mis olid omavahel kontaktis ja sarnastusid sellepärast, hiljem kui inimesed asustasid suuremat territooriumi, muutusid need taas erinevamaks. Isolaatkeel Keel millele pole leitud ühtegi sugulaskeelt. Pidzinikeel Vähese grammatikaga algkeel mida kasutavat erinevate keelte kõnelejad omavahel. Sprachbund ehk keeleliit kus keelekontakti mõjul on tekkinud sarnaste joontega keeled. Substraatkeel Välja surnud keel mis on jätnud jälje nende kõnelevate inimeste uue keele grammatikasse ja sõnavarasse. Linqua franca Keel mida erikeele kõnelejad kasutavad omavahel suhtlemiseks. (Pole emakeel neil) Tüpoloogiline Liigitus mis rühmitab keeli nende grammatiliste sarnasuste alusel. Genealoogiline - Liigituse alusel rühmitatakse keeled keelkondadesse nende ühise päritolu alusel. Keeltearvu hinnangulisus Keelte arvu on raske hinnata, sest murrete ja keelte piiril on raske vahet teha, raske aru saada kas keel on surnud või on veel kõnelejaid, kõik keeled pole
Sellel perioodil tekkis õ häälik ning kujunes välja kaks eesti keele kuju: lõunaeesti ja põhjaeesti keel. Kõige rohkem keelemuutusi toimus ajavahemikul 1200 kuni 1700. Seda aega eesti keele arengus nimetatakse murranguperioodiks ja see kestis kaks sotsioperioodi: orduaja ja Rootsi aja, kokku 500 aastat. Sel perioodil laenas eesti keel üle 1000 sõna alam-saksa keelest. Mitmete häälikumuutuste tagajärjel tekkis sel perioodil eesti keele grammatikasse ainuomane nähtus: vältevaheldus. Uuseesti keele perioodi alguseks peetakse täispiibli ilmumist 1739.aastal. Selle perioodi muutused keeles on olnud väikesed. Selle perioodi olulisemad muutused on kaasaütlev, olev, i-ülivõrre ja maks-vorm. Uuseesti periood on kestnud viimased kolm sajandit. Periooodid täpsemalt: http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/eesti_keele_sotsioperioodid.h tm 2. Esimesed kirjalikud tekstid (teada aastaid ja seda, mida tekst endast kujutab;
astronoomia vallas. III aastatuhande teisel poolel eKr. vallutasid Akadi semiidid Sumeri ning tekkis kakskeelsus, mille survel oli vaja sõnastikke. Õppekursus jagunes kaheks põhiprogrammiks, millest esimene pani pearõhu teadusele ja keeletehnikale ning teine kirjandusele ja loomingulise potensiaali arendamisele. Omandanud kirjutamise, lugemise ja arvutamise kunsti, said andekamad õpilased hakata spetsialiseeruma. Ühed süvenesid stilistikasse ja grammatikasse, teised laiendasid oma teadmisi matemaatikas ja pühendusid ehituskunstile, arhitektuurile, laeva- või kanaliehitusele. Kolmandad hakkasid valitsema maa majandust. Preestrite pojad asusid tavaliselt oma isa jälgedes tegutsema ning nendele olid tavaõpingutele lisaks veel salaõpetuste kursused, kus õpiti põhjalikult lausumist, loitse ning ennustamist. Sumeri naistel jagunesid rollid vastavalt seisusele, vanusele ning isiklikele
