pikksukk pani tütar. Astrid Lindgreni teosed : "Pipi Pikksukk" "Väikevend ja Karlsson katuselt" "Vahtramäe Emil" "Meisterdetektiiv Blomkvist" "Hulkur Rasmus" "Tjorven, Pootsman ja Mooses" "Röövlitütar Ronja" "Vennad Lõvisüdamed" "Bullerby lapsed" "Mio, mu Mio" "Madlike" "Madlike ja Jaanikingu Põnn" "Hakkaja Kaisa" "Lärmisepa tänava lapsed" "Lärmisepa tänava Lota"
.. Bela (B): * P sundis B endasse armuma ja arvama, et ta armastab ka teda * P oli tema vastu hea * P tegi B vennaga diili B hobuse vastu. * P tahtis oma elu huvitavamaks muuta (jahilkäigud) * P oli ~süüst puhas kõike halba tegi B vend * B'le anti isegi võimalus lahkuda, kuid ta keeldus sellest. * Kazbits, kes ei saanud B't endale, tegi nii, et keegi teda ei saaks, kuid enne pani ta kannatama * B. haigevoodi kõrval oli P ja ka Maksim Maksimõts Maksim Maksimõts (MM): * Pidas P'd oma sõbraks, kuid pidi temas pettuma * Teenis koos P'ga Kaukaasias * P. kohtles teda kui võrdset * P ei armastanud B't ta küll käitus temaga hästi, kuid ei kavatsenudki temaga abielluda. * Kui MM tahtis P't pärast B surma lohutada, puhkes P naerma MM ei kahtlustanud teda tundekülmuses, kuna oli lihtsameelne... Verner (VE): * P ja VE vahel oli ~austus P kutsus ta oma sekundandiks
8) võlgade tasumine 9) saladuste rääkimine 10) jääb silma kuidagi (nina terav, silmade kõõritamine osutuv lõug) 11) vaatab seina (näeb et seina sees on auk) --- surmaennete tõlgendamine 12) ammutatakse pangest vett ja vaadatakse kumba pidi tiirleb vesi...kui vastupäevA SIIs sureb 13) kui sool kui pihus niiskub siis on surmaenne 14) kui talla-all hõõrutud pekki koer sööb siiis surm 15) tahab teist aset (enamasti kõvemat) 16) haigevoodi valvajate ära ajamine Surnu majas: 1) 2 ->3 2) kas on pehme (kui surnu on pehme ja surnukangestust ei ole) siis tuleb varsti uus surm. 3) Surnut majast välja viies keegi lävel komistab/ komistab lihtsalt 4) kukk kirstule 5) vastutulija vaatamine 6) ootamatud peatused ( ei tohi teha peatusi välja arvatud koore sisse risti tegemine) 7) midagi unustatakse koju 8) matusega seotud asju ei panda kohe ära 9) midagi unustatakse surnuaeda
Natasalt mõistmist. Andrei sõidab välismaale järele mõtlema, jättes N üksi katseaeg. A käitub väga ükskõikselt ja N pole kindel kas A teda ikka armastab. Natasale hakkab silma tegema ka Anatol Kuraginite poeg. N on segaduses, sest ta armastab mõlemat. N on valmis isegi Anatoliga põgenema. Andrei naasmisel teatab N, et ei saa abielluda ja palub andestust. Andrei ja Natasa viimane kohtumine toimub Moskva äraandmise päeval, kui N on surmavalt haavatud vürst Andrei haigevoodi juures. Nüüd puhkeb armastus uuesti õitsele. Andrei mõistab, et tegi Natasale haiget ja suhe purunes tema tõttu, ta mõistab, et armastus on maailmas kõige tähtsam. Natasa abiellub Andrei parima sõbra Pierre Bezuhhoviga (ta püüdis purunemise ajal A ja N lepitada, ei püüdnud olukorda enda kasuka pöörata). Vastandatud poolte väejuhid: Napoleon tema jaoks tähtsad sõda, võimu näitamine, au ja kuulsuse saamine; sõdurid ei
salajane üheöö seiklus ooperiballile Pariisi Mekkasse. · Pariisis võttis tulevast kuningannat ja kuningat vastu suur armastav rahvahulk, Marie-Antoinette väga vaimustuses oli. · Marie armub Pariisi ning hakkab seda linna väga tihedalt külastama. · Glucki ``Iphigenia'' esietendus triumf Marie-Antoinette'ile. Esimest korda surub dofiin oma tahtmise linnale ja õukonnale avalikult peale. Le roi est mort, vive le roi! · Preestrid keelduvad kuninga haigevoodi juurde astumast, enne peab surev kuningas tegudega oma kahetsust näitama. · 10. mail kell pool neli sureb kuningas, siis kustutatakse märguandeks küünal. · Kogu õukond tormab uuele kuningale ja kuningannale õnne soovima. · Marie-Antoinette ei soovi valitseda, kuid ei taha ka seda, et keegi valitseks tema ülevõi mõjutaks teda. Valitsejanna olla ei tähenda talle enamat kui ise vaba olla. · Louis XV armuke saadetakse pagendusse.
