Prokarüootidele omased lihtsad organellid: aerosoomid, klorosoomid, karboksüsoomid. Rakumembraani ehitus, koostis ja funktsioonid. Ära aja segamini rakumembraani, rakukesta ja kapslit! Need on kõik erinevad asjad, millel on oma ehitus, koostis ja funktsioonid. Rakukest, selle ehitustüübid ja funktsioonid. Peptidoglükaan, selle koostis ja paiknemine eri tüüpi rakukestades. Sidemed peptidoglükaanvõrgustikus. Grami järgi värvimine. Rakukesta ehitus grampositiivsetel ja gramnegatiivsetel bakteritel. Mis eristab mükoplasmasid teistest prokarüootidest? Kuidas toimib bakterirakule penitsilliin? Kuidas lüsosüüm? Mis on nende märklaudadeks? Erilised rakukestad prokarüootidel (deinokokid, arhed). L- vormid bakteritel. Bakteriraku kapsel, selle roll. Eri koostisega kapslid. Bakteriaalne tselluloos ja selle kasutamisvõimalused. Sahharoos kui juuretis kapslite sünteesil. Dekstraan ja levaan. Kuidas on seotud bakterid, sahharoos ja hambaaugud?
Bakterid on eeltuumsed organismid, sest neil puudub rakutuum. Bakterite keskmine pikkus on mõni mikromeeter. Bakterirakk on ehituselt lihtsam eukarüootsest rakust, ega sisalda viimasele omaseid membraanseid organelle. Kõiki bakterirakke ümbritseb tihe rakukest, mistõttu toit saab rakku siseneda ainult lahustunud kujul. Rakukesta ehituse järgi jaotatakse bakterid spetsiaalse värvimise alusel gramnegatiivseteks ja grampositiivseteks. Gramnegatiivsete bakterite ehitus on keerukam kui grampositiivsetel. Mõnedel bakteritel ümbritseb rakukesta kaitsev limakest ehk kapsel. Sageli on neil üks või mitu viburit, mida kasutatakse kulgemiseks. Rakud sisaldavad DNA spiraali ja teisi keemilisi aineid, kuid taime- ja loomarakkudele iseloomulikku eraldunud tuuma ning muid keerukaid organoide pole siin leitud. DNA paikneb bakteritel kromosoomis ja plasmiidides. Bakterite ribosoomid erinevad nii suuruselt kui koostiselt eukarüootide omadest
5)retseptorid faagidele 6)ainult turgori all olev rakk saab kasvada Ehitus: 1)Mükoplasmad- RK puudub 2)g+ (RK paks, homogeenne) 3)g- (RK mitmekihiline, RKs välismembraan) 4)valguline (osad arhed) Peptidoglükaan, selle koostis. PDG on heterosahhariid, mis koosneb ahelatest, milles vahelduvad NAM ja NAG, mis on omavahel seotud -1,4-glükosiidsidemega. Võrgustikuks ühendatud tetrapeptiidide abil. PDG võrk on kas 1-3 kigiline (g-) või 15-40 kihiline (g+). Rakukesta ehitus grampositiivsetel ja gramnegatiivsetel bakteritel. G+: RK 20-80 nm paksune, 30%-70% ulatuses PDGst. PDG kihid võivad omavahel seotud olla peptiidahelatega. Väga tundlik beetalaktaamsetele ABdele. Kovalentsele seotud teihhuhapped, mis annavad RKle neg. laengu. G-:RK mitmekihiline, PDG 1-3 kihiline. RKs välismembraan, milles on lipopolüsahhariidid ja poriinid. Penitsiliinile vähemtundlikud. RM jaRK vahel on periplasma. Mis eristab mükoplasmasid teistest prokarüootidest?
