Kristina Uibukant Andrei Mironovits Eduard Vilde oli eesti riigiametnik ja eesti kirjanik kriitilise realismi algataja ning silmapaistev esindaja. Pseudonüümid Gronau, Aidu Raidula, Tiiu Tasane, Annus Aiduraidula, Rein Rihm, Siim Sarjus, Vennaksed Praakmanid, K. Päts, Europas, Pavel Pavlovits Pulemjotov, Kepivere mõisa perisherra, Parun Haubold-Mordheim-Schimpfenburg, Siim Sõnajalg Tema tädipoeg oli Eduard Bornhöhe. Eduard Vilde oli kaks korda abielus:Berliinis Antonie Gronau'ga, ajakirjaniku Linda Jürmanniga. Nõukogude Liidu postmark, Eduard Vilde, 1965 Eduard Vilde monument Tallinnas. Eduard Vilde Muuseum Oscar Wilde'i ja Eduard Vilde skulptuur Tartus
„Külmale maale“ E. Vilde Autorist • Sündis 4. märtsil 1865.a, suri 1933.a • Oli Eesti diplomaat ja eesti kirjanik • Alustas kirjutamist 1880.a • Tema tuntuimad teosed on „Külmale maale“, „Mahtra sõda“, „Pisuhänd“ ning „Tabamata ime“ • Oli kriitilise realismi algataja Eestis ning hiljem novelist Autori pseudonüümid • Gronau, Aidu Raidula, Tiiu Tasane, Annus Aiduraidula, Rein Rihm, Siim Sarjus, Vennaksed Praakmanid, K. Päts, Europas, Pavel Pavlovitš Pulemjotov, Kepivere mõisa perisherra, Parun Haubold-Mordheim-Schimpfenburg, Siim Sõnajalg jt E. Vilde teosed • „Musta mantliga mees“ (1886) • „Kuhu päike ei paista“ (1888) • „Kõtistamise kõrred“ (1888) • "Karikas kihvti“ (1893) • „„Linda" aktsiad“ (1894) • „Külmale maale“ (1896)
Kopenhagenis ja Eesti saadikuna Saksamaal. Suurimaks tööks pidas Vilde siiski oma kogutud teoste välja andmist. 1927. aastal ostis Vilde endale Kadriorus korteri (praegu asub seal majamuuseum). 1929. aastal valiti Vilde filosoofia audoktoriks. Vilde suri 26. detsembril 1993. aastal ja surma põhjuseks oli südametromboos. Ta oli oli esimene Eesti kultuuritegelane, kes maeti Tallinnas Metsakalmistule. *Pseudonüümid Gronau, Aidu Raidula, Tiiu Tasane, Annus Aiduraidula, Rein Rihm, Siim Sarjus, Vennaksed Praakmanid, K. Päts, Europas, Pavel Pavlovits Pulemjotov, Kepivere mõisa perisherra, Parun Haubold-Mordheim-Schimpfenburg, Siim Sõnajalg jt.
(4) Tema ülesandeks oli kirjutada sõnumeid ja teatriarvustusi, tõlkida välismaiseid uudiseid ja jutte. Kui vähegi mahti oli, kirjutas ta ka algupäraseid jutustusi, mis ilmusid lehe joonealustena.(3) 1887. aastal tegi Vilde katse omandada Tartu "Postimeest". Kuid see ei tulnud välja kuna ta lihtsalt ei viitsinud seda toimetada. Tagantjärele nimetab autor seda katset hulljulguseks. Noores eas oli Vildel palju tõuse ja mõõnu rahalises mõttes. Riias kohtus Eduard oma naise Antonie Gronau`ga, kellega tal oli sammuti nii tõuse kui ka mõõnu. Kuid sellele vaatamata abiellusid nad 27. augustil 1891.(4) 1901.a hakkas ilmuma "Teataja", mille asutajaks oli Vilde koos tollase vandeadvokaadi ja hilisema riigivanema Konstantin Pätsiga. 1904.a juulis suundus Vilde Tartusse vabameelset haritlaskonda koondava ajalehe "Uudised" juurde, kus toimetas lehe veste- ja naljanurka ning avaldas omaloomingut. Muuhulgas ilmus siin Vilde kõige tuntum noorsoojutustus "Minu esimesed "triibulised
kirjastaja. Samamoodi ka J. H. Vahtrikuga. 1887. aastal tegi Vilde katse omandada Tartu "Postimeest". Kuid see ei tulnud välja kuna ta lihtsalt ei viitsinud seda toimetada. Tagantjärele nimetab autor seda katset hulljulguseks. Pärast seda asus Eduard Vilde töötama "Revalsche Zeitung"´isse. Seal töötas ta poolteist kuud ning siis kolis Riiga, kus ta sai "Zeitung für Stadt und Land"´i liikmeks. Noores eas oli Vildel palju tõuse ja mõõnu rahalises mõttes. Riias kohtus ta Antonie Gronau`ga. Siis oli Antonie 21-aastane ilus neiu, kes töötas oma ema moeäris. Küllaltki varsti algas Eduardi ja Antonie vahel romaan ning nad põgenesid Berliini. See juhtus 1890. aasta sügisel. Berliinis said nad elada Antonie onu juures. Berliinist saatis EV "Postimehele" "Berliini kirju", milles ta kirjeldas linna elu. Peamine sissetuleku allikas oli aga lühijutude kirjutamine. Esialgsed suhted Eduardi ja Antonie vahel jäid teadmatuks, kuid 27. augustil 1891 nad abiellusid.