Vähemad vennad olid nüüd paavstlikult volitatud patukahetsusjutlustajad. (Prinz 2006: 250-254) Franciscus soovis igal võimalikult moel käia Kristuse jälgedes. Peale ameti üleandmist Cortona Eliasele 1223. aastal läks haigestunud Franciscus 1224. aasta septembris koos mõne teda põetava vennaga La Verna mäele, kus ta sai viis Kristuse haavamärki ehk stigmat, mis näitavad tema jäägitut Kristusele andumist. (Prinz 2006: 268; 271) Enne oma surma kogus Franciscus vennad oma haigevoodi juurde, et korrata neile vennaliku armastuse põhikäsku, meenutada vaesust ning kuulekust Rooma kirikule. Franciscus soovis minna surema Portiunculasse, "ordu esimese kloostri Santa Maria degli Angeli rüppe". Franciscus jäljendas Kristuse elu ka oma elu viimastel päevadel. Päev enne oma surma palus ta anda endale leiva, mida ta siis õnnistas ning vendadele jagas, just nagu oli teinud Jeesus Kristus viimasel õhtusöömaajal. Oma surmapäeval lasi ta 10
Mikk ja Mann jäid haigeks, peagi ka Liisu ja Kai. Liisu suri. Mikk ja Mann paranesid, aga ema rohtudeks oli ikka veel raha vaja. Jaan hakkas Kaarlit taga igatsema, sest ta oli väga hädas. Jaan kutsus emale kirikuõpetaja, kuna Kai seda nõudis. Kuid Jaanil ei olnud rubla talle maksta, ja kirikuõpetaja pidas talle pika loengu ja tundis ennast solvatuna. Samuti tundis Jaan ennast halvasti. Kirikuõpetaja nõudis ülejäänut kuutkümend kopikat pühapäevaks oma koju. Jaan istus ema haigevoodi juures ja oli ka ise kui tõbine. Ta unistas suuretst rahadest ja samuti mõtles ta ka Anni peale. Paari päeva pärast ema haigus taandus. Ka Jaan sai terve mõistuse tagasi. Peagi ilmus Kohi-Kaarel ja andis Jaanile ülesande viia laadale üks hobune ja maha müüa. Jaan läkski öösel teele, kartusest üle õla vahtides. Laadal müüs ta edukalt 80 rubla eest hobuse maha, Hansu vähese abiga. Kui ta peaaegu ära joostes kohtas Hansu, kellega koos kõrtsi mindi
Paari tunni päast tuli ta sealt sõameestega, vangide ja saagikoormatega tagasi. Vangid ja üe jao saagist läitas ta üema käuandja vüst Mstislavski käte, teise jaotas ta oma meeste vahel äa. Enesele ei võnud ta kõgest kloostri varandusest muud kui üeainsa tüi, aga see oli ka kõgist kõge parem, sest see oli --Agnes. Meie ei tea, mis vaheajal isa ja türe vahel läi oli rä agitud. Kui Gabriel neid lõna ajal vaatama 432 läs, istus Agnes punaseksnutetud silmadega isa haigevoodi ees. Vana rü utel oli täel mõstusel, aga tema näle oli läenev surm juba oma kohutava varju heitnud. Viimase jõga sirutas, surija Gabrielile kä vastu ja pü udis lahkesti naeratada. «Ma täan teid, vüst Sagorski, selle rõ omu eest, et Agnese siia tõte,» üles ta nõga, vaevalt kuuldava hä alega. «Ma tean kõk ja olen kõgega rahul. Agnes on hea laps, ta annab mulle mu valjuse andeks ja kahetseb mind pealekauba. Ma võn nü ud rahuliku süamega surra.»
annaabi.ee 