Peptidoglükaanvõrgustikus on ahelad ühendatud tetrapeptiidide vahendusel. Tetrapeptiidid võivad ühineda ka lühikeste peptiidahelate kaudu (nt Staphylococcus aureus'el), ahelate ühinemine toimub pentaglütsiinsildade kaudu. Peptidoglükaanvõrk on kas 1-3 kihiline (graamneg.) või 15-40 kihiline (graampos.). peptidoglükaani sünteesi pärsivad beetaalaktaamsed antibiootikumid. 36. Grami järgi värvimine. Peptidoglükaanvõrk gramnegatiivsetel bakteritel õhuke, grampositiivsetel bakteritel paks. Sellel erinevusel baseerub bakterite erinev värvumine Grami järgi. 37. Rakukesta ehitus grampositiivsetel ja gramnegatiivsetel bakteritel. G(-) bakterite rakukest on mitmekihiline. Koosneb õhukesest peptidoglükaankihist (1- 3 kihti), selle peal olevast välismembraanist. Rakumembraan periplasma (peptidoglükaankiht) välismembraan (poorid, lipopolüsahhariidid, fosfolipiidid)
1-3 kihiline (graamneg.) või 15-40 kihiline (graampos.). Sidemed peptidoglükaanvõrgustikus. G(+) bakteritel toimub ahelate ühinemine pikemate peptiidsildade kaudu, G(-) otse. 1-4 glükosiidsidemed. Grami järgi värvimine. Grami järgi värvides eristuvad erineva rakukesta ehitustüübiga bakterid, g(+) ja g(-). Grami järgi värvumine sõltub põhiliselt rakukesta polüsahhariidkihi (peptidoglükaan või pseudopeptidoglükaan) paksusest. G+ lilla, g- punane. Rakukesta ehitus grampositiivsetel ja gramnegatiivsetel bakteritel. G(+) Rakukest on 20-80 nm paksune, ühtlase struktuuriga. Koosneb 30-70% ulatuses peptidoglükaanist (kuni 40 kihti). Peptidoglükaanahelad võivad olla omavahel seotud peptiidahelatega, näiteks pentaglütsiiniga S. aureusel. G(+) bakterid on enamasti väga tundlikud beetalaktaamseteleantibiootikumidele. Teihhuhapped. Need on glütserool- või ribitoolfosfaadi polümeerid, kus hüdroksüülrühmadele liituvad mitmesugused radikaalid.
enamikku rakuprotsesse. o Membraanil on lookused kromosoomi ja plasmiidide kinnitamiseks. Kinnitumine on vajalik nende replikatsiooniks ja jaotamiseks tütarrakkude vahel. o Viburite kinnitamine rakule ja viburi töölepanek. 9. Rakukest, selle ehitustüübid ja funktsioonid. Peptidoglükaan, selle koostis ja paiknemine eri tüüpi rakukestades. Sidemed peptidoglükaanvõrgustikus. Grami järgi värvimine. Rakukesta ehitus grampositiivsetel ja gramnegatiivsetel bakteritel. Mis eristab mükoplasmasid teistest prokarüootidest? Kuidas toimib bakterirakule penitsilliin? Kuidas lüsotsüüm? Mis on nende märklauaks? Valgulised rakukestad arhedel. Baktereid saab jagada rakukesta järgi: o Mükoplasmad - rakukest puudub. o grampositiivsed bakterid - rakukest paks, koosneb peamiselt peptidoglükaanist o gramnegatiivsed bakterid - rakukest mitmekihiline, peptidoglükaani kestas vähe, rakukestas
Peptidoglükaanvõrk on kas 1-3 kihiline (graamneg.) või 15-40 kihiline (graampos.). Sidemed peptidoglükaanvõrgustikus. G(+) bakteritel toimub ahelate ühinemine pikemate peptiidsildade kaudu, G(-) otse. 1-4 glükosiidsidemed. 41. Grami järgi värvimine. Grami järgi värvides eristuvad erineva rakukesta ehitustüübiga bakterid, g(+) ja g(-). Grami järgi värvumine sõltub põhiliselt rakukesta polüsahhariidkihi paksusest. G+ lilla, g- punane. 42. Rakukesta ehitus grampositiivsetel ja gramnegatiivsetel bakteritel. G(+) Rakukest on 20-80 nm paksune, ühtlase struktuuriga. Koosneb 30-70% ulatuses peptidoglükaanist (kuni 40 kihti). Peptidoglükaanahelad võivad olla omavahel seotud peptiidahelatega. G(-) Rakukest on mitmekihiline. Peptidoglükaankiht on 1-3 kihiline ja moodustab vähem kui 10% rakukesta massist. Peptidoglükaanis on tetrapeptiidid seotud otse. Rakukestas on lisakiht- välismembraan, milles on spetsiifiliseks komponendiks lipopolüsahhariidid
osmootselt tundlikud. Osmootselt tundlikud on ka suurema eripinnaga bakterid (seega pulkbakterid tundlikumad, kui kokid). Peptidoglükaani ehitus: G(+) bakteritel toimub ahelate ühinemine pikemate peptiidsildade kaudu. Tetrapeptiidide seostumine otse on iseloomulik G(-) bakteritele, lisapeptiidi kaudu aga G(+) bakteritele. Peptidoglükaanvõrk gramnegatiivsetel bakteritel õhuke (nähtavasti ühekihiline ), grampositiivsetel bakteritel aga paks (kuni 25-kihiline). Sellel erinevusel baseerub ka nimetatud bakterite erinev värvumine Grami järgi. G(+) stafülokokk (värvub lillakassiniseks) G(-) Escherichia coli (värvub punaseks) G(+) bakteril katab rakumembraani paks peptidoglükaankiht. G(-) bakteri peptidoglükaankiht on õhuke. Selle peal paikneb täiendav kesta kiht välismembraan, mille ehitus meenutab rakumembraani.