1893- 1896 töötas taas Postimehe toimetuses. 1896. aastal elas ta Moskvas. 1898-1901 töötas Tallinnas Eesti Postimehe juures. 1901-1904 töötas ta ajalehe Teataja ja 1904-1905 Tartus ajalehe Uudised toimetuses. Pärast Veebruarirevolutsiooni tegutses ta 19171918 Estonia teatri dramaturgina. Aastatel 19201923 oli ta Berliinis vabakutseline, alates 1923. aastast elas Tallinnas. Eduard Vilde oli kaks korda abielus. 27. augustil 1891 abiellus ta Berliinis Antonie Gronau'ga, kelle emal oli Riias moeäri. Ametlikult lahutati abielu alles 1921. aastal. Aastal 1905 hakkas Vilde kokku elama noore ajakirjaniku Linda Jürmanniga. Eduard Vilde tuli kirjandusse 1880. aastail vähese kunstilise viimistlusega põnevusjuttude ja naljalugude menuka ning erakordselt viljaka autorina ("Musta mantliga mees", 1886, "Kuhu päike ei paista", 1888; "Kõtistamise kõrred", 1888). Eduard Vildest sai
raamatute kirjastaja. Samamoodi ka J. H. Vahtrikuga. 1887. aastal tegi Vilde katse omandada Tartu "Postimeest". Kuid see ei tulnud välja kuna ta lihtsalt ei viitsinud seda toimetada. Tagantjärele nimetab autor seda katset hulljulguseks. Pärast seda asus Eduard Vilde töötama "Revalsche Zeitung"´isse. Seal töötas ta poolteist kuud ning siis kolis Riiga, kus ta sai "Zeitung für Stadt und Land"´i liikmeks. Riias kohtus ta Antonie Gronau`ga. Siis oli Antonie 21-aastane, kes töötas oma ema moeäris. Küllaltki varsti algas Eduardi ja Antonie vahel romaan ning nad põgenesid Berliini. See juhtus 1890. aasta sügisel. Berliinis said nad elada Antonie onu juures. Berliinist saatis EV "Postimehele" "Berliini kirju", milles ta kirjeldas linna elu. Peamine sissetuleku allikas oli aga lühijutude kirjutamine. Esialgsed suhted Eduardi ja Antonie vahel jäid teadmatuks, kuid 27. augustil 1891 nad abiellusid.