asjade kasutamises nõmedad. Faehlmann: retseptiraamatus üks eesti nimi eestlased arstiabi saamisel tagasihoidlikud. Abi piir piki rahvuse ja klassi piire o Rahvameditsiin ja teaduslik meditsiin. Eriti selgelt tuleb ette apteegis (Lutsu ,,Ladina köök"). Kreutzwald: o Sümbolväljaanded seletavad talupojale meditsiinist. o ,,Kodutohter" o Kunstkeel ehk arsti keel. o Sissejuhatus inimkeha grammatikasse. o Siiski läbivaks kõrgema positsiooni tunnetamine. § Kergeusklik ja ebausklik patsient, kes ei usu ratsionalstlikku meditsiini. Vilde: o ,,Issanda tahe" o ,,On kahte liiki haigused: surmahaigused ja teised haigused". o Religioon kristlik eksistentsifilosoofia haigus kui taevaste jõudude ettemääratus Haige kui metafoor haigus on ühiskondliku surve tulem, haigus tuleneb ühiskonnast. o Särgava ,,Paised"
Tema oli esmene, kes väitis, et väldse on silbi mitte hääliku omadus. Rõhk ja välde on kaks erinevat nähtust, mis ainult satuvad esinema samas fololoogilises ümbruses. Tema süsteemis võivad silbid olla rõhulised või rõhuta. morfoloogia sõnaliigid: sõnaliigi puhul tuleb arvesse võtta ka tähendust ja tekstifunktsiooni. Sõna kuulub kahele tasandile: leksikoni ja grammatikasse. Sõnad jaotatakse kõigepealt iseseisvaks ja mitteiseseisvaks. Iseseisvad jaotatakse käändsõnadeks, pöördsõnadeks ja muutumatuteks. Käändsõnad jaotatakse nimi,omadus,arv ja asesõnadeks. Mitteiseseisvad jaotatakse side,abimäär,rõhumäär,kaas ja hüüdsõnadeks. Kokku 11 sõnaliiki. Sõnad satuvad erinevatesse klassidesse funktsioonide muutumuse tõttu. Sõnaliik on vormiõpetuse osa
(taimed, puud, voki osad, tähtpäevad jne), objektide nimetused, Eesti maakondade ja nende mõisate ning kirikute nimed. Lõpus on toodud saksa ja vene laensõnade loend. Iseloomulikud jooned: I keeleõpetus, mis normib teadlikult vormistikku (vorme vähem kui Hornungil). Eesmärk on kujundada ühtlasemat eesti raamatukeelt. Keelekasutuse alus on Kesk-Harju keel, kuna see sisaldas läänelisi jooni - Helle võtab neid jooni ka grammatikasse (hüljates idapoolsete murrakute keelekasutuse). Keeleõpetuse väärtuslikem osa on sõnaraamat, milles lähtub Vestringi sõnastikust, valides sealt välja 2/3 sõnu ja jättes välja Vestringi kitsamad murdepärasused-selgitused. Sõnavaras leidub rohkesti arhaisme. Raamatu lõpus olevad dialoogid on osalt ilmlikud, osalt vaimulikud, esindades tolleaegse kirjakeele rahvapärasemaid näiteid, peegeldades oma aja elu
Pealkiri on “Lugemine”. De Man analüüsib üht stseeni, milles peategelane on välismaailmast (suvi) eraldatud ja loeb oma toas, hämaras, vaikuses ja jaheduses. Kirjeldus on väga metafooriline, figuraalne ning samas metafiguraalne. Proust kirjeldab ka lugemist, metafooridesse süvenemist. Kirjeldus tõestab metafoori üleolekut metonüümiast. Suve metafoor osutub rikkamaks kui suvi õues akna taga, esteetiline konstrukt on rikkam kui reaalsus. Retoorika on kätketud klišeeritud grammatikasse, poolautomaatsetesse struktuuridesse. Toimub retoorika grammatiseerumine ja dekonstruktsioon. Metonüümilisus vastandub retoorikale. Swann võib olla Prousti metafoor, samas, olles elemendiks grammatilises süntagmas, on ta ka iseenese eitus. Grammatilisus dekonstrueerib ‘mina’ (jutustaja) metafoorsust. Arutlus sisemise ja välimise üle. Tekstis on 2 ruumi – tuba ja välisilm. Lugemise käigus sisemine ruum rikastub nende
annaabi.ee 