rasvlahustuvad molekulid difundeeruvad läbi membraani, vesilahustuvad väikesed ioonid läbi väikeste pooride läbimõõt 0,8 nm Viburid § Lühikesed, rigiidsed valgulised struktuurid, § Koosneb 3 osast: filament, klamber ja basaalkeha. § Kinnitub tsütoplasma membraanile, molekulaarne mootor, mis paneb viburi pöörlema (kuni 270 p/min) Pilid (fimbriad) § Valgulised torud, mis lähtuvad tsütoplasma membraanist § Leiduvad pea kõigil Gram-negatiivsetel bakteritel, Grampositiivsetel harva § Pili lõpus on adhesiivne struktuur, mis vastab makroorganismi glükoproteiinidele ja glükolipiididele § Teatud pilid osalevad geneetilise materjali ülekandel bakterite vahel Nukleoid § Bakteri genoom ehk kromosoom. § Puudub tuumamembraan. § Nukleoid ei pooldu mitoosiga. § Kaheahelaline, helikaalne ja hästi keerdunud DNA molekul § Plasmiidid - väikesed tsirkulaarsed DNA molekulid, paiknevad tsütoplasmas genoomist sõltumatult
Oli esimene ensüüm, mille kristallstruktuur välja selgitati (1974. aastal). Ensüüm puhastati välja 24 munavalgest. Ensüümi roll: hävitada baktereid. Juhuslik avastus: A. Fleming. Lüsotsüümi toimet testitakse tavaliselt Micrococcus luteus'el, kes on väga tundlik sellele ensüümile. Peptidoglükaanvõrk on gramnegatiivsetel bakteritel õhuke (nähtavasti ühekihiline), grampositiivsetel bakteritel aga paks (max 25 kihti). Sellel erinevusel baseerub ka nimetatud bakterite erinev värvumine Grami järgi. Grampositiivne- peptidoglükaani kiht paks, värvub lillakasssiniseks. Stafülokokid, Bacillus antracis Gramnegatiivne- peptidoglükaani kiht õhuke, värvub punaseks. E. coli Gramnegatiivsetel bakteritel on õhuke rakukest, mille peal paikneb täiendav kesta kiht- välismembraan. Rakumembraani ja välismembraani vaheline ruum-
Hübridisatsioonireaktsiooni etapid (1) üheahelalise nukleiinsondi valmistamine ja märgistamine; (2) üheahelalise sihtmärk - DNA või RNA valmistamine; (3) hübridisatsioonireaktsioon (4) reaktsiooni tulemuste hindamine. ÜHEAHELALISE NUKLEIINSONDI VALMISTAMINE JA MÄRGISTAMINE E. SONDI DISAIN sõltub eesmärgist. Kui soovitakse leida uuritavas materjalis grampositiivseid baktereid, peab sond olema komplementaarne ainult grampositiivsetel bakteritel leiduva DNA järjestusega. Võimalik on 64 konstrueerida sondi perekonna, liigi, isegi teatud geeni eristamiseks (näiteks virulentsust või RR determineerivat). Hübriidi moodustanud nukleotiidahelaid peab olema võimalik avastada ja eristada nukleiinhappe mittehübridiseerunud lõikudest. Selleks kasutatakse diagnostilist reporter-molekuli ehk märgistatud DNA või RNA (moodustabki sondi!), mis on kas:
annaabi.ee 