Samamoodi ka J. H. Vahtrikuga.1887. aastal tegi Vilde katse omandada Tartu "Postimeest". Kuid see ei tulnud välja kuna ta lihtsalt ei viitsinud seda toimetada. Tagantjärele nimetab autor seda katset hulljulguseks. Pärast seda asus Eduard Vilde töötama "Revalsche Zeitung"´isse. Seal töötas ta poolteist kuud ning siis kolis Riiga, kus ta sai "Zeitung für Stadt und Land"´i liikmeks.Noores eas oli Vildel palju tõuse ja mõõnu rahalises mõttes. Riias kohtus ta Antonie Gronau`ga. Siis oli Antonie 21-aastane ilus neiu, kes töötas oma ema moeäris. Küllaltki varsti algas Eduardi ja Antonie vahel romaan ning nad põgenesid Berliini. See juhtus 1890. aasta sügisel. Berliinis said nad elada Antonie onu juures. Berliinist saatis EV "Postimehele" "Berliini kirju", milles ta kirjeldas linna elu. Peamine sissetuleku allikas oli aga lühijutude kirjutamine.Esialgsed suhted Eduardi ja Antonie vahel jäid teadmatuks, kuid 27. augustil 1891 nad abiellusid
ajakirjandusest. Kirjanik sõlmis uusi sidemeid ,,Postimehega", avaldades seal sarja ,,Riia kirju" + ilmusid ,,Ameerika kosjavennad", ,,Jumala tahe" (viletsus kuj realistlikult), ,,Kosilane Rakverest", ,,Laadalelled" jm. Ajalehetoimetuses kohtus Vilde Blaumanisega, kes kirjutas realistlikke külajutte ;). Leidis Riiast endale modist Antonie Gronau, kellega Berliini põgenes, 1890. a. sügisel. 2 Kaheksakümnendad, s.o. (1525) olid Vilde loomingus otsingute perioodiks. Üheks parimaks alguse aja tööks nim romaani ,,Kaks sõrme". Kui noor Vilde alustas loomisega, polnud tal eeskujuks võtta ühtki tema mõtetega
Samamoodi ka J. H. Vahtrikuga. 1887. aastal tegi Vilde katse omandada Tartu "Postimeest". Kuid see ei tulnud välja kuna ta lihtsalt ei viitsinud seda toimetada. Tagantjärele nimetab autor seda katset hulljulguseks. Pärast seda asus Eduard Vilde töötama "Revalsche Zeitung"´isse. Seal töötas ta poolteist kuud ning siis kolis Riiga, kus ta sai "Zeitung für Stadt und Land"´i liikmeks. Noores eas oli Vildel palju tõuse ja mõõnu rahalises mõttes. Riias kohtus ta Antonie Gronau`ga. Siis oli Antonie 21-aastane ilus neiu, kes töötas oma ema moeäris. Küllaltki varsti algas Eduardi ja Antonie vahel romaan ning nad põgenesid Berliini. See juhtus 1890. aasta sügisel. Berliinis said nad elada Antonie onu juures. Berliinist saatis EV "Postimehele" "Berliini kirju", milles ta kirjeldas linna elu. Peamine sissetuleku allikas oli aga lühijutude kirjutamine. Esialgsed suhted Eduardi ja Antonie vahel jäid teadmatuks, kuid 27. augustil 1891 nad abiellusid.
Teoses ei ole midagi juhuslikku. Eriti omapäraselt mängib kirjanik looduse kirjeldamisega. See on tavaliselt mõne tegelase tujudega kooskõlas või iseloomustamaks mõnd tegelast. 20 9) Eduard Vilde naissuhted Riias sai Vilde tuttavaks väikest kasvu, ilusa ovaalse näo ja pruunide silmadega kahekümne ühe aastase neiu Antonie (Toni) Gronauga, kes töötas modistina ema moeäris. Johanna Elisabeth Wilhelmine Antonie Gronau oli vallaslaps, sündinud Venemaal, Varssavi kubermangus. Tal puudusid küll igasugused vaimsed huvid, aga oma ilu ja veetlusega oli ta suutnud Vildet niivõrd kütkestada, et nad tegid koos plaane, kuidas Riiast üheskoos lahkuda. Tonile oli muutunud tüütavaks üksluine töö kübaraäris kurja ema pilkude all. Pealegi oli tal Berliinis onu, kelle juurde ta võis koos Vildega elama asuda. Nii lahkuvadki noored kellegi teadmata 1890. aasta septembri lõpul Riiast. Kui
ja Taanis. Vilde naases kodumaale pärast 1917. aasta revulutsiooni.Elu lõpul tegeles Vilde poliitikuna (oli suursaadik Berliinis), kuid siis tõmbus tagasi ja pühendas oma elu kirjandusele.proosa-, näite- ja ajakirjanik. Peale 1927. aastat töötas riigi pressiesindajana Kopenhaagenis (1919) ja saadikuna Saksamaal (1919-1920). 1920. aastatel elas kutselise kirjanikuna Berliinis ja Tallinnas. Oli kaks korda abielus (Antonie Gronau ja Linda Jürmann). Peale esimest purunenud abielu oli armunud noorde Marie Underisse, kuid vastuarmastuseta (Umder hindas teda kui vaid suurepärast kirjanikku). Tema silmahaigusele lisandus veel haige süda. 26. detsembril, 1933 aastal Eduard Vilde suri. Ta matused toimusid 30. detsembril. Looming Eduard Vilde pani eesti rahva lugema. Ta alustas põnevusjuttudega, mida avaldas ajalehtedes järjejuttudena- põnevus, nali, kergus. Ed. Vilde ühiskonnakriitiline suunitlus
annaabi.ee 
